Olime omale tänaseks rolleri broneerinud, et avastada põhjaranniku parimaid randu ning vaadata veel, mis siinkandis vaatamist väärt on. Erinevaid turismisaidid väitsid, et tasub minna botaanikaaeda, ühte moosimõisasse ning kindlasti ei tohi vahele jätta Van Anne šokolaaditehast.
Kuna meie kuurordis pakutakse hommikuti lahustuvat kohvi, siis minu esimene soov oli minna Grand Baiesse ning juua sealses parimas Saksa kohvikus, nimelt Mülleri juures (sest, mis muud sa ikka oma saksapärasele kohvikule nimeks paneks, eksole?) päris kohvi. Ja võib-olla võtta ka lõiguke struudlit, sest kuidas muidu päev otsa hommikust lippu kõrgel hoida. Sõitsime seega Grand Baiesse, tegime sealses rannas kiire supluse, nentisime, et endiselt on meie oma mõnusam ning asusime kohvikut otsima. Leidsime hinduistliku templi. Astusime sisse, nägime, et sissepääs on tasuta, aga annetused on teretulnud. Vaatasime kauneid kuuekäelisi jumalusi ning hakkasime juba vaikselt ära sättima kui meie juurde tuli üks jumalateener, kes vaatamata sellele, et ta oli parajasti telefoni otsas, suutis meile teada anda, et meilt oodatakse ikkagi annetust ning summa võiks olla üks-null-null. Noh, et ka rumalamad turistid aru saaks, mis numbrid rahatähe peal olema peaks. Me ei hakanud ta kõnet katkestama, et öelda, mis meie asjast arvame ning läksime välja.
Kohvik Mülleris tundus lisaks kohvile hea mõte võtta ka väike eine. Scott valis võiku, mina croque. Kujutasin omale ette mõnusa tuunikala- ja tomatiga täidetud kroketit, aga lauda jõudis ... grillvõiku. Vähemalt oli see hea, eksole.
Järgmiseks oli kaardil rand, mida ei pidanud keegi teadma, nii eraldatud ja salajane. Välja arvatud siis selle resordi külastajad, mis seal rannas oli ning kõik kohalikud, kes kah selle avastanud oli. Vaatasime üle ning läksime Pereypere randa. Olla kah üks maalilisematest siin. Polnud viga. Siis läksime otsima põhjapoolseimat punkti, kust avanevat hingematvad vaated India ookeanile. Selgus, et nimetatud punkt on nüüd kellegi eravalduses ning pidime leppima kirikuhooviga, kust avanesid kah kaunid vaated. Rand ise oli sopiline, pakkudes peaaegu täiesti privaatrannajuppe. Käisime isegi korra ujumas. Või noh, vees. Pikutamas. Jõin ära ühe kookose ja leidsime siis, et on aeg minna sellesse kuulsasse šokolaaditehasesse.
Võtsin kaardi näppu ja asusime teele ning ... ei miskit. Seal, kus pidi valmima riigi parim Belgia šokolaad, oli vaid üks residents ning paar suvalist maja. Sõitsime edasi ning küsisime kohalike käest. Need eskortisid meid tagasi sama maja juurde ning tõepoolest - teise külje peal oli ammu ajale jalgu jäänud ja selle hammastest pureda saanud kiri Van Anne Chocolaterie. Kõik aknaluugid suletud nagu poleks seal juba paarkümmend aastat mingit tegevust toimunud.
Moosimõisa olime juba hommikul maha kandnud, sest seal maksis sissepääs 10 eurot per külastaja ning jalutamine mangopuude all ei olnud päris see, mida ma omale ette kujutasin kui lugesin, et lopsakad alad täis puuviljapuid ning lilli, kõike seda saatmas imelised aroomid. Ilmselgelt ei kangastunud mulle kommiliinid ning moosikeedutünnid.
Võtsime seega suuna taas Grand Baiesse, et täiendada oma toiduvarusid, osta Scoti soovil meile peakatted ning jõuda päikeseloojanguks meie oma lemmikranda.
Õhtul peale päikeseloojangut tegime veel rõdul pikniku juustu, veini, salami, prosciutto ja kreekeritega.
Kuna meie kuurordis pakutakse hommikuti lahustuvat kohvi, siis minu esimene soov oli minna Grand Baiesse ning juua sealses parimas Saksa kohvikus, nimelt Mülleri juures (sest, mis muud sa ikka oma saksapärasele kohvikule nimeks paneks, eksole?) päris kohvi. Ja võib-olla võtta ka lõiguke struudlit, sest kuidas muidu päev otsa hommikust lippu kõrgel hoida. Sõitsime seega Grand Baiesse, tegime sealses rannas kiire supluse, nentisime, et endiselt on meie oma mõnusam ning asusime kohvikut otsima. Leidsime hinduistliku templi. Astusime sisse, nägime, et sissepääs on tasuta, aga annetused on teretulnud. Vaatasime kauneid kuuekäelisi jumalusi ning hakkasime juba vaikselt ära sättima kui meie juurde tuli üks jumalateener, kes vaatamata sellele, et ta oli parajasti telefoni otsas, suutis meile teada anda, et meilt oodatakse ikkagi annetust ning summa võiks olla üks-null-null. Noh, et ka rumalamad turistid aru saaks, mis numbrid rahatähe peal olema peaks. Me ei hakanud ta kõnet katkestama, et öelda, mis meie asjast arvame ning läksime välja.
Kohvik Mülleris tundus lisaks kohvile hea mõte võtta ka väike eine. Scott valis võiku, mina croque. Kujutasin omale ette mõnusa tuunikala- ja tomatiga täidetud kroketit, aga lauda jõudis ... grillvõiku. Vähemalt oli see hea, eksole.
Järgmiseks oli kaardil rand, mida ei pidanud keegi teadma, nii eraldatud ja salajane. Välja arvatud siis selle resordi külastajad, mis seal rannas oli ning kõik kohalikud, kes kah selle avastanud oli. Vaatasime üle ning läksime Pereypere randa. Olla kah üks maalilisematest siin. Polnud viga. Siis läksime otsima põhjapoolseimat punkti, kust avanevat hingematvad vaated India ookeanile. Selgus, et nimetatud punkt on nüüd kellegi eravalduses ning pidime leppima kirikuhooviga, kust avanesid kah kaunid vaated. Rand ise oli sopiline, pakkudes peaaegu täiesti privaatrannajuppe. Käisime isegi korra ujumas. Või noh, vees. Pikutamas. Jõin ära ühe kookose ja leidsime siis, et on aeg minna sellesse kuulsasse šokolaaditehasesse.
Võtsin kaardi näppu ja asusime teele ning ... ei miskit. Seal, kus pidi valmima riigi parim Belgia šokolaad, oli vaid üks residents ning paar suvalist maja. Sõitsime edasi ning küsisime kohalike käest. Need eskortisid meid tagasi sama maja juurde ning tõepoolest - teise külje peal oli ammu ajale jalgu jäänud ja selle hammastest pureda saanud kiri Van Anne Chocolaterie. Kõik aknaluugid suletud nagu poleks seal juba paarkümmend aastat mingit tegevust toimunud.
Moosimõisa olime juba hommikul maha kandnud, sest seal maksis sissepääs 10 eurot per külastaja ning jalutamine mangopuude all ei olnud päris see, mida ma omale ette kujutasin kui lugesin, et lopsakad alad täis puuviljapuid ning lilli, kõike seda saatmas imelised aroomid. Ilmselgelt ei kangastunud mulle kommiliinid ning moosikeedutünnid.
Võtsime seega suuna taas Grand Baiesse, et täiendada oma toiduvarusid, osta Scoti soovil meile peakatted ning jõuda päikeseloojanguks meie oma lemmikranda.
Õhtul peale päikeseloojangut tegime veel rõdul pikniku juustu, veini, salami, prosciutto ja kreekeritega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar