Bonjour, Mauritius. Thank God, it was Monday!

Paar päeva tagasi rääkisime ühele kohalikule (ja kõikidele teistele, kes kuulata tahtsid, aga nemad ei puutu hetkel asjasse), kui rahul me oma pika ja inimtühja Mont Choisy rannaga oleme. Tüüp ütles, et oodake pühapäevani, siis te enam tühjast rannast ei räägi.

Pühapäeval võtsime võrkkiige ja snorgeldamisvarustuse (igale oma, eks) kaasa ning läksime randa. Teeäär, mis tavaliselt on tühi, oli pool 10 juba autosid täis... Panime võrkkiige üles, käisime ujumas, Scott läks snorgeldama, mina jäin võrkkiike. Tunni pärast kui oma asju hakkasime kokku pakkima, oli perekond kohalikke meil juba kandadel ja veel enne kui ma sain sammu eemale astuda, lükati oma piknikulaud mulle põlveõndlasse.

Tegime taas juustu- ja salaamilõuna ning plaanisime pealelõunal uue rannaringi koos päikeseloojanguga teha. Kõndisime randa ning kella viieks oli meie rahulikust, inimtühjast, valge liivaga rannaribast ning nulumetsaalusest saanud rahvarohkem koht kui Copacabana rand Ricky Martini kontserdi ajal. Iga puu all oli pere või kaks oma telgid ja väliköögid üles löönud. Nooremad tegid diskot, pered ajasid lapsi taga. Igas piknikunurgas oli ka vähemalt kolmeliitrine purk kohalikku puuviljarummi või mõned pudelid peenemat napsu. Ainsad kained tundusid olevat lapsed ja mosleminaised. Ainus, millele ma mõelda suutsin, oli see, et hea, et me pühapäeval kohale ei jõudnud. Kui meie saabumispäeval oleks samasugune mustlaslaager seal laiali olnud, ma oleks vist samal õhtul hakanud otsima varianti uue majutuse broneerimiseks. Sest nagu meie kipper ütles, et "oodake pühapäevani!" ning seekord olid boonusena kaasas veel kuulõpp (rahval raha laialt käes) ning esmaspäevane riigipüha (vaba päev), mistõttu suur osa rahvast jäi ka ööseks randa.

Vaatasime loojangu ära, meelelahutuseks tegi kõik need 30 minutit üks slaavi päritolu paar pilte, kus naine läks bikiinide väel vette, võttis põlvili meela poosi ning seejärel tegi peopesadest päikese ümber ringi. Ta boyfriend samal ajal, selle asemel, et ise oma tagumik üle ajada, käskis küll vasakule ja paremale, kõrgemale ja madalamale liikuda. Tegi siis paar pilti, millega naisterahvas rahul polnud ning kogu nali hakkas otsast peale. Kõik 30 minutit.

Võtsime takso eile väljavalitud restorani, lootuses, et täna on kokk välja ilmunud ning skoorisime taksojuhi näol omale kohe ka tagasisõidu - restoran pidi talle natuke ette helistama, kuna oleks sobiv aeg meid peale võtta.

Restoran oli tõepoolest avatud ning kokk kohal. Otsustasime anda uue võimaluse kaheksajalasalatile, tellisime veel vähisupi ning pearoogadeks punase snäpperi (valge kala, eksole) kreooli kastmes ning hautatud loomaliha. Kaheksajalasalat oli siiani parim, mõnusalt pehme kaheksajalg ning imeline sidruni-oliiviõli kaste. Ilmselt oli antud resoran lugenud mu kommentaari Cafe Truffe vähjatu vähisupi kohta, sest siinne krabisupp jõudis lauda poole krabiga, sõrad supi seest väljas. Scott natuke vandus küll, et kui ta juba restorani tuleb, siis ta ei taha toidu nimel tööd teha, aga võttis tangid ja konksu ning hakkas siis seda krabi puhastama. Supp ise oli hea. Kala ja selle kreooli kaste oli väga maitsev ning lihal polnud ka viga. Magustoitduks otsustasime võtta pakkumise nimega "Koka üllatus". Kokk otsustas meid üllatada pildil olevate puuviljade ja pudinguga. Ülihea oli!

Bonjour, Mauritius. Pool seitse.

Meil oli täna plaan - teha mitte midagi. Eelmised paar päeva on olnud täis erinevaid trippe ja muud taolist, seega päev rannas ja rõdul tundus nagu kauaoodatud puhkus.

Käisime jooksmas ja ujumas, sõime hommikust ja võtsime siis rõdul kohad sisse. Muide, päikesetõusuaegne ookean on kuidagi eriti mõnus - helesinine siidine vesi, päike ei kõrveta, rahvast pole.

Tegime siesta, sõime rõdul salaamit, juuste, kreekereid ja kõike muud, mida meil külmikus oli ning otsustasime siis pealelõuna Grand Baies veeta ning seal ka õhtust süüa. Olin kaks sobivat kreooli kohta välja valinud ning peale lühikest poeringi läksime neist esimesse. Selgus, et see avatakse pool seitse õhtul ning täna lõuna ajal polnud üldse avatud, sest kokk ei ilmunud kohale. Läksime siis teise. Seal sai vaid pizzat, sest... arva ära - kokk ei ilmunud kohale ning asenduskokk oskas vaid pizzat teha. Kuna tee peal oli veel paar kohta silma jäänud, läksime vaatama, mida neis pakutakse. Saime teada, et kell viis õhtul mitte midagi. Aga nad kõik ootavad meid tagasi kas pool seitse või siis homme lõuna ajal, kell 12-15. Nagu Prantsusmaa - sööd söögiajal või oled ilma. Lasteaedades on vist samad reeglid.

Lõpuks leidsime ühe, mis oli lahti, kokk oli kohal ja pakuti süüa. Ilmselt polnud sealne kokk hindu, sest peamine põhjus, miks need kokad kohale ei ilmunud, on esmaspäevane suur hindu püha - juba paar päeva varem alustati jalgsimatka püha järve äärde, et esmaspäevaks kohal olla. Selles osas olid meid juba ka reisibürood hoiatanud, et esmaspäevaks ei tasu ühtegi ekskursiooni planeerida, sest suurema osa ajast istud ummikutes, kui hindud kõik oma palverännakul on.

Igal juhul - tellisime krõbedad juusturullid (super head, kuigi juustuga nad just väga lahked pole), tšillipontšikuid (minu meelest polnud suuremad asjad, Scotile maitsesid), grillitud lammast (see lammas oleks võinud tiba rohkem trenni teha ja omal rasva maha joosta) ja valge kala võikastmes (need võikastmed siin on nii erakordselt head!). Tellisime veel šokolaadimoussee magustoiduks ning selle söömise ajal "vaatasime", kuidas päike kuskil kaugemal loojus. Kogemata jäi meie kätte ka kaunis südamekujuline kastmekausike... Lambapeki ja ühe kondiga tegime õnnelikuks ka ühe koera, kes meile terve õhtusöögi aja sellise näoga otsa vaatas, et Ruanda lapsed elavad temaga võrreldes ikka head elu.

Bonjour, Mauritius. Tüsedad tordid ilma krõnksus kringlita.

 

Tänaseks oli meil broneeritud kolme saare trip, mille kohta reisiputka tütarlaps kohe ausalt kinnitas, et kolmandat saart näeme ainult sellest möödasõites, aga see on väga kaunis ning fotograafiline. Ühtlasi palus ta meil järgmine päev kell 8:20 nende kontoris olla, et siis saaretuuri alustada. Selle peale kortsutas natuke kõrgem tegelane kulmu ning kellaaeg lükati sujuvalt edasi 8:30 peale.

Kui me täpselt kell 8:30 nende ukse ette jõudsime, olime nagu arvata võis, esimesed. Ca viie minuti järel jõudsid ka tütarlaps, kes pidi meile rolleri deposiidi vabastama ning meie autojuht, kes pidi meid pool üheksa algava tuuri jaoks randa viima. Jõudsime ca 8:50 randa ning nagu arvata oligi, peale ootamise ei toimunud seal midagi. Vahepeal sadas natuke vihma ka. Umbes poole kümneks oli rahvas kummipaatidega katamaraanile transporditud ning sõit võis alata. Ettenägeliku turistina, kes ei taha hiljem päikesepõletushaavu lakkuda, valisin meile kohad paadiküljel, varikatuse all. Enamus ronis bikiinide väel paadu ninasse lauspäikese kätte. Kaks tüsedat prantsuse mammit ajasid ka soojendusdressi maha, kobisid põlvili istmetele ning kukkusid ennastunustavalt pilte tegema. Sõitma hakates hoiatati, et meeskond ei vastuta selle eest kui üle parda lööv laine meie kotid läbi leotab ning meil on võimalus need alla hoiule viia. Ühtlasi paluti saarele jõudes mitte avamerele ujuda, sest Madagaskarilt on keeruline tagasi saada.

Jõudsime esimesele saarele, kus meid taas paatidega maale viidi ning poolteist tundi aega anti, millesse ka lõunasöök pidi mahtuma. Jalutasime piki randa, mina käisin ujumas, Scott snorgeldas ning oli aeg lõunat süüa. Saime eriti häid grillitud kalavardaid ning pakuti ka erinevat kanget alkoholi. Magustoiduks oli terve viil ananassi! Muljetavaldav, ma ütleks. Jätsin Scoti sööma ning jalutasin piki randa teisele poole. Uskumatu kui imelisi toone võis meres näha - hele- ja tumesinisest türkiisroheliseni, kõik esindatud.

Tõmbasime kummipaadiga järgmisele saarele ja tegime seal veel paar snorgeldamisringi. "Meie" on siinkohal tinglik, sest minu snorgeldamine näeb välja nii, et jalad põhjas ja siis ettevaatlikult, ideaalis endiselt jalad põhjas liigun selle maskiga edasi. Kui tundub, et satun madalamasse ossa, siis võin ülbemaks ka minna ja lausa veel peal liuelda. Igal juhul nägin väga ägedaid kalu, mida Scott mulle näpuga ette näitas ning läksin siiski suhteliselt varsti välja, et leida sobiv tualettruum. Või põõsas number kaks.

Poolteist tundi tagasisõitu, taas vaadates tüsedate prantslannade suuri tagumikke pinkidel upakil ning nende hiigelpartiid kohe-kohe minibikiinidest välja lupsamas, kiire trip supermarketisse, siis hotelli ning randa päikeseloojangut vaatama.

Hotellis riidest lahti võttes selgus, et kõigele vaatamata oli keha nagu 50 punast varjundit. Tõmbasime selle korralikult aloe veraga sisse, lootuses, et homseks on sellest maksimaalselt roosad varjundid järel.

Bonjour, Mauritius. Piirkonna parimaid randu avastamas.

Olime omale tänaseks rolleri broneerinud, et avastada põhjaranniku parimaid randu ning vaadata veel, mis siinkandis vaatamist väärt on. Erinevaid turismisaidid väitsid, et tasub minna botaanikaaeda, ühte moosimõisasse ning kindlasti ei tohi vahele jätta Van Anne šokolaaditehast.

Kuna meie kuurordis pakutakse hommikuti lahustuvat kohvi, siis minu esimene soov oli minna Grand Baiesse ning juua sealses parimas Saksa kohvikus, nimelt Mülleri juures (sest, mis muud sa ikka oma saksapärasele kohvikule nimeks paneks, eksole?) päris kohvi. Ja võib-olla võtta ka lõiguke struudlit, sest kuidas muidu päev otsa hommikust lippu kõrgel hoida. Sõitsime seega Grand Baiesse, tegime sealses rannas kiire supluse, nentisime, et endiselt on meie oma mõnusam ning asusime kohvikut otsima. Leidsime hinduistliku templi. Astusime sisse, nägime, et sissepääs on tasuta, aga annetused on teretulnud. Vaatasime kauneid kuuekäelisi jumalusi ning hakkasime juba vaikselt ära sättima kui meie juurde tuli üks jumalateener, kes vaatamata sellele, et ta oli parajasti telefoni otsas, suutis meile teada anda, et meilt oodatakse ikkagi annetust ning summa võiks olla üks-null-null. Noh, et ka rumalamad turistid aru saaks, mis numbrid rahatähe peal olema peaks. Me ei hakanud ta kõnet katkestama, et öelda, mis meie asjast arvame ning läksime välja.

Kohvik Mülleris tundus lisaks kohvile hea mõte võtta ka väike eine. Scott valis võiku, mina croque. Kujutasin omale ette mõnusa tuunikala- ja tomatiga täidetud kroketit, aga lauda jõudis ... grillvõiku. Vähemalt oli see hea, eksole.

Järgmiseks oli kaardil rand, mida ei pidanud keegi teadma, nii eraldatud ja salajane. Välja arvatud siis selle resordi külastajad, mis seal rannas oli ning kõik kohalikud, kes kah selle avastanud oli. Vaatasime üle ning läksime Pereypere randa. Olla kah üks maalilisematest siin. Polnud viga. Siis läksime otsima põhjapoolseimat punkti, kust avanevat hingematvad vaated India ookeanile. Selgus, et nimetatud punkt on nüüd kellegi eravalduses ning pidime leppima kirikuhooviga, kust avanesid kah kaunid vaated. Rand ise oli sopiline, pakkudes peaaegu täiesti privaatrannajuppe. Käisime isegi korra ujumas. Või noh, vees. Pikutamas. Jõin ära ühe kookose ja leidsime siis, et on aeg minna sellesse kuulsasse šokolaaditehasesse.

Võtsin kaardi näppu ja asusime teele ning ... ei miskit. Seal, kus pidi valmima riigi parim Belgia šokolaad, oli vaid üks residents ning paar suvalist maja. Sõitsime edasi ning küsisime kohalike käest. Need eskortisid meid tagasi sama maja juurde ning tõepoolest - teise külje peal oli ammu ajale jalgu jäänud ja selle hammastest pureda saanud kiri Van Anne Chocolaterie. Kõik aknaluugid suletud nagu poleks seal juba paarkümmend aastat mingit tegevust toimunud.

Moosimõisa olime juba hommikul maha kandnud, sest seal maksis sissepääs 10 eurot per külastaja ning jalutamine mangopuude all ei olnud päris see, mida ma omale ette kujutasin kui lugesin, et lopsakad alad täis puuviljapuid ning lilli, kõike seda saatmas imelised aroomid. Ilmselgelt ei kangastunud mulle kommiliinid ning moosikeedutünnid.

Võtsime seega suuna taas Grand Baiesse, et täiendada oma toiduvarusid, osta Scoti soovil meile peakatted ning jõuda päikeseloojanguks meie oma lemmikranda.

Õhtul peale päikeseloojangut tegime veel rõdul pikniku juustu, veini, salami, prosciutto ja kreekeritega.

Bonjour, Mauritius. Naaberrannas.

Scott täna hommikul otsustas hommikusöögile mitte tulla ning jäi habet ajama. Kohalikud siiski ei suutnud uskuda, et madaam nii täitsa üksinda sööb ning katsid laua siiski kahele. Mis osutus täiesti heaks ideeks, sest sain omale sobiva portsu kokku kombineerida. Ajasin Scoti taldrikult ära pannkoogi ja banaani ning sokutasin asemele sibulaomleti ning sibulapiruka. Win-win. Scoti taldrikutäie tõin talle tuppa. Või noh, rõdule.

Kui me siia majutust hakkasime broneerima, siis ilmselgelt olin enne Google'iga konsulteerinud ja parimad rannad välja valinud. Esimeseks valikuks oli Troix Aux Bich. Bookinguga konsulteerides selgus, et kõik tolles rannas asuvad majutusasutused on kallimad kui kohaliku linna hariduseelarve ning ühtlasi tundus ka Google Mapsi põhjal, et tegemist pole üldse sellise pika valge rannaga, mis lihtsalt lõpuks kuhugi horisonti kaob vaid sopilise ja rohkete kividega rannaga. Valisime hoopis Mont Choisy ranna, mis on täpselt see, mida ootasime - lõputult valget liiva ja sinist vett. Ainult, et palmide asemel on nulud. Igal juhul jätsime omale meelde, et Troix Aux randa saab vaid lühikese jalutuskäiguga ning seda me täna pealelõunal ka teha plaanisime. Ootasime kannatlikult oma konditsioneeritud hotellitoas kuni päeva palavaim osa läbi saab ning kõndisime sinna rikaste ja ilusate randa. Rand oli täis lamamistoole, päikesevarje, paate ja jahte ning vesi täis veesuusatajaid. Kastsime ennast vette ning kõndisime tagasi oma lõputu liivaga inimtühja nuluranda.

Õhtul läksime Tripadvisoris kiidetud SelFishi sööma. Tellisime omale joogid kui tänaval läks pidu käima. Tormasime vaatama ning selgus, et hindu suure püha raames tassitakse kedagi hiiglaslikus kanaarilinnupuuris teiste õlgadel ning taustaks kõlab muusika. Naaberlaua kolmeaastane noormees üritas samal ajal mulle kätt seeliku alla ajada. Tagasi lauas tellisime omale friteeritud kalmaarid, kaheksajalasalati, hiigelkrevetid ja dorado võikastmes. Eelroogadel ei tasu pikemalt peatuda, aga Scoti hiigeltiigerkrevetid olid sellise suurema vähja mõõtu ning minu kala oma võikastmes suurepärane.

Bonjour, Mauritius. Toidupoes.

Hommikul saime teada, et hommikuks sööme siin seda, mida ette tuuakse. Täna hommikul sõime praemuna, mida nad ise omletiks nimetasid, kumbki pool pätsi saia, margariini, moosi, šokolaadisaia, sulajuustu ja praeviinerit.

Kuna eile õhtu oli täiesti edutu söögikohtade leidmisel, siis täna otsustasime kohe peale hommikust rannaringi kotid pakkida ning lähimasse auuli sõita, kus pidid saare parimad toidupoed asuma. Lootsime ka rohketele restoranidele. Istusime meie teeotsas bussi peale ning sõitsime Trioleti. Vaatasime hindu templit ning otsustasime enne poeringi teha väikese puhkuse kuulsas Troix Aux rannas. Umbes 20 minuti pärast saime aru, et keskpäevakuumuses sinnamarssimine pole hea mõte, keerasime otsa ringi ning võtsime suuna toidumekasse. Peatänavale jõudes, mis igas muus riigis ja linnas kohvikute, baaride ja suveniiriputkadega ääristatud oleks, selgus, et seal on peamiselt autojupipoed, kreemikoogipoed ning kleidipoed. Peale ca pooletunnist jalutuskäiku ei olnud me veel ühtegi avatud toitlustusasutust näinud. Ega toidupood, mis pakuks muud kui värsket köögi- ja puuvilja. Samal ajal hakkas nälg silmanägemist ning päike mõistust võtma. Tundsin pannkoogilõhna ning vedasin Scoti küla kõige popima leti ette - järjekord oli muljetavaldav. Pakuti vaid oma spetsialiteeti - pannkoogi sisse keeratud kartulikarrit. Scott vaatas seda letti pisut kahtlutavalt ning tegime kompromissi, et mina söön pannkoogi sees kartulit ning tema kõrvalasuvas putkas kanakarrit. Peale lõunat käisime veel supermarketist läbi, soetasime ohtralt jogurtit, veini ja õlut ning sõitsime kanabussiga koju.

Tegime kiire uinaku. See tähendab, et mina tegin uinaku ja Scott vedeles basseinis ning läksime siis loojangut vaatama. Kuna käes oli teisipäev ning seega ka meie kõrval asuv rannabaar avatud, läksime sinna sööma. Läks nagu tavaliselt ehk kui lepime Scotiga kokku, et jagame suupisteid ja eelroogi, siis tellime laua looka. Sõime kaheksajalasalatit, kala ja kartulit ning köögivilja- ja kanasamosasid.

Bonjour, Mauritius. Kui broneerid puhkuse palmide all, aga kohalejõudes satud ikka nulumetsa.

Vastutustundlike reisijatena jõudsime pühapäeval piisava varuga lennujaama. Ainult selleks, et avastada, et lend on ca tunni jagu edasi lükatud. Hilisem väljalend Tallinnast tähendas ühtlasi kerget sprinti järgmisse väravasse. Jõudsime seal vaevalt istet võtta kui boarding algas. See lend oli täpne ning juba 11,5 magamata tundi, millest vähemalt 8 tundi lähikonnas üks laps omal kopse välja röökis, olimegi kohal. Lennu alguses, muide, pakkus Lufthansa juua ning kotikesi soolakringlitega. Õhtusöögi ajal sai veel juua tellida, sh õlut ja veini ning tundus, et ka konjakit ning terve lennu ajal olid saadaval alkoholivabad joogid ning soolakringlid ja New York Cheesecake Kitkatid. Ja kõige selle peale küsis Scott keset õhtusööki, et me vist lendame mingi odavama otsa lennuga, isegi snäkke ei saanud enne õhtusööki. Ma pakkusin, et ta võiks kunagi SASiga lennata, kus alkohol on kõik lisatasu eest ning alkoholivabad joogid on piiratud ühe klaasitäiega. Ning kus õhtu- ja hommikusöögi vahel saad vaid vett juurde võtta.

Mauritiusel passikontrolli sabas näitas meie taga olev eestlane oma pruudile terminali ülespandud kaasaegsemaid puhureid ning avaldas imestust, kui võimsad turvakaamerad siin ikka on. Jep, saad videole jääda "tuulest viidud" soenguga :)

Kokkuhoidlik eestlane teatas, et me ei maksa 55 eurot, et taksoga hotelli saada, kui on olemas ka buss, mis viib meid pealinna 80 sendi eest. Ootasime lennujaamas bussi, mida ei tulnudki ning läksime siis lähimasse linna, kust saime ka bussi peale. Peale seda rohkem kui tunniajalist sõitu, kus vasaku põlve peal istus sul hindu ja paremat toetasid ise kohaliku elaniku sülle, teatas Scott, et eksperiment oli huvitav, aga ta rohkem seda läbi teha ei plaani. Pealinnast hotelli võtsime takso.

Käisime rannas ning vaatasime kaardilt, et lähikonnas oli terve rida toitlustusasutusi ning asusime teele. Selgus, et kõik kaardile kantud peente nimedega restoranid olid väikesed ühemeheputkad, kust said osta kas värsket mahla või kanakarrit või muud taolist. Tegime poolsaarele ringi peale, üritasime mere poolt lähenedes ka ühe resorti restorani hiilida, aga ei läinud õnneks. Oodatud olid vaid külalised. Kohalike keeleoskust arvestades poleks meil õnnestunud neile selgeks teha, et ka meie oleme külalised, sest ei ela seal.

Vaatasime ära imelise päikeseloojang, sõime kõrvalasuvas resorti, mis polnud nii ebasõbralik ning vajusime voodisse.

Here in London Town. Segadus.

Did it again. Valisin varahommikuse lennu, mis tähendas pool neli ärkamist, et kella viieks lennujaama jõuda ja kuueks lennule. Helsinkis selgus, et nad on on terminali nii palju pikendanud, et väravast number kaks väravasse 54 oli samapikk maa kui siin kodust raekoja platsi. Ehk ca 20 minutit.

Paddingtoni jaama jõudsin ka ilusti ja seal tekkis mul tunne, et ma pole kunagi varem ei metroo- ega raudteejaamas olnud ega pileteid ostnud. Ülejäänud rahvast vaadetes tekkis tunne, et nad pole kunagi tänaval liikunud. Ca 40% jalakäijatest lähtus kõnniteel vasakpoolse liikluse loogikast, ca 40% parempoolse liikluse omast ning ülejäänud 20% tegid slaalomit. Sama olukord valitses nii treppidel, metroos kui erinevate sissepääsude juures. Ühtlasi on linnas meeletult ehitama hakatud. Ma ei läbinud isegi 100 tellingu- või piirdevaba meetrit järjest.

Hotellis sain seitsmenda korruse toa ning vannitoas selgus, et majutusasutus on teinud sammu lähemale ülejäänud Euroopale ning paigaldanud kraanikaussi vaid ühe kraani, kus sai ka päriselt vett reguleerida. Mitte pesta vasakut kätt külma ja paremat keeva veega.

Jalutasin TK Maxxi, siis teise TK Maxxi ning siis Marks & Spencer toiduosakonna kaudu koju. Ostsin muuhulgas karbitäie safiirvaarikaid, otse Portugalist, sest nad nägid lihtsalt nii superilusad välja. Spoiler: maitsesid ka täiesti suurepäraselt.

Hommikul võtsin riiulist eile sinnapandud teksad ning sinine värv ei paistnud selle tolmukorra alt välja, millega teksade alumine pool kaetud oli. Ka ülejäänud riiulitele oleks saanud tolmukorra sisse jätta teateid, et Vasja on loll või muud taolist. Mainisin seda retseptsioonis ning lubati koristustiimile edasi anda. Võimalik, et tiim ei võtnud infot vastu, sest õhtul oli endiselt sama näpujälg tolmukorra sees loetav, mille ma sinna hommikul tõmbasin.

Kuna eilne shoppinguring lõppes edutult, siis läksin täna uuesti TK Maxxi, sellesse, kuhu tuli metrooga minna. Puhas edu ning soetasin omale ca 20 naela eest kardigani ning kaks Jamie Oliveri kaussi. Sealkohal edu lõppes, sest tagasi sattusin minema tipptunnil, kus metrood olid nii ülerahvastatud, et suurem jagu jäi perroonile järgmist valget laeva ootama. Järgmisse ennast sisse pressinud, selgus, et viibime ka pidevas liiklusummikus, kus enne iga järgmist peatust tegime pikema pausi tunnelis ja ootasime, et eelmine rong eest ära sõidaks. Õhk oli ka loetud. Marks & Spencerist ostsin jälle karbitäie vaarikaid.

Ka meie Londoni kontor hakkab koerasõbralikuks muutuma ning kolleegil olid kaasas kaks chihuahuat. Üks oli selgelt valvekoer, muide. Haukus raevukalt, aga kui hakkasid talle pai tegema, siis läks ja haukus igaks juhuks kaugemalt. Meenutas mulle seda patareidel koera, mis mul lapsena oli, too kah haukus sellise peenikese häälega ja ise värises sealjuures.

Õhtul läksin M&Sist läbi. Ostsin juustu. Vaarikaid ei ostnud.

Eileõhtune metrookogemus meeles, tellisin värbamisüritusele minekuks Uberi. Selgus, et Uberiga sõitis sinna kauem kui metrooga oleks sõitnud, aga vähemalt ei pidanud Ahmed pimedates tunnelites autot kinni ning õhku oli ka piisavalt. Ürituselt skoorisin kolme arendaja kontaktid ning ühe termojoogipudeli.

Reede hommikuks oli mul 10:20 lend broneeritud ning plaan kell 17 Tallinna jõuda. Teisipäevasest Paddingtoni ekskursioonist õppinuna kõndisin nüüd otsejoones Heathrow Expressi peale, istusin arvatavasti äriklassi, sest see oli kõige lähemal ning rong kohe lahkumas ja jõudsin in no time lennujaama. Turvakontrollis oli linti täpselt nii palju, et korraga mahtus üks isik oma asju kandikutele laduma. Sain kontrollist läbi ning selgus, et lend on 40 minutit edasi lükatud. Hakkasin tööd tegema ning lendu lükati lisaks 40le veel 50 minutit edasi. Seejärel 25 minutit tagasi. Igal juhul lõpuks jõudis see lennuk kohale, värav anti teada ning siis oligi täpselt nii palju aega, et väravasse minna. Boarding algas suhteliselt kohe, rahvas sai peale ja siis ootasime esmalt veel väravas nii pool tundi ja seejärel istusime 25 minutit ummikus, et saada lennuraja otsa ning startida. Helsinkis läks järgmisele lennule ümberbronnimine kiirelt, jõudsin veel ühe Karjala piruka ja marjatoorpudru ära süüa, paarile meilile vastata ning boarding oligi käes. 10,5 tundi peale hotellist väljumist ja kodus :) Vähemalt oli abikaasa juba kohal :P

Kohalik kana

Mõni tähelepanelikum lugeja on arvatavasti märganud, et üle seitsme aasta olen taas hakanud natuke liha sööma. Mu toidulaud oli lõpuks ainult juust, kohupiim, marjad, puuviljad ja köögiviljad, sekka pisut kala ning see kõik oli lõpuks nii üksluine, et ma ei suutnud enam järjekordset porgandit või paprikat ning juustukuubikuid süüa. Lisasin siis oma menüüsse veidi kana ja pisut veiseliha. USAs oli kanaga kõik hästi - ostsime mingit amishite poolt hoole ja armastusega supermarketi letile sobivaks nuumatud kanafileesid ning pannilt tulid nad ootuspäraselt krõbeda ja mahlasena. Teades, kuidas Eestis Ameerikast pärit kanu meedias materdatakse, olin veendunud, et siin, kohalikust farmist tulnud kana on kindlasti veel parem. Prisma pakkus mulle Rannamõisa kanu ning nii ma kahe fileega koju tulingi. Kui kellegi kunagi peaks tekkima vajadus vanu autorehve kööginoaga viilutada, siis võib mulle helistada - vajalik trenn on mul nüüd selleks tehtud ja liigutus käe sees. Viskasin viilud tavapäraselt pannile, kuid sealt edasi oli kõik täiesti tavapäratu. Kõigepealt haises terve mu köök hullemini kui rong Kohila paberivabrikust mööda sõites omal ajal ning siis hakkasid kanatükid vaikselt selle halli vedeliku sisse ära kaduma. Närisin ennast osadest kummitükkidest läbi ning ülejäänu viskasin minema.

Läksin Balti Jaama turule lootuses leida sealt kohalike amishite poolt kasvatatud kanu. Selgus, et lihasaali kõik letid pakuvad vaid Talleggi omi, kuid pidasin neid Rannamõisa lähisugulasteks ning ei julgenud osta. Aga Baltas on mingi lihapood-resto ka ning neil oli letis neli kanafileed, mille kohta nad väitsid, et pärit Saaremaalt talust. Ostsin kaks ning neid kodus lõikama hakates libises nuga sujuvalt läbi, praadides muutus kana vaid krõbedaks ilma eelnevalt reoveehoidlat tekitamata ning maitses ka umbes nii nagu üks praekana maitsta võiks. Sellele vaatamata on mul peale kõiki neid katsetusi kanast juba suhteliselt villand. Ostsin eile tüki veisekintsu sealtsamast poest, kus Saaremaa kanu müüakse. Arvestades asjaolu, et Orxi toitumiskava lubas mul sellest täna õhtul vaid 80 grammi ära süüa, saan sellest kintsujupist vähemalt 10 õhtusööki :)

Go blue. Otsi kohta, kust sa leiad

Hea lugeja, ma olen siin ka varasemalt oma rahuolematust avalike "puhkeruumide" (sest siin on ju restrooms, mitte toilets) osas väljendanud. Vaatamata sellele, et ma tulen ühiskonnast, kus avaliku kempsu kohta oli käibel sünonüüm "metsapeatus", on aeg siiski edasi läinud ning võiks eeldada, et tänapäeval saab toimingud tehtud veidi privaatsemalt kui lähima puu taha kükitades. Aga mitte siin riigis. Ja siinkohal ka pildinäide sellest, kuidas vetsukabiini uks on umbes sama varjav kui omal ajal Tartu 10. Keskkooli keldrikorruse käimlas. Ja ühtlasi kui teema juba sanitaarruumi peale läks, siis lisaks sellele, et kabiini saab iga järjekorras ootaja rahulikult sisse vaadata, et automaatne loputussüsteem jõuab selle aja jooksul, mis mina kabiinis viibin, umbes 5 korda potti loputada, on lisaks ka rullihoidjad omadega peaaegu vastu põrandat. Et paberit kätte saada, tuleb mitte ainult kükitada, vaid kükkis olles veel ka kummardada, et saaks paberi hoidjast kätte ning välja sikutada.

Kuna mul on kõige mugavam ja soodsam siin shopata Amazonis (lihtne tagastamine, pakk kohal kahe päevaga, vahest isegi järgmine päev), siis tuleb pakke meie ukse taha ikka iga päev või üle päeva. Vahest mitu päevas. Postiljonid toovad pakid ukseni, panevad trepi peale maha ja sõidavad järgmise maja juurde. Nüüd on hakanud mati peale visatud pakist pilti ka tegema ning ma võin Amazonist oma tellimuste alt neid ootavaid pakke vaadata. Ükspäev nägin magamistoa aknast, et postiljon tuleb. Aga ei läinud mitte nagu tavaliselt eesukse juurde vaid kõndis maja kõrvale ning sokutas pakid rõdu trepi kõrval oleva ukse juurde. Ma oleks nad sealt ilmselt alles mitu päeva hiljem avastanud.

Scott ärkas hommikul mingi kõhuvaluga ning armastava abikaasana tegin talle tassitäie kummeliteed. Kuna ta kuumi jooke ei armasta, siis ütlesin, et lasku sellel ära jahtuda ja joogu leigelt või jahedalt. Tund aega hiljem valas ta selle kraanikausist alla, sest see olevat ilge lõhna ja maitsega. Ma peaks talle rääkima, kuidas väikese ida-eurooplase nobedad näpud omal ajal maal kummeliõisi korjasid, et erinevate valude ja põletike korral tee omast käest võtta oleks. Ta vist ise vaatab juba ka kahtlevalt, et mis metsamoori otsa ta sattunud on - kord üritan teda pihlakatega teise ilma saata, siis pakun ta niigi kehva enesetunde juures talle mingit heinaleotist. Ma olen kindel, et ka kuusevõrseid ei oleks ta valmis sööma.

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Tagasilend.

Ettenägelike turistidena olime neljapäeval peale seda viletsat brunchi kõik vana Vegase võimalikud söögikohad läbi käinud ja menüüd üle vaadanud. Sõelale jäi Terrace. Et hommik huvitavam oleks, jalutasime sinna 45-minutilise ringiga ning jõudsime täpselt 2 minutit peale uste avamist. Mina võtsin praekartulid pošeeritud munade, vähja, spargli ja hollandi kastmega ning Scott vahvlid praekana vahukoore, õunte ja maasikatega. Ettekandja hiljem ütles, et ta on New Yorgist ja see kana ja vahvlite serveerimine oli talle omal ajal uudis. New York... Ma ütlen, et suuremale osale Euroopast on uudis, et kana süüakse vahvlite ja vahukoorega ning pannkooke serveeritakse peekoni ja vahtrasiirupiga. Nii, et pole nad seal New Yorgis midagi nii tagurlikud kui ta arvab. Ja kõike seda serveeritakse riigis, kus Scott ei uskunud oma silmi kui ma talle hommikuse omleti sisse pepperonit pistsin. Sest pepperoni käib pizza peale, mitte muna sisse. Duh, üks vorst kõik ju. Söök oli väga hea, muide.

Käisime kasiinost läbi, võtsime hotellist pagasi, ostsime arepaputkast jahu kaasa ning sõitsime lennujaama. Siinne pardaleminek ja lennukist lahkumine on mulle senini täiesti arusaamatud. Suuremates lennukites on reisijad tihtipeale gruppidesse jagatud ning kui Euroopas saavad peale rikkaid, ilusaid ja suurperesid peale esmalt lennuki tagumises osas olevad grupid ning viimasena täidetakse esimesed read, siis USAs on vastupidi. Ka siin saavad esmalt muidugi peale rohkemate laste ja suuremate rahakottidega reisijad, aga seejärel hakatakse  pardale laskma gruppe eest taha. Ja siis oodatakse kõikide nende järel, kes esimestes ridades oma kohvreid üles upitavad, et saaks mööda minna ja tagaotsas koha sisse võtta. Maandudes toimib Euroopas loogiline süsteem - kes on enne vahekäigus  püsti, saab enne välja. Kes jäi istuma, saab liikuma siis, kui vahepeal paus tuleb. Vahekäik on väljujaid täis ning reisijad võrdlemisi kiirelt terminalis. USAs lastakse väljuda järjest ridade kaupa. Kui kaheksanda rea kõik kuus reisijat veel istuvad kui vahekäik juba tühi, siis üheksanda rea omad ootavad, kuni eesolev rida on ennast püsti ajanud, lockeritest oma kohvrid alla sikutanud ning liikvele lähevad. Suurema osa ajast on vahekäik lihtsalt tühi, sest keegi ei jõua oma 30-kilost pagasit alla tõsta või pressib ennast 5 rida tahapoole, kuhu ta oma pagasi oli mahutanud.

Kodus oli vahepeal paks lumi maha tulnud.