Sel suvel hakkas minu lauale jõudma maitseid Egiptusest. Minu üllatuseks ei olnud need, nagu ma oleksin araabia köögist eeldanud, vürtsised ja rammusad vaid pigem kerged ja vahemerelised. Erandiks vaid nende koogid ja maiustused, mis on tõeliselt magusad :) Keeks on Egiptuses kõige tavalisem kook, mida igapäevaselt tee kõrvale pakutakse. Minu jaoks meenutas see eelkõige lapsepõlvest tuttavat klassikalist keeksi, mis kõige paremini maitseb teisel-kolmandal päeval.
Allan Keian “Otsetee Paradiisi” ja “Puhtsüdamlik Ülestunnistus”
Uudishimu sai võitu. Nimetatud raamatud on olnud Apollo ilukirjanduse top 10-s paaril nädalal. Suurte reavahedega, üsna kobavas kirjastiilis raamatud said mõne tunniga läbi loetud ning rohkem ma nende peale poleks aega kulutada tahtnud ka.
Ma ei armasta suuremat paroodiaid. Kahjuks ei olnud žanri enne lugemahakkamist kuskilt võimalik tuvastada. Igal pool kirjutati kaasahaaramisest ja arvukalt müüdud põnevikest.
Mõlemad raamatud olid kolkakülast pärit Maarjast, keda 16-aastaselt vägistatakse, bordelli tööle petetakse, narkomuulaks värvatakse, pornomodellins kasutatakse, seejärel taas bordelli, seekord Monacos luksusjahil olevasse petetakse, kes seejärel põgenedes helikopterist langevarjuga alla hüppab, saades võhivõõralt piloodilt 50 000 eurot kingituseks, keda peale hüppamist taas vägistada tahetakse (siinkohal lõpeb esimene raamat); kes seejärel Ameerikasse lendab, 45 000 euroga 9 kuud Hiltoni parimas sviidis elab, pidutseb, tennisetunde võtab, ohjeldamatult kalleid riideid ostab (muide, Hilton ei tundugi nii kallis olevat, kui ma siiani arvasin), seejärel pankrotistunult börsipettusi korraldab, sellega miljoneid teenib (etteruttavalt olgu öeldud, et üks mees pani kõigi nende miljonitega ajama, nii, et peategelane oli jällegi pankrotis), käigu pealt programmeerib, tunni ajaga ise omale börsi toimimise selgeks tegi, peale teist pankrotti hipiseltskonna leidis, kellega kaks aastat ringi reisis, seejärel peale autoavariid, kus kõik teised viis surma said ja tema ainsana marrastustega pääses, kindlustuspettuse sooritas ning moeloojaks hakkas. Peale kõike seda murdis tema tuppa salk korralikult relvastatud politseinikke, kes ta käed raudu panid ning ülekuulamisele viisid. Raamatu lõpus lasti tüdruk maha.
16-aastaselt kooli pooleli jätnud peategelane oli äärmiselt andekas kõiges, mida iganes ta ette võttis – ta oli imeilus, itaallasi langes tema ees nagu loogu, kohe esimesest tennisetunnist alates oli selge, et ta on imelaps ning jõuab veel kaugele, mitte kunagi IT-d õppinuna programmeeris ta käigupealt, börsi toimimise ning selle petmise mõtles tunni aja jooksul ise enda jaoks selgeks, kui ta joonistama hakkas, peeti teda uueks Picassoks, kui ta moodi looma hakkas, sai hetkega maailmakuulsaks, mõne kuu järel töötas tema heaks tuhandeid alluvaid, ta avas esindusi üle kogu maailma.
Autoril läks teise raamatu lõpus sassi, mis hetkel tulnuks kasutada mina-vormi ja kuna tema-vormi. Ka ei ole eesti keeles korrektne pealkirja kõikide sõnade suurtähtedega kirjutamine.
Stefanie Zweig - Nirgendwo in Afrika
Mulle on alati meeldinud, kui mõnes heas raamatus soovitatakse mõnda teist head raamatut. Ma ei suuda hetkel küll meenutada, millisest ma selle konkreetse idee sain, aga igal juhul raamatu ma omale Ebayst tellisin ja praeguseks ka läbi lugenud olen.
Regina, olles tol ajal viieaastane, emigreerub enne Teist Maailmasõda koos vanematega natsi-Saksamaalt Aafrikasse, Keeniasse. Saksamaal tagasihoidlik ja arg tüdruk aga elavneb Aafrikas, saab üle varasematest hirmudest ning hakkab oma uut elukohta piiritult armastama. Tema rõõmu varjutavad vaid vanemate omavahelised, aeg-ajalt jahenevad tunded ning pikad, kolmekuulised perioodid koolis, eemal kodust ja sõpradest. Ka ei suutnud tema vanemad, eriti isa kuni emigratsiooni lõpuni Aafrikas kodumaad näha. 1947. aastal kolis perekond, kes selleks hetkeks oli ühe pereliikme võrra suurem, tagasi Saksamaale.
Autobiograafiline raamat, ladus kirjastiil, autori armastus Keenia vastu ning maastikukirjeldused panevad lugeja kaasa elama, koos tegelastega lootma ja ootama.
Kõrvitsahooaeg jätkub koos kevadise lemmiku, tapiokiga :) Sügisesse sobiv, kookospiima ja kõrvitsapüreega tapiokipuding jõhvikakastmega.
Ma ei ole suurem asi küpsisesõber, aga need, kergelt karamellised, seest pehmed ja ümbert krõbedad kõrvitsaküpsised on imehead.
