Hommikul läksime check-outi tegema ning kuna meil olid mõned parendusettepanekud, siis mainisime ka neid (näiteks, et duširuumi uksetagust võiks pesta, toapõrandal ei peaks eelmiste külastajate poolikuid komme vedelema, eelmise külastaja järel tuleks ka kruusid ära pesta). Igal juhul tegi manager selle peale 8 kõnet ning karjus meie ees poolte oma töötajate peale. Tühistas kompensatsiooniks kogu meie restoraniarve ja arvas, et me võiksime selle ebameeldiva seiga nüüd selja taha jätta ning sõpradena edasi minna.
Kuna pidime kolima saare teisele küljele, siis otsustasime ühendada selle daytripiga ning kell 10 tuli Preetam, et meid peale võtta ja 23-värvilise maaga loodus- ja seiklusparki viia. Võtsime omale 500-meetrise zip-line'i ning Scott ka 350-meetrise Nepali rippsilla metsa ja oru kohal. Scott ületas silla, mille peal mina julgesin umbes kolm sammu teha ning kõndisime zipline'i juurde. Sõitsime mõlemad oma 500 meetrit ära, mina ettevaatlikult üle serva alustades ning Scott korralikult hoogu võttes.
Lisaks adrenaliinile olid pargis veel eelpool mainitud 23-värviline maa, kaks koske, mõned uimased kilpkonnad ning paar sabatut paabulindu. Plaaniväliselt nägime ka ühte koera ja ühte kana.
Kui me parki jõudsime, siis tõmbas Preetam meie pagasiga minema ning lubas kell kaks tagasi olla. Keda kell 14:25 ikka veel polnud, oli Preetam. Scott helistas talle ning tüüp jõudis juba kella kolmeks kohale, vabandades väikest "hiljutumist" liiklusega. Üritades seda kuidagi kompenseerida tegi ta meile otsetee asemel "Tunne-Preetami-koduküla" ringikese ning hiljem kui me soovisime peatust supermarketis, et jooke, juustu ja küpsiseid osta, viis piirkonna kõige nirumasse poodi, kust polnud midagi osta, ilmselge sooviga meie raha kokku hoida.
Olime endale broneerinud merevaatega toa otse Sinise Lahe rannas ning selle ukse ees Preetam meid maha panigi. Läksime retseptsiooni, tegime check-ini, kuulasime, et lubatud bassein on teisel pool teed ning seejärel viis tütarlaps meid tuppa. Toani jõudmiseks tuli läbida meie privaatne pime terrass, sest selle ees kasvas ürgmetsa tihedune nulg. Ilmselgelt polnud ka toas valgem. Tütarlaps tundus rahul, et on järjekordsed rahuolevad turistid ära teenindanud, kui selgus, et need kaks turisti pole üldse rahul. Kuna ma pole harjunud pimeduses kobama, siis küsisin otse, et kus on meie merevaade. Selgus, et kui me kükitame või veel parem, kõhuli viskame, siis alumiste okste vahelt natuke paistab. Järgnes ca veerand tundi läbirääkimisi, kus sai selgeks, et ühtegi teist merevaatega tuba neil pakkuda pole ning neil pole võimalik ka puud maha võtta.
Kuna meie ettekujutus puhkuse lõpust polnud selline, kus iga kord toast väljudes käsikaudu teed otsime, siis kõndisime randa ning hakkasime kõiki vähegi majutusasutuse moodi maju läbi käima. Enamus neist sattusid eramud olema, aga tänu mu jutukale abikaasale said nad kõik meie olukorrast pildi ette ning leidsid, et äärmiselt ebaõiglane on müüa puu all olevat koobast merevaatega toana. Õnn ei naeratanud ning läksime hoopis sööma. Tuunikala, mis pidi olema küüslauguvõiga oli tuimaks küpsetatud ning kausikeses oli küüslauguvõi asemel sulamargariin. Friikad olid serveerimise ajaks üles soojendatud. Scott tundus oma palmisüdametartaletiga suhteliselt rahul olevet ning samuti ka pizzaga.
Kuna me siiski päris polnud valmis veel alla andma ja kolme päeva koopas veetma, siis istusime hotelli retseptsiooni (sest toas polnud ka internetti) ning vaatasime, kas leiab netist midagi paremat. Ja seal ta oli - suur tuba, merevaade, hommiku- ja õhtusöök hinnas ning meist vaid 200 meetri kaugusel. Hind veidi kõrgem kui praeguses urus, aga Scott tahtis oma abikaasat õnnelikuna hommikul croissante söömas näha mitte taskulambiga terrassil teed otsimas. Kihutasime kohale, kus retseptsioonis tüüp kinnitas, et tuba on, aga merevaadet ikka pole. Näitas meile lausa tuba ja vaadet. Kuna vaade basseinile oli ikkagi parem kui mitte mingi vaade, bronnisime toa, kihutasime kõrvalmajja, pakkisime oma asjad ning kolisime kolm korda suuremasse ning rõduga tuppa.
Kuna pidime kolima saare teisele küljele, siis otsustasime ühendada selle daytripiga ning kell 10 tuli Preetam, et meid peale võtta ja 23-värvilise maaga loodus- ja seiklusparki viia. Võtsime omale 500-meetrise zip-line'i ning Scott ka 350-meetrise Nepali rippsilla metsa ja oru kohal. Scott ületas silla, mille peal mina julgesin umbes kolm sammu teha ning kõndisime zipline'i juurde. Sõitsime mõlemad oma 500 meetrit ära, mina ettevaatlikult üle serva alustades ning Scott korralikult hoogu võttes.
Lisaks adrenaliinile olid pargis veel eelpool mainitud 23-värviline maa, kaks koske, mõned uimased kilpkonnad ning paar sabatut paabulindu. Plaaniväliselt nägime ka ühte koera ja ühte kana.
Kui me parki jõudsime, siis tõmbas Preetam meie pagasiga minema ning lubas kell kaks tagasi olla. Keda kell 14:25 ikka veel polnud, oli Preetam. Scott helistas talle ning tüüp jõudis juba kella kolmeks kohale, vabandades väikest "hiljutumist" liiklusega. Üritades seda kuidagi kompenseerida tegi ta meile otsetee asemel "Tunne-Preetami-koduküla" ringikese ning hiljem kui me soovisime peatust supermarketis, et jooke, juustu ja küpsiseid osta, viis piirkonna kõige nirumasse poodi, kust polnud midagi osta, ilmselge sooviga meie raha kokku hoida.
Olime endale broneerinud merevaatega toa otse Sinise Lahe rannas ning selle ukse ees Preetam meid maha panigi. Läksime retseptsiooni, tegime check-ini, kuulasime, et lubatud bassein on teisel pool teed ning seejärel viis tütarlaps meid tuppa. Toani jõudmiseks tuli läbida meie privaatne pime terrass, sest selle ees kasvas ürgmetsa tihedune nulg. Ilmselgelt polnud ka toas valgem. Tütarlaps tundus rahul, et on järjekordsed rahuolevad turistid ära teenindanud, kui selgus, et need kaks turisti pole üldse rahul. Kuna ma pole harjunud pimeduses kobama, siis küsisin otse, et kus on meie merevaade. Selgus, et kui me kükitame või veel parem, kõhuli viskame, siis alumiste okste vahelt natuke paistab. Järgnes ca veerand tundi läbirääkimisi, kus sai selgeks, et ühtegi teist merevaatega tuba neil pakkuda pole ning neil pole võimalik ka puud maha võtta.
Kuna meie ettekujutus puhkuse lõpust polnud selline, kus iga kord toast väljudes käsikaudu teed otsime, siis kõndisime randa ning hakkasime kõiki vähegi majutusasutuse moodi maju läbi käima. Enamus neist sattusid eramud olema, aga tänu mu jutukale abikaasale said nad kõik meie olukorrast pildi ette ning leidsid, et äärmiselt ebaõiglane on müüa puu all olevat koobast merevaatega toana. Õnn ei naeratanud ning läksime hoopis sööma. Tuunikala, mis pidi olema küüslauguvõiga oli tuimaks küpsetatud ning kausikeses oli küüslauguvõi asemel sulamargariin. Friikad olid serveerimise ajaks üles soojendatud. Scott tundus oma palmisüdametartaletiga suhteliselt rahul olevet ning samuti ka pizzaga.
Kuna me siiski päris polnud valmis veel alla andma ja kolme päeva koopas veetma, siis istusime hotelli retseptsiooni (sest toas polnud ka internetti) ning vaatasime, kas leiab netist midagi paremat. Ja seal ta oli - suur tuba, merevaade, hommiku- ja õhtusöök hinnas ning meist vaid 200 meetri kaugusel. Hind veidi kõrgem kui praeguses urus, aga Scott tahtis oma abikaasat õnnelikuna hommikul croissante söömas näha mitte taskulambiga terrassil teed otsimas. Kihutasime kohale, kus retseptsioonis tüüp kinnitas, et tuba on, aga merevaadet ikka pole. Näitas meile lausa tuba ja vaadet. Kuna vaade basseinile oli ikkagi parem kui mitte mingi vaade, bronnisime toa, kihutasime kõrvalmajja, pakkisime oma asjad ning kolisime kolm korda suuremasse ning rõduga tuppa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar