Eile õhtul leppisime tänaseks kokku saaretuuri, meie kolmekesi pluss veel üks paar. Ehk kokku viis turisti. Hommikul kokkulepitud kohta minnes selgus, et viiest inimesest oli asi kaugel. Üheksakohalisse bussi üritati mahutada 12 inimest. Kuna me kolmekesi olime hõivanud viimase, kolmekohalise rea ning polnud nõus enda vahele/peale/alla kedagi suruma, siis kolm jaapanlast jäidki maha.
Nägime igavesti armsaid tarsiere, kes on hetkel paraku juba ohustatud liik ning keda reservaatides säilitada üritatakse. Tegemist on ühe väikseima primaadiga maailmas. Suurte silmadega pihku mahtuva leemurilisega üritavad kohalikud muuhulgas ka turiste oma äridesse meelitada, pannes tarsieri vaateaknale puuri. Kuna aga kergelt purunevad tarsierid ei pea puuris pikalt vastu, tuleb aksessuaari nii korra kuus uuendada.
Järgmisena läksime šokolaadimägedesse. Kogum ümara kujuga mägesid on pool aastast rohelised, pool pruunid. Pruunist toonist ka nimetus šokolaadimäed. Detsembrikuine taifuun tegi palju kahju ka just Boholil ning šokolaadimägede kandis. Kui mäed ise olid korras, ainult osa treppi oli kadunud, siis vahetus ümbruses oli 5-6 kirikut täiesti purunenud.
Kõndisime ka üle bambuspõhjaga rippsildade, millele järgnes rida mõttetuid peatusi, neist pikim, ca poolteist tundi ujuvrestoran Loboci jõel. Kuna meie sinna ei läinud, tegime sel ajal aega parajaks kohalikus külasööklas ja pagariärides. Sõime koos San Migueliga ca 1,6 eurot maksnud lõuna ja jäime väga rahule. Valge kala kookoskastmes oli tõeliselt hea.
Peatusime veel paaris mõttetus kohas, mida vene paar alati vaatamas käis ning ülejäänud punt niisama ootas. Kuna lubatud puitkirikusse meid ei viidud, siis tehti selle asemel plaaniväline koopapeatus.
Õhtul pakkisime asjad, jalutasime San Migueliga rannas ning sõime Biergartenis. Neil oli magustoitu :)
Eile õhtul olime ühe paadimehega kokku leppinud, et ta viib meid homme hommikul Siquijorile. Puhtjuhuslikult kuulsin samal õhtul, kuidas üks paar oli samuti omale paadisõitu Siquijorile broneerimas ja tegin neile kohe ettepaneku koos sõita. Saime lõpuks paadi viiele sama hinnaga, mis muidu oleks kolmekesi maksnud :)
Nägime igavesti armsaid tarsiere, kes on hetkel paraku juba ohustatud liik ning keda reservaatides säilitada üritatakse. Tegemist on ühe väikseima primaadiga maailmas. Suurte silmadega pihku mahtuva leemurilisega üritavad kohalikud muuhulgas ka turiste oma äridesse meelitada, pannes tarsieri vaateaknale puuri. Kuna aga kergelt purunevad tarsierid ei pea puuris pikalt vastu, tuleb aksessuaari nii korra kuus uuendada.
Järgmisena läksime šokolaadimägedesse. Kogum ümara kujuga mägesid on pool aastast rohelised, pool pruunid. Pruunist toonist ka nimetus šokolaadimäed. Detsembrikuine taifuun tegi palju kahju ka just Boholil ning šokolaadimägede kandis. Kui mäed ise olid korras, ainult osa treppi oli kadunud, siis vahetus ümbruses oli 5-6 kirikut täiesti purunenud.
Kõndisime ka üle bambuspõhjaga rippsildade, millele järgnes rida mõttetuid peatusi, neist pikim, ca poolteist tundi ujuvrestoran Loboci jõel. Kuna meie sinna ei läinud, tegime sel ajal aega parajaks kohalikus külasööklas ja pagariärides. Sõime koos San Migueliga ca 1,6 eurot maksnud lõuna ja jäime väga rahule. Valge kala kookoskastmes oli tõeliselt hea.
Peatusime veel paaris mõttetus kohas, mida vene paar alati vaatamas käis ning ülejäänud punt niisama ootas. Kuna lubatud puitkirikusse meid ei viidud, siis tehti selle asemel plaaniväline koopapeatus.
Õhtul pakkisime asjad, jalutasime San Migueliga rannas ning sõime Biergartenis. Neil oli magustoitu :)
Eile õhtul olime ühe paadimehega kokku leppinud, et ta viib meid homme hommikul Siquijorile. Puhtjuhuslikult kuulsin samal õhtul, kuidas üks paar oli samuti omale paadisõitu Siquijorile broneerimas ja tegin neile kohe ettepaneku koos sõita. Saime lõpuks paadi viiele sama hinnaga, mis muidu oleks kolmekesi maksnud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar