Hoolitsemaks selle eest, et ma ikka oma igapäevase nisu- ja kalorikoguse kätte saaksin, läks Scott sel ajal kui ma üles tõusin ja duši all käisin, pontšikuid tooma. Ja no, et ikka mingit kahtlust tarbitavate kalorite osas poleks, lisas müüja omalt poolt veel mõned, nii, et lauda istudes oli meil ees 6 tavalist mõõtu ja üks topeltsuur pontšik. Võin kinnitada, et igaüks neist erakordselt maitsev.
Plaan oli asjad pakkida ja suund Detroiti võtta. Suhteliselt plaanikohaselt kõik ka toimis. Rebecca andis kaasa soovituse viia mind Eastern Marketile ning seda Scott ka tegi. Ma pole vist juba mitu dekaadi sattunud turule, kus värske kraam on soodsam ja värskem kui poes. Aga kuna kõik tuleb ümberkaudsetest farmidest, siis olid hinnad ca kolmandiku supermarketite omadest. Meie Detroidil oli ka teema - abandoned ja kasiino. Seega suundusime turult kuulsat mahajäetud raudteejaama vaatama. Omal ajal, kui see eelmise sajandi alguses ehitati, oli ta maailma kõrgeim raudteejaam. Alates 90ndate lõpust on ta aga tühjalt seisnud ning nüüd ka okastraadi ümber saanud.
70ndatel oli Detroit, tuntud oma autööstuste tõttu ka kui Motor City üks USA õitsvamaid ja paremal järjel olevaid linnu. Linnas elas sel ajal 1,95 miljonit inimest. 2010. aastaks, kui linnas polnud enam midagi järel endiseaegsest õitsengust ega autotööstustest, elas siin veel 710 000 elanikku. Olukord pole ka praeguseks suurt muutunud. Kõik see on aga tinginud ka meeletu koguse mahajäetud hooneid - linnaosade kaupa on näha nii tühju hiiglaslikke korterelamuid ja kontorihooneid kui ka tänavate ja kvartalite kaupa tühju eramuid. Kui ma mõned nädalad tagasi Scotti käest küsisin, et kas me ikka neisse mahajäetud piirkondadesse ka läheme, arvas ta, et oleneb piirkonnast, et igale poole ta mind ikka ei viiks küll. Ma kahtlustasin, et mu tavapärane outfit pole fancy enough ja pakkusin, et võin oma little black dressi kaasa võtta. Ta arvas selle peale, et ma võiksin oma jooksujalatsid kaasa võtta.
Raudteejaamast mitte kaugel oli Mehhiko ... söögikoht. Teenindus, noh, nagu Mehhikos. Aga toit ka. Suurepärane. Ja õlu oli ka suhteliselt Mehhiko hinnaga.
Tshekkisime ennast hotelli, kus meie 24. korruse aknast avanes vaade Kanadale. So close, yet so far.
Õhtul käisime kasiinos, tõime EATist võikud ja lugesime päeva kordaläinuks.
Plaan oli asjad pakkida ja suund Detroiti võtta. Suhteliselt plaanikohaselt kõik ka toimis. Rebecca andis kaasa soovituse viia mind Eastern Marketile ning seda Scott ka tegi. Ma pole vist juba mitu dekaadi sattunud turule, kus värske kraam on soodsam ja värskem kui poes. Aga kuna kõik tuleb ümberkaudsetest farmidest, siis olid hinnad ca kolmandiku supermarketite omadest. Meie Detroidil oli ka teema - abandoned ja kasiino. Seega suundusime turult kuulsat mahajäetud raudteejaama vaatama. Omal ajal, kui see eelmise sajandi alguses ehitati, oli ta maailma kõrgeim raudteejaam. Alates 90ndate lõpust on ta aga tühjalt seisnud ning nüüd ka okastraadi ümber saanud.
70ndatel oli Detroit, tuntud oma autööstuste tõttu ka kui Motor City üks USA õitsvamaid ja paremal järjel olevaid linnu. Linnas elas sel ajal 1,95 miljonit inimest. 2010. aastaks, kui linnas polnud enam midagi järel endiseaegsest õitsengust ega autotööstustest, elas siin veel 710 000 elanikku. Olukord pole ka praeguseks suurt muutunud. Kõik see on aga tinginud ka meeletu koguse mahajäetud hooneid - linnaosade kaupa on näha nii tühju hiiglaslikke korterelamuid ja kontorihooneid kui ka tänavate ja kvartalite kaupa tühju eramuid. Kui ma mõned nädalad tagasi Scotti käest küsisin, et kas me ikka neisse mahajäetud piirkondadesse ka läheme, arvas ta, et oleneb piirkonnast, et igale poole ta mind ikka ei viiks küll. Ma kahtlustasin, et mu tavapärane outfit pole fancy enough ja pakkusin, et võin oma little black dressi kaasa võtta. Ta arvas selle peale, et ma võiksin oma jooksujalatsid kaasa võtta.
Raudteejaamast mitte kaugel oli Mehhiko ... söögikoht. Teenindus, noh, nagu Mehhikos. Aga toit ka. Suurepärane. Ja õlu oli ka suhteliselt Mehhiko hinnaga.
Tshekkisime ennast hotelli, kus meie 24. korruse aknast avanes vaade Kanadale. So close, yet so far.
Õhtul käisime kasiinos, tõime EATist võikud ja lugesime päeva kordaläinuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar