kolmapäev, 26. veebruar 2014

Jääaeg


Marge oli öösel selgeks saanud, et tahab lõuna asemel siiski juba hommikul liikuma hakata.

Läksime selle info peale hommikust sööma ja kohvi jooma. Tavapärases, väljakutseid pakkuva tualetiga kohas õnnestus Margel ennast uuesti võrdlemisi läbimärjaks pritsida. Kuidagi olid asjaga seotud kraan ja seebine käsi. Peale hommikusööki tegime katse osta mõned postkaardid ja külmikumagneitd ning sõidu peale kaasa süüa. Õnnestus vaid osaliselt. Toidu osas.

Lisaks üritasin saada turismiinfost bussigraafikut Cebusse. Reisibüroos kinnitati küll, et antud marsruuti sõidab 16 bussi päevas, aga ma tahtsin võimalikult täpselt bussijaama jõuda, et seal mitte just ärasõitnud bussi tagatulesid vaadates tund aega järgmist oodata. Google suurt ei aidanud, seal oli vaid 6 väljumist päevas ja isegi need olid erinevatel lehtedel erinevad. Turismiinfo ... eee ... naisterahvas otsis 10 minutit koos kolleegiga õiget mappi, kus neil ajad kirjas võiks olla. Kohutavalt tüütu - greibisöömise asemel tuleb mingites kaustades lapata ja vaatamata sellele, et nad selle peale juba 10 minutit olid kulutanud, istus turist ikka edasi ja ootas. Vihjed ilmselgelt ei toiminud. Peale seda kui ma arvasin, et äkki nad saaksid sinna helistada, leiti lõpuks ka mingi graafik. Kuue väljumisega. Suurem jagu kellaaegadest ei klappinud ühegagi neist, mis netis kirjas olid. Palusin neil siiski bussifirmasse helistada ja üle täpsustada. Selgus, et graafiku juures olev number on aegunud. Selle teadaandega lugesid tütar/poisslapsed oma panuse antuks ja hakkasid muude asjadega (mitte klientidega, sest neid peale minu seal polnud) tegelema.

Kuna ilmselgelt ei olnud põhjust eeldada, et aegunud telefoninumbri kõrval on kirjas ajakohane graafik, läksin hotelli ja palusin retseptsiooni tütarlapsel sinna helistada. Ka tema üritas esimese asjana mulle mingit olemasolevat graafikut pakkuda. Ta leidis selle, muide, oluliselt kiiremini kui turismiinfo töötajad. Kuna aga graafik erines kõikidest eelnevatest, võttis ta siiski telefoni kätte. Kui ta esimese hooga kedagi kätte ei saanud, soovitas ta mul sadamasse sõita, praamiga üle minna, sealt 25 minutit bussijaama kõndida ning bussiga Cebusse sõita. Ma ei pidanud seda heaks plaaniks. Lõpuks õnnestus tal siiski keegi kätte saada ning minul graafik saada. Järjekorras neljas. Kõikidest eelmistest erinev. Aga siiski kuue väljumisega päevas, mitte 16ga.

Kallistasin Marget, käisin duši all, pakkisin asjad kokku, kallistasin Nicot ja liikusin bussijaama.

Selgus, et buss sõidab lubatud nelja tunni asemel kuus tundi. Mis ei olnud otseselt mingi üllatus. Meelelahutuseks pandi mängima "Taken". Seejärel "Taken 2". Ja aircon jahutas bussi 14-15 kraadini. Varbad ja nina olid jääs.

Cebus õnnestus 7/11st saada suurepärane koorejogurt, aga mitte ühtegi printeriga kohvikut. Andsin alla ja võtsin takso lennujaama.

Lennujaamas selgus, et sisse ei saa, sest kuna minu lend väljub alles kell kolm, avatakse uksed mulle alles kell 1 ning vahepeal, kell 12 panevad nad oma lennujaama tunniks ajaks kinni. Õnneks olin piisavalt vara kohal ning hõivasin kaks metallpinki. Hilisemad tulijad pidid põranda ja treppidega leppima.

Kommentaare ei ole: