Kuna teatavasti päeva olulisim toidukord on teatavasti endiselt hommikusöök, siis alustasime researchi, kuhu brunchile minna. Pikast listist tõusis teistest eredamalt esile Honest John's Diner, mis olla Detroidi tuntuim hangover brunch place. Peale check outi sinna me ka suuna võtsime. Hea, et minusugusele poole kohaga taimetoitlasele asja keeruliseks polnud tehtud ning võtsin kreekapärase omleti. Imeline. Kuigi, olgem ausad, väga raske oli mustikapannkookidest mööda vaadata.
Sõitsime ülikooli juurde ning kuna uks oli lahti, läksime kohe ka mingi teaduskonna hoonega tutvuma. Planetaariumisse küll sisse ei saanud, aga loengu- ja seminariruumides ei seisnud keegi tee peal ees.
Nagu meil tavaks, siis katsume põnevamatel majadel ikka ust, et äkki on lahti. Ning nagu tihtipeale, Ficheri teatril uks avanes. Kui ma nüüd õigesti mäletan, ehitati see igavesti luksuslik hoone 1928. aastal ning seda on siiani üllatavalt korras hoitud. Pildistasime esimesel korrusel kõiki kuldseid ning uhkete maalidega seinu kui selgus, et toimumas on tasuta tuur, kus muuhulgas saab ka muidu pööblile suletud kõrgematele korrustele. Liitusime kiirelt tuuriga ning saime boonuseks veel 19. korruse akendest avanevaid vaateid nautida. Panime vaadete põhjal ka oma edasise marsruudi paika.
Peale järjekordsete inimtühjade tänavate läbimist oli aeg paras ka lõunaks ning Scotty Simpsoni Fish & Chips tundus piisavalt hea valikuna. Võtsime kahepeale suure portsu friikaid, praekala ja krevette ning nagu tavaliselt, veeresime välja. Aga enne seda veel uurisime ettekandjalt, kuhu me võiks suuna võtta, et mahajäetud rajoone näha. Scottil oli midagi meeles 8 mile idaotsast. Ettekandja, eluaeg sellestsamast Fish & Chipsist ümber nurga elanuna, ütles, et pole üldse vaja kaugele minna, kohe restorani tagant algab just täpselt see, mida me otsime. Piirkonnad, kus 30-40 aastat tagasi noored pered elasid ning tänavad täis lapsi olid, ning kus nüüd parimal juhul igas viiendas, kehvemal tänavate kaupa mitte üheski majas keegi elab. Üksvahe olevat olnud tegemist ka kõige ohtlikuma piirkonnaga, aga kuna kõik pätid olla nüüdseks pokri pandud, siis nüüd olla seal juba suhteliselt turvaline. Nagu lubatud, nägime tänavate kaupa mahajäetud eramuid, osad osaliselt põlenud, enamus lihtsalt rohtu kasvanud. Siin-seal oli ka paar autot majade ees seismas ning mõni inimene ringi liikumas. Viimaseid võis küll ühe käe sõrmedel üle lugeda.
Tegime linnas veel People Moveriga ringi peale ning vaatasime Detroiti teise korruse kõrguselt.
Õhtul vaatasime Girl on Traini, ühel õnnestus, teisel mitte :)
Sõitsime ülikooli juurde ning kuna uks oli lahti, läksime kohe ka mingi teaduskonna hoonega tutvuma. Planetaariumisse küll sisse ei saanud, aga loengu- ja seminariruumides ei seisnud keegi tee peal ees.
Nagu meil tavaks, siis katsume põnevamatel majadel ikka ust, et äkki on lahti. Ning nagu tihtipeale, Ficheri teatril uks avanes. Kui ma nüüd õigesti mäletan, ehitati see igavesti luksuslik hoone 1928. aastal ning seda on siiani üllatavalt korras hoitud. Pildistasime esimesel korrusel kõiki kuldseid ning uhkete maalidega seinu kui selgus, et toimumas on tasuta tuur, kus muuhulgas saab ka muidu pööblile suletud kõrgematele korrustele. Liitusime kiirelt tuuriga ning saime boonuseks veel 19. korruse akendest avanevaid vaateid nautida. Panime vaadete põhjal ka oma edasise marsruudi paika.
Peale järjekordsete inimtühjade tänavate läbimist oli aeg paras ka lõunaks ning Scotty Simpsoni Fish & Chips tundus piisavalt hea valikuna. Võtsime kahepeale suure portsu friikaid, praekala ja krevette ning nagu tavaliselt, veeresime välja. Aga enne seda veel uurisime ettekandjalt, kuhu me võiks suuna võtta, et mahajäetud rajoone näha. Scottil oli midagi meeles 8 mile idaotsast. Ettekandja, eluaeg sellestsamast Fish & Chipsist ümber nurga elanuna, ütles, et pole üldse vaja kaugele minna, kohe restorani tagant algab just täpselt see, mida me otsime. Piirkonnad, kus 30-40 aastat tagasi noored pered elasid ning tänavad täis lapsi olid, ning kus nüüd parimal juhul igas viiendas, kehvemal tänavate kaupa mitte üheski majas keegi elab. Üksvahe olevat olnud tegemist ka kõige ohtlikuma piirkonnaga, aga kuna kõik pätid olla nüüdseks pokri pandud, siis nüüd olla seal juba suhteliselt turvaline. Nagu lubatud, nägime tänavate kaupa mahajäetud eramuid, osad osaliselt põlenud, enamus lihtsalt rohtu kasvanud. Siin-seal oli ka paar autot majade ees seismas ning mõni inimene ringi liikumas. Viimaseid võis küll ühe käe sõrmedel üle lugeda.
Tegime linnas veel People Moveriga ringi peale ning vaatasime Detroiti teise korruse kõrguselt.
Õhtul vaatasime Girl on Traini, ühel õnnestus, teisel mitte :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar