Kuuetunnisele bussisõidule ja poolele ööle lennujaamas järgnes lend Cebust Manilasse, Manilast Kuala Lumpurisse ja sealt Krabisse.
Manilas tuli terminali (terminali, mitte lennujaama) vahetada. Selleks oli öisel ajal takso ainus variant. Hinnaläbirääkimistel on kõige kõvem argument, et "Aga ma kaks nädalat tagasi maksin ainult poole teie küsitud hinnast". Mis sest, et sa pole mitte kunagi varem Manilas olnud. Neljanda terminali ukse peal oli kohe "check-in", peale mida tuli tasuda terminalimaks ning sai edasi liikuda ootesaali. Ootesaal ei tähendanud antud juhul tavapärast ala terminalis, kust pääseb mõistlikult liikuma, ajaviiteks kaubandusega tutvuma ja kohvikutesse. Tegemist oli plekktoolidega nelja seina vahel ilma igasuguse väljapääsuvõimaluseta. Kohvikuid ja poode asendas Air Asia lett, kust sai kiirnuudleid osta.
Olime eelnevalt turismiinfost küsinud lahkumismaksude kohta ning hakkajate töötajate kinnitusel tulnuks maksta Cebus domestic fee 200 PHP, Manilas international fee 750 PHP ja lisaks departure tax 1620 PHP. Reaalsuses pidin vaid Manilas 550 PHP terminal feed maksma. Mitte, et ma selle üle kurdaks, aga ma oleks ülejäänud sularahaga midagi mõistlikumat teinud kui nüüd Tais eriti kehva kursiga ümber vahetada.
Kuala Lumpuri lennujaamas on mind alati maiustustepood rõõmustanud, kus saab kõike müügilolevat maitsta. Seda ma olen seal alati ka teinud. Lisaks oli kohe maiustusepoe kõrval kohvik, kust sai šokolaadicroissanti osta. Cebu lennujaama jõudmisest saadik olin ennast seda croissanti söömas ette kujutanud. Selgus aga, et mu lend läheb Eriti Viletsast väravast, kus polnud mitte ühtegi söögikohta, maiustustepoest ja šokolaadicroissantidest rääkimata. Tuli leppida avaliku ala kiirtoitlustuse ja lahustuva kohviga. Serveeritud koorepulbriga. Lisaks oli mõni aeg enne väravat ühe ukse juures teade, mis hoiatas, et teisel pool uksi pole tualette ka enam.
Krabi lennujaamas ootasin Helena ära ja sõitsime linna. Võtsime ühe esimestest hotellidest, käisime duši all ning läksime linna peale ja sööma. Kookosesupp, papaiasalat ja värske apelsinimahl ning mul oli tunne nagu ma oleks toiduparadiisi jõudnud. Eriti peale Filipiine maitses kõik taevalikult. Ja toidus oli tšillit. Heaven, ma ütlen.
Tutvusime kaubanduse, massaaži- ja hommikusöögivõimalustega ning läksime tagasi hotelli.
Manilas tuli terminali (terminali, mitte lennujaama) vahetada. Selleks oli öisel ajal takso ainus variant. Hinnaläbirääkimistel on kõige kõvem argument, et "Aga ma kaks nädalat tagasi maksin ainult poole teie küsitud hinnast". Mis sest, et sa pole mitte kunagi varem Manilas olnud. Neljanda terminali ukse peal oli kohe "check-in", peale mida tuli tasuda terminalimaks ning sai edasi liikuda ootesaali. Ootesaal ei tähendanud antud juhul tavapärast ala terminalis, kust pääseb mõistlikult liikuma, ajaviiteks kaubandusega tutvuma ja kohvikutesse. Tegemist oli plekktoolidega nelja seina vahel ilma igasuguse väljapääsuvõimaluseta. Kohvikuid ja poode asendas Air Asia lett, kust sai kiirnuudleid osta.
Olime eelnevalt turismiinfost küsinud lahkumismaksude kohta ning hakkajate töötajate kinnitusel tulnuks maksta Cebus domestic fee 200 PHP, Manilas international fee 750 PHP ja lisaks departure tax 1620 PHP. Reaalsuses pidin vaid Manilas 550 PHP terminal feed maksma. Mitte, et ma selle üle kurdaks, aga ma oleks ülejäänud sularahaga midagi mõistlikumat teinud kui nüüd Tais eriti kehva kursiga ümber vahetada.
Kuala Lumpuri lennujaamas on mind alati maiustustepood rõõmustanud, kus saab kõike müügilolevat maitsta. Seda ma olen seal alati ka teinud. Lisaks oli kohe maiustusepoe kõrval kohvik, kust sai šokolaadicroissanti osta. Cebu lennujaama jõudmisest saadik olin ennast seda croissanti söömas ette kujutanud. Selgus aga, et mu lend läheb Eriti Viletsast väravast, kus polnud mitte ühtegi söögikohta, maiustustepoest ja šokolaadicroissantidest rääkimata. Tuli leppida avaliku ala kiirtoitlustuse ja lahustuva kohviga. Serveeritud koorepulbriga. Lisaks oli mõni aeg enne väravat ühe ukse juures teade, mis hoiatas, et teisel pool uksi pole tualette ka enam.
Krabi lennujaamas ootasin Helena ära ja sõitsime linna. Võtsime ühe esimestest hotellidest, käisime duši all ning läksime linna peale ja sööma. Kookosesupp, papaiasalat ja värske apelsinimahl ning mul oli tunne nagu ma oleks toiduparadiisi jõudnud. Eriti peale Filipiine maitses kõik taevalikult. Ja toidus oli tšillit. Heaven, ma ütlen.
Tutvusime kaubanduse, massaaži- ja hommikusöögivõimalustega ning läksime tagasi hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar