Plaan oli lennata poole öö ajal Kopenhaagenisse ja sealt kolm tundi hiljem New Yorgi suunas. Aga SAS tegi omad plaanid ja saatis SMSi, et "Gaili, me tahame su maailmapilti avardada ning võimaldame päeva Taani pealinnas, tule õhtul uuesti lennujaama." Või noh, see oli see mõte nende SMSi taga, mis lükkas 10:40 lennu algul 17:00 ja siis 17:10 peale. Paar meetrit eemal istus kolmene naistegrupp, kes kah, tundus, on NYCi minemas. Igal juhul ei tundunud lennu edasilükkamine neid suuremat häirivat. Nad olid rohkem mures, et kõik ikka kõrvuti istuda saaks. Või noh, kaks olid, kolmas vist oleks hea meelega eraldi istund.
Kopenhaageni lennujaamas sattusid nad taas minu lähedusse istuma ning kella 9 paiku kuulsin, kuidas nad hakkasid ennast tasapisi väravasse sättima. Tundus, et natuke oli ka jõutud napsu võtta vahepeal. Ajasin siis ennast püsti ja teavitasin kuldset triot, et lend on edasi lükatud. "Oi, mismõttes? Mis kellaks?" "Eee, kas te siis smsi ei saanud?" "Ah, tuli jah midagi enne, aga ma ei saanud üldse aru, mis kell viis seal oli, nii, et ma ei pööranud tähelepanu." Igal juhul, tütrekesed, veel nii ca 7-8 tundi siin lennujaamas, siis alles. Näitasin veel suuna kätte, kust toiduvouchereid tasuks küsida. "Ooo, tasuta toit!". Kui ma oma voucheriga tagasi liikusin, olid nemad tasuta napsuleti äärde toppama jäänud. Aga jätsid omale ka tasuta toidu suuna meelde.
Olin omale just toonud kohaliku gurmee a la CPH ning võtnud salatist kaks pennet, mis pisarad silma tõid (mitte rõõmust) kui SAS soovis minuga jälle suhelda ning saatis SMSi, et lend on nüüd üldse tühistatud. Võtsin salatikarbi näppu ning läksin uuesti assisteerimis- ja transfeerkeskusesse. In no time olid mul käes pardakaardid Münchenisse ning sealt New Yorki. Kiire pilk boarding aegadele tegi selgeks, et Müncheni lennujaamas tuleb maailma esisprintereid kahvatuma panna. Seda ma ka tegin, pistes lisaks käigupealt veel salati seest mozzarella ning tomatid nahka. Multitasking at its best. Tehku järele. Mis neist kolmest pruudist sai, ma ei teagi, aga CPH - MUC - EWR lennul neid polnud.
München on muide värske lumega kaetud.
Küsisin lennukis oma tavapärase kohvi sidruni ja suhkruga ning valmistusin sama tavapäraselt kinnituseks, et jah, kohv, jah, sidruniga. Ei, mitte tee. Kohv. Aga stjuuardess vaatas mulle hoopis kaastundlikult otsa ja küsis, et pea valutab, jah? Ning pakkus, et neil on tablette ka kui vaja. Lõpuks ometi keegi, kes mõistab!
Kogu selle hilinemise-tühistamise-reroutimise peale võtsin ette oma eelmiseaastase lennulisti. On time väljusid ja jõudsid kohale 24 lendu, hilinesid või tühistati 7 lendu. Tegelikult oli kokku 28 lendu, aga tühistatud lende on selles statistikas topelt kajastatud.
Maale sisenemise ainus küsimusi tekitanud teema oli lõhevõiku, mille ma Lufthansa lennult kotti panin, sest lennukis oli kõht liiga täis. Ikkagi kala riiki toomine. Touchdownist kuni hotelli jõudmiseni kulus vähem kui kaks tundi. Tervitused pagasile Kopenhaagenisse!
Kopenhaageni lennujaamas sattusid nad taas minu lähedusse istuma ning kella 9 paiku kuulsin, kuidas nad hakkasid ennast tasapisi väravasse sättima. Tundus, et natuke oli ka jõutud napsu võtta vahepeal. Ajasin siis ennast püsti ja teavitasin kuldset triot, et lend on edasi lükatud. "Oi, mismõttes? Mis kellaks?" "Eee, kas te siis smsi ei saanud?" "Ah, tuli jah midagi enne, aga ma ei saanud üldse aru, mis kell viis seal oli, nii, et ma ei pööranud tähelepanu." Igal juhul, tütrekesed, veel nii ca 7-8 tundi siin lennujaamas, siis alles. Näitasin veel suuna kätte, kust toiduvouchereid tasuks küsida. "Ooo, tasuta toit!". Kui ma oma voucheriga tagasi liikusin, olid nemad tasuta napsuleti äärde toppama jäänud. Aga jätsid omale ka tasuta toidu suuna meelde.
Olin omale just toonud kohaliku gurmee a la CPH ning võtnud salatist kaks pennet, mis pisarad silma tõid (mitte rõõmust) kui SAS soovis minuga jälle suhelda ning saatis SMSi, et lend on nüüd üldse tühistatud. Võtsin salatikarbi näppu ning läksin uuesti assisteerimis- ja transfeerkeskusesse. In no time olid mul käes pardakaardid Münchenisse ning sealt New Yorki. Kiire pilk boarding aegadele tegi selgeks, et Müncheni lennujaamas tuleb maailma esisprintereid kahvatuma panna. Seda ma ka tegin, pistes lisaks käigupealt veel salati seest mozzarella ning tomatid nahka. Multitasking at its best. Tehku järele. Mis neist kolmest pruudist sai, ma ei teagi, aga CPH - MUC - EWR lennul neid polnud.
München on muide värske lumega kaetud.
Küsisin lennukis oma tavapärase kohvi sidruni ja suhkruga ning valmistusin sama tavapäraselt kinnituseks, et jah, kohv, jah, sidruniga. Ei, mitte tee. Kohv. Aga stjuuardess vaatas mulle hoopis kaastundlikult otsa ja küsis, et pea valutab, jah? Ning pakkus, et neil on tablette ka kui vaja. Lõpuks ometi keegi, kes mõistab!
Kogu selle hilinemise-tühistamise-reroutimise peale võtsin ette oma eelmiseaastase lennulisti. On time väljusid ja jõudsid kohale 24 lendu, hilinesid või tühistati 7 lendu. Tegelikult oli kokku 28 lendu, aga tühistatud lende on selles statistikas topelt kajastatud.
Maale sisenemise ainus küsimusi tekitanud teema oli lõhevõiku, mille ma Lufthansa lennult kotti panin, sest lennukis oli kõht liiga täis. Ikkagi kala riiki toomine. Touchdownist kuni hotelli jõudmiseni kulus vähem kui kaks tundi. Tervitused pagasile Kopenhaagenisse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar