Hommikul saime teada, et hommikuks sööme siin seda, mida ette tuuakse. Täna hommikul sõime praemuna, mida nad ise omletiks nimetasid, kumbki pool pätsi saia, margariini, moosi, šokolaadisaia, sulajuustu ja praeviinerit.
Kuna eile õhtu oli täiesti edutu söögikohtade leidmisel, siis täna otsustasime kohe peale hommikust rannaringi kotid pakkida ning lähimasse auuli sõita, kus pidid saare parimad toidupoed asuma. Lootsime ka rohketele restoranidele. Istusime meie teeotsas bussi peale ning sõitsime Trioleti. Vaatasime hindu templit ning otsustasime enne poeringi teha väikese puhkuse kuulsas Troix Aux rannas. Umbes 20 minuti pärast saime aru, et keskpäevakuumuses sinnamarssimine pole hea mõte, keerasime otsa ringi ning võtsime suuna toidumekasse. Peatänavale jõudes, mis igas muus riigis ja linnas kohvikute, baaride ja suveniiriputkadega ääristatud oleks, selgus, et seal on peamiselt autojupipoed, kreemikoogipoed ning kleidipoed. Peale ca pooletunnist jalutuskäiku ei olnud me veel ühtegi avatud toitlustusasutust näinud. Ega toidupood, mis pakuks muud kui värsket köögi- ja puuvilja. Samal ajal hakkas nälg silmanägemist ning päike mõistust võtma. Tundsin pannkoogilõhna ning vedasin Scoti küla kõige popima leti ette - järjekord oli muljetavaldav. Pakuti vaid oma spetsialiteeti - pannkoogi sisse keeratud kartulikarrit. Scott vaatas seda letti pisut kahtlutavalt ning tegime kompromissi, et mina söön pannkoogi sees kartulit ning tema kõrvalasuvas putkas kanakarrit. Peale lõunat käisime veel supermarketist läbi, soetasime ohtralt jogurtit, veini ja õlut ning sõitsime kanabussiga koju.
Tegime kiire uinaku. See tähendab, et mina tegin uinaku ja Scott vedeles basseinis ning läksime siis loojangut vaatama. Kuna käes oli teisipäev ning seega ka meie kõrval asuv rannabaar avatud, läksime sinna sööma. Läks nagu tavaliselt ehk kui lepime Scotiga kokku, et jagame suupisteid ja eelroogi, siis tellime laua looka. Sõime kaheksajalasalatit, kala ja kartulit ning köögivilja- ja kanasamosasid.
Kuna eile õhtu oli täiesti edutu söögikohtade leidmisel, siis täna otsustasime kohe peale hommikust rannaringi kotid pakkida ning lähimasse auuli sõita, kus pidid saare parimad toidupoed asuma. Lootsime ka rohketele restoranidele. Istusime meie teeotsas bussi peale ning sõitsime Trioleti. Vaatasime hindu templit ning otsustasime enne poeringi teha väikese puhkuse kuulsas Troix Aux rannas. Umbes 20 minuti pärast saime aru, et keskpäevakuumuses sinnamarssimine pole hea mõte, keerasime otsa ringi ning võtsime suuna toidumekasse. Peatänavale jõudes, mis igas muus riigis ja linnas kohvikute, baaride ja suveniiriputkadega ääristatud oleks, selgus, et seal on peamiselt autojupipoed, kreemikoogipoed ning kleidipoed. Peale ca pooletunnist jalutuskäiku ei olnud me veel ühtegi avatud toitlustusasutust näinud. Ega toidupood, mis pakuks muud kui värsket köögi- ja puuvilja. Samal ajal hakkas nälg silmanägemist ning päike mõistust võtma. Tundsin pannkoogilõhna ning vedasin Scoti küla kõige popima leti ette - järjekord oli muljetavaldav. Pakuti vaid oma spetsialiteeti - pannkoogi sisse keeratud kartulikarrit. Scott vaatas seda letti pisut kahtlutavalt ning tegime kompromissi, et mina söön pannkoogi sees kartulit ning tema kõrvalasuvas putkas kanakarrit. Peale lõunat käisime veel supermarketist läbi, soetasime ohtralt jogurtit, veini ja õlut ning sõitsime kanabussiga koju.
Tegime kiire uinaku. See tähendab, et mina tegin uinaku ja Scott vedeles basseinis ning läksime siis loojangut vaatama. Kuna käes oli teisipäev ning seega ka meie kõrval asuv rannabaar avatud, läksime sinna sööma. Läks nagu tavaliselt ehk kui lepime Scotiga kokku, et jagame suupisteid ja eelroogi, siis tellime laua looka. Sõime kaheksajalasalatit, kala ja kartulit ning köögivilja- ja kanasamosasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar