Hommikune jooksuring algas jälle hetk enne päikesetõusu. Mõnus on rannas, sel ajal kui meri on hommikuvalguses helesinine, paljajalu liivariba mööda joosta. Ja vaadata, kuidas pisikesed krabid põgenevad. Kell 6:20 ärkamisse suhtumine on veel vaatluse all.
Ma olen forever and ever tänulik Willis Carrierile, tänu kellele on mul toas pidevalt meeldivad 26 kraadi tavapärase 32 asemel. Kas teie teadsite, et konditsioneer on juba üle 100 aasta vana? Küll aga pole ma tänulik perekonna meespoolele, kes hotelli omab ja haldab, sest nende pidev vajadus mu seina taga ... eee ... röga välja saada tekitab minus soovi sellele paberõhukesele seinale virutada. Ainus, mis siin tagasi hoiab, on hirm, et auk seinas toob helid veel valjemalt tuppa kätte. Kui see üldse võimalik on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar