Terve ennelõuna vedelesime taas oma cottage'i juures rannas, käisime ujumas ja sõime mangosid. Pealelõunal sõitsime Nicoga saare läänekaldale ning käisime Coco Grove'i juures snorgeldamas. Võtsime omale rahulikult aega ja kui ära hakkasime sõitma, siis hakkas ka päike juba loojumiseelsesse staadiumisse jõudma.
Mägedes läks tee kaheks ning õiget suunda otsides soovitati meil hoopis ühte koske vaatama minna. Teel kose juurde peatasid kohalikud poisid meie ekipaaži ning mängisid Nicoga korvpalli. Mina tegin pilti :) Metsateel enne koske õnnestus Nicol taas järjekordse kitsega sõbraks saada. Oma suuri tundeid karjus kits meile veel mõnda aega järele. Kosk ise oli keset metsa ja turistidest sisse piiramata.
Kuna vahepeal oli pimedaks läinud, siis Siquijori jõudes pühkisime silmalennanud sitikad seal ära ja varustasime ennast banaanide, pähklite, oga-annoona (labana, soursop) ja õllega.
Mõni kilomeeter enne meie resorti asub Biergarden Checkpoint Charlie. Toidulaua rikastamiseks mõtlesime sealse menüüga tutvuda, et siis järgmisel õhtul soovi korral sinna sööma minna. Kõndisime läbi kottpimeda metsatee, aga söögikohta ei leidnud. Küsisime lõpuks ühest hoovist teed ja selgus, et tegemist ongi Checkpoint Charlie omaniku Axeliga. Ühtlasi andis ta ka teada, et vaatamata reklaamile suure tee ääres koht siiski avatud ei ole. Jäime juttu ajama ja lõpuks pani ta baaris ikka tuled põlema ning tegime ühed õlled.
Mägedes läks tee kaheks ning õiget suunda otsides soovitati meil hoopis ühte koske vaatama minna. Teel kose juurde peatasid kohalikud poisid meie ekipaaži ning mängisid Nicoga korvpalli. Mina tegin pilti :) Metsateel enne koske õnnestus Nicol taas järjekordse kitsega sõbraks saada. Oma suuri tundeid karjus kits meile veel mõnda aega järele. Kosk ise oli keset metsa ja turistidest sisse piiramata.
Kuna vahepeal oli pimedaks läinud, siis Siquijori jõudes pühkisime silmalennanud sitikad seal ära ja varustasime ennast banaanide, pähklite, oga-annoona (labana, soursop) ja õllega.
Mõni kilomeeter enne meie resorti asub Biergarden Checkpoint Charlie. Toidulaua rikastamiseks mõtlesime sealse menüüga tutvuda, et siis järgmisel õhtul soovi korral sinna sööma minna. Kõndisime läbi kottpimeda metsatee, aga söögikohta ei leidnud. Küsisime lõpuks ühest hoovist teed ja selgus, et tegemist ongi Checkpoint Charlie omaniku Axeliga. Ühtlasi andis ta ka teada, et vaatamata reklaamile suure tee ääres koht siiski avatud ei ole. Jäime juttu ajama ja lõpuks pani ta baaris ikka tuled põlema ning tegime ühed õlled.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar