Tänaseks oli meil broneeritud kolme saare trip, mille kohta reisiputka tütarlaps kohe ausalt kinnitas, et kolmandat saart näeme ainult sellest möödasõites, aga see on väga kaunis ning fotograafiline. Ühtlasi palus ta meil järgmine päev kell 8:20 nende kontoris olla, et siis saaretuuri alustada. Selle peale kortsutas natuke kõrgem tegelane kulmu ning kellaaeg lükati sujuvalt edasi 8:30 peale.
Kui me täpselt kell 8:30 nende ukse ette jõudsime, olime nagu arvata võis, esimesed. Ca viie minuti järel jõudsid ka tütarlaps, kes pidi meile rolleri deposiidi vabastama ning meie autojuht, kes pidi meid pool üheksa algava tuuri jaoks randa viima. Jõudsime ca 8:50 randa ning nagu arvata oligi, peale ootamise ei toimunud seal midagi. Vahepeal sadas natuke vihma ka. Umbes poole kümneks oli rahvas kummipaatidega katamaraanile transporditud ning sõit võis alata. Ettenägeliku turistina, kes ei taha hiljem päikesepõletushaavu lakkuda, valisin meile kohad paadiküljel, varikatuse all. Enamus ronis bikiinide väel paadu ninasse lauspäikese kätte. Kaks tüsedat prantsuse mammit ajasid ka soojendusdressi maha, kobisid põlvili istmetele ning kukkusid ennastunustavalt pilte tegema. Sõitma hakates hoiatati, et meeskond ei vastuta selle eest kui üle parda lööv laine meie kotid läbi leotab ning meil on võimalus need alla hoiule viia. Ühtlasi paluti saarele jõudes mitte avamerele ujuda, sest Madagaskarilt on keeruline tagasi saada.
Jõudsime esimesele saarele, kus meid taas paatidega maale viidi ning poolteist tundi aega anti, millesse ka lõunasöök pidi mahtuma. Jalutasime piki randa, mina käisin ujumas, Scott snorgeldas ning oli aeg lõunat süüa. Saime eriti häid grillitud kalavardaid ning pakuti ka erinevat kanget alkoholi. Magustoiduks oli terve viil ananassi! Muljetavaldav, ma ütleks. Jätsin Scoti sööma ning jalutasin piki randa teisele poole. Uskumatu kui imelisi toone võis meres näha - hele- ja tumesinisest türkiisroheliseni, kõik esindatud.
Tõmbasime kummipaadiga järgmisele saarele ja tegime seal veel paar snorgeldamisringi. "Meie" on siinkohal tinglik, sest minu snorgeldamine näeb välja nii, et jalad põhjas ja siis ettevaatlikult, ideaalis endiselt jalad põhjas liigun selle maskiga edasi. Kui tundub, et satun madalamasse ossa, siis võin ülbemaks ka minna ja lausa veel peal liuelda. Igal juhul nägin väga ägedaid kalu, mida Scott mulle näpuga ette näitas ning läksin siiski suhteliselt varsti välja, et leida sobiv tualettruum. Või põõsas number kaks.
Poolteist tundi tagasisõitu, taas vaadates tüsedate prantslannade suuri tagumikke pinkidel upakil ning nende hiigelpartiid kohe-kohe minibikiinidest välja lupsamas, kiire trip supermarketisse, siis hotelli ning randa päikeseloojangut vaatama.
Hotellis riidest lahti võttes selgus, et kõigele vaatamata oli keha nagu 50 punast varjundit. Tõmbasime selle korralikult aloe veraga sisse, lootuses, et homseks on sellest maksimaalselt roosad varjundid järel.
Kui me täpselt kell 8:30 nende ukse ette jõudsime, olime nagu arvata võis, esimesed. Ca viie minuti järel jõudsid ka tütarlaps, kes pidi meile rolleri deposiidi vabastama ning meie autojuht, kes pidi meid pool üheksa algava tuuri jaoks randa viima. Jõudsime ca 8:50 randa ning nagu arvata oligi, peale ootamise ei toimunud seal midagi. Vahepeal sadas natuke vihma ka. Umbes poole kümneks oli rahvas kummipaatidega katamaraanile transporditud ning sõit võis alata. Ettenägeliku turistina, kes ei taha hiljem päikesepõletushaavu lakkuda, valisin meile kohad paadiküljel, varikatuse all. Enamus ronis bikiinide väel paadu ninasse lauspäikese kätte. Kaks tüsedat prantsuse mammit ajasid ka soojendusdressi maha, kobisid põlvili istmetele ning kukkusid ennastunustavalt pilte tegema. Sõitma hakates hoiatati, et meeskond ei vastuta selle eest kui üle parda lööv laine meie kotid läbi leotab ning meil on võimalus need alla hoiule viia. Ühtlasi paluti saarele jõudes mitte avamerele ujuda, sest Madagaskarilt on keeruline tagasi saada.
Jõudsime esimesele saarele, kus meid taas paatidega maale viidi ning poolteist tundi aega anti, millesse ka lõunasöök pidi mahtuma. Jalutasime piki randa, mina käisin ujumas, Scott snorgeldas ning oli aeg lõunat süüa. Saime eriti häid grillitud kalavardaid ning pakuti ka erinevat kanget alkoholi. Magustoiduks oli terve viil ananassi! Muljetavaldav, ma ütleks. Jätsin Scoti sööma ning jalutasin piki randa teisele poole. Uskumatu kui imelisi toone võis meres näha - hele- ja tumesinisest türkiisroheliseni, kõik esindatud.
Tõmbasime kummipaadiga järgmisele saarele ja tegime seal veel paar snorgeldamisringi. "Meie" on siinkohal tinglik, sest minu snorgeldamine näeb välja nii, et jalad põhjas ja siis ettevaatlikult, ideaalis endiselt jalad põhjas liigun selle maskiga edasi. Kui tundub, et satun madalamasse ossa, siis võin ülbemaks ka minna ja lausa veel peal liuelda. Igal juhul nägin väga ägedaid kalu, mida Scott mulle näpuga ette näitas ning läksin siiski suhteliselt varsti välja, et leida sobiv tualettruum. Või põõsas number kaks.
Poolteist tundi tagasisõitu, taas vaadates tüsedate prantslannade suuri tagumikke pinkidel upakil ning nende hiigelpartiid kohe-kohe minibikiinidest välja lupsamas, kiire trip supermarketisse, siis hotelli ning randa päikeseloojangut vaatama.
Hotellis riidest lahti võttes selgus, et kõigele vaatamata oli keha nagu 50 punast varjundit. Tõmbasime selle korralikult aloe veraga sisse, lootuses, et homseks on sellest maksimaalselt roosad varjundid järel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar