Scott täna hommikul otsustas hommikusöögile mitte tulla ning jäi habet ajama. Kohalikud siiski ei suutnud uskuda, et madaam nii täitsa üksinda sööb ning katsid laua siiski kahele. Mis osutus täiesti heaks ideeks, sest sain omale sobiva portsu kokku kombineerida. Ajasin Scoti taldrikult ära pannkoogi ja banaani ning sokutasin asemele sibulaomleti ning sibulapiruka. Win-win. Scoti taldrikutäie tõin talle tuppa. Või noh, rõdule.
Kui me siia majutust hakkasime broneerima, siis ilmselgelt olin enne Google'iga konsulteerinud ja parimad rannad välja valinud. Esimeseks valikuks oli Troix Aux Bich. Bookinguga konsulteerides selgus, et kõik tolles rannas asuvad majutusasutused on kallimad kui kohaliku linna hariduseelarve ning ühtlasi tundus ka Google Mapsi põhjal, et tegemist pole üldse sellise pika valge rannaga, mis lihtsalt lõpuks kuhugi horisonti kaob vaid sopilise ja rohkete kividega rannaga. Valisime hoopis Mont Choisy ranna, mis on täpselt see, mida ootasime - lõputult valget liiva ja sinist vett. Ainult, et palmide asemel on nulud. Igal juhul jätsime omale meelde, et Troix Aux randa saab vaid lühikese jalutuskäiguga ning seda me täna pealelõunal ka teha plaanisime. Ootasime kannatlikult oma konditsioneeritud hotellitoas kuni päeva palavaim osa läbi saab ning kõndisime sinna rikaste ja ilusate randa. Rand oli täis lamamistoole, päikesevarje, paate ja jahte ning vesi täis veesuusatajaid. Kastsime ennast vette ning kõndisime tagasi oma lõputu liivaga inimtühja nuluranda.
Õhtul läksime Tripadvisoris kiidetud SelFishi sööma. Tellisime omale joogid kui tänaval läks pidu käima. Tormasime vaatama ning selgus, et hindu suure püha raames tassitakse kedagi hiiglaslikus kanaarilinnupuuris teiste õlgadel ning taustaks kõlab muusika. Naaberlaua kolmeaastane noormees üritas samal ajal mulle kätt seeliku alla ajada. Tagasi lauas tellisime omale friteeritud kalmaarid, kaheksajalasalati, hiigelkrevetid ja dorado võikastmes. Eelroogadel ei tasu pikemalt peatuda, aga Scoti hiigeltiigerkrevetid olid sellise suurema vähja mõõtu ning minu kala oma võikastmes suurepärane.
Kui me siia majutust hakkasime broneerima, siis ilmselgelt olin enne Google'iga konsulteerinud ja parimad rannad välja valinud. Esimeseks valikuks oli Troix Aux Bich. Bookinguga konsulteerides selgus, et kõik tolles rannas asuvad majutusasutused on kallimad kui kohaliku linna hariduseelarve ning ühtlasi tundus ka Google Mapsi põhjal, et tegemist pole üldse sellise pika valge rannaga, mis lihtsalt lõpuks kuhugi horisonti kaob vaid sopilise ja rohkete kividega rannaga. Valisime hoopis Mont Choisy ranna, mis on täpselt see, mida ootasime - lõputult valget liiva ja sinist vett. Ainult, et palmide asemel on nulud. Igal juhul jätsime omale meelde, et Troix Aux randa saab vaid lühikese jalutuskäiguga ning seda me täna pealelõunal ka teha plaanisime. Ootasime kannatlikult oma konditsioneeritud hotellitoas kuni päeva palavaim osa läbi saab ning kõndisime sinna rikaste ja ilusate randa. Rand oli täis lamamistoole, päikesevarje, paate ja jahte ning vesi täis veesuusatajaid. Kastsime ennast vette ning kõndisime tagasi oma lõputu liivaga inimtühja nuluranda.
Õhtul läksime Tripadvisoris kiidetud SelFishi sööma. Tellisime omale joogid kui tänaval läks pidu käima. Tormasime vaatama ning selgus, et hindu suure püha raames tassitakse kedagi hiiglaslikus kanaarilinnupuuris teiste õlgadel ning taustaks kõlab muusika. Naaberlaua kolmeaastane noormees üritas samal ajal mulle kätt seeliku alla ajada. Tagasi lauas tellisime omale friteeritud kalmaarid, kaheksajalasalati, hiigelkrevetid ja dorado võikastmes. Eelroogadel ei tasu pikemalt peatuda, aga Scoti hiigeltiigerkrevetid olid sellise suurema vähja mõõtu ning minu kala oma võikastmes suurepärane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar