Mekongi juveel. Rustikaalsed külad.

 

Panin hommikuks äratuse, et enne suuremat kuuma jooksuringile jõuda. Päikesetõusujärgne Mekong on imeilus ning juba see oli väärt enda kuke ja koidu ajal väljaajamist. Jooksurajad olid ka täna erakordselt populaarsed, peale minu oli liikvel veel vähemalt 5-6 hommikujooksu tegevat turisti.

Peale hommikusööki oli plaan siirduda teisele kaldale kohalike külla, mida A. eile kirjeldas kui "rotten", aga mille kohta R. reisijuht teatas, et tegemist on autentse ning rustikaalse, kommertsist ja turistidest rikkumata külaga, mis on tuntud oma kaunite katuste ning mitmete templite poolest. Ühtlasi pidavat pilet üle jõe maksma olenevalt paadist kas 5.000 või 10.000 kohalikku. Esimene paadimees pakkus, et viib meid üle 50.000 kohaliku eest. Üsna kiirelt sai talle selgeks, et on ilgete koonrite, vabandust, teadlike ja kogenud reisijate otsa sattunud ning hind langes 10.000 peale. Sealt enam alla ei langenud ning kõndisime alla oma privaatpaadi juurde. In no time olime teisel kaldal ning alustasime tutvumist kommertsi ja turistide poolt rikkumata külaeluga. Peale suurema teetolmu ärapühkimist kaubalt selgus, et osta on võimalik oranže plastmasshobuseid, loomaliha, baklažaani ja autojuppe. Ülejäänud müügilette me puhastama ei hakanud ning hakkasime astuma mööda auuli pikimat (ja ainsat)  tänavat. Umbes 500 meetri järel sai tänav otsa ning ees terendasid kaks templit. Mõlemas sissepääsutasu 10.000 kohalikku. Kui buddha seda teaks! Aga korrektsuse huvides olgu mainitud, et mõlemad templid olid seda eurot väärt, isegi kui teine vaid vaadete pärast, mis sealt ülevalt avanesid.

Järgmiseks tegime ebaõnnestunud katse siseneda Royal Palace'isse ning siirdusime seejärel pealelõunasele iluunele, et olla valmis õhtuseks mägitemplivallutuseks. Kella poole viie ringis alustasime retke mäe otsa, et sealt vaadata, kuidas päike Mekongi üle kuldab ning seejärel hõõguvpunasena mäe taha vajub. Selgus, et oleme oma võimeid alahinnanud ning jõudsime mäe otsa tund enne päikeseloojangut. Samas siiski märksa hiljem kui kõik teised Luang Prabangis hängivad turistid. Massi vaadates võinuks arvata, et mõni on lausa Vang Viengist kohale tulnud. Me igal juhul seda loojangut ootama ei jäänud ning läksime alla Mekongi äärde, et paar grillitud kala süüa ning vaadata seda kuldamist ja värki korrus madalamalt. Seni, muide, kuni me üleval olime ning sealt alla jõudsime, oli üks tervisesportlane vähemalt kaks korda treppidest üles ja alla silganud. Loodetavasti ei pidanud ta iga kord piletit ostma.