Olime paar päeva varem omale tänaseks Preetami ja tema auto broneerinud, et ta meile päevase saare edelaosa tuuri teeks. Kujutasime omale ette, et nii saame käia ainult nendes kohtades, mis meile huvi pakuvad ja kogu kommertsi vahelt ära jätta. Arva uuesti...
Ootasime lobbys Preetamit kui ta juba oma sinise värske triiksärgi ja mustade nahkkingadega meie ees seisis ja valmis teele asuma oli. Rääkisime üle, kuhu me minna tahame ning kuhu mitte (ehk ei mingit kaubandust ega muud taolist) ning asusime teele, et teha esimene peatus ... laevamudelite valmistamise töötoas ja kaupluses. Jalutasime läbi ning olime valmis tagasi autosse istuma kui Preetam ütles, et ta teeks suitsu lõpuni ning me võime seni korra kõrvalasuvasse kašmiiripoodi vaadata. Kašmiiripoe müüja, kes kohe mugavalt sealsamas seisis, asus meid eskortima. Viimasel hetkel nägime üle tee asuvat ehtepoodi ning läksime kašmiirimüüja ilmselgelt meelehärmiks hoopis sinna. Meie ehtehuvist innustust saanuna, arvas Preetam, et me peame kindlasti minema veel ühte, piirkonna parimasse ehtepoodi ning parkiski tolle ette. Jalutasime läbi ning vaatasime ilmselgelt pettunud Preetamit kui uuesti autosse istusime.
Ta oli eelnevalt maininud sõbra rummipoodi, kus saavat tasuta degusteerida. Ning kuhu me kindlasti minema peame. Arvasime aga, et oleme piisavalt kaubandust näinud nin ütlesime Preetamile, et nüüd läheme kraatrit vaatama. Preetam nõustus ning keeras järgmise kaupluse parklasse... Rummi degusteerimine, tasuta. Suveniiri- ja kašmiiripoe nurgas oligi riiul rummiga, kus tädi meile kohe labradori entusiasmiga jooke välja valama hakkas. Maitsesin kookosega rummi. Maitses nagu vedel seep. Proovisime veel paari ning ajasime kõik Lufthansa süüks, et me seda maitsvat märjukest kaasa osta ei saa ning läksime välja.
Tundus, et Preetam andis alla ning viiski meid kraatri juurde. Vaatasime siis nimetatud kraatrit ning muid kauneid vaateid, mis sealt mäe otsast avanesid. Kõndisime tagasi parklasse, kus Preetam meile oma head sõpra tutvustas, kellel on, vahi üllatust ... kašmiiripood! Abercrombie & Fitchi müüb ka. Ja hinnad olla head, nagu Ameerikas (me olime enne just rääkinud, et Ameerikas on palju odavam shopata kui siin). Ütlesin selle peale, et meil on väga hea meel kohaliku ärimehega tutvuda, aga mul on kapp ohtratelt Nepalireisidelt kaasatoodud kašmiiri täis.
Järgmine peatus oli Püha Järve ääres, juba eelpool mainitud hindude palverännaku sihtpunktis. Kuna alles eile lõppes see aasta suurim festival ning oli viimane palverännaku päev, siis oli terve järv ning selle ümbrus kui ehitusplats ja prügimägi.
Kuna Preeetam oli veendunud, et turistid on nüüdseks nälga suremas ja tema teab just nii erilist söögikohta, kus me saame elamuse banaanilehelt söömise näol, siis ei pidanud ta paljuks pool tuldud teed tagasi sõita, et meid nimetatud kohta viia. Olles Malaisias korduvalt imehead ning superodavat banaanilehelõunat saanud, tundus plaan hea. Istusime lauda ning saime menüüd, mis osutusid kallimateks kui siinstetes nooblimates fine-dine einelates. Kõige odavam oli köögiliviljaroog, mis maksis 20 eurot ning liha, kala, erinevad mereannid viisid hinnad ca 60 euroni. Kui Marge oleks meiega sel daytripil kaasas olnud, oleks see meile 40 eurot säästnud - ta oleks menüüd vaadanud, teatanud, et see ei sobi meile ning palunud meid mõnda mõistliku hinnaklassiga kohta viia. Aga kuna selle aja peale oli Preetam kõige nelja tuule poole kadunud (ilmselt küll kuhugi restorani teise otsa, kus ta turistide toomise eest tasuta lõuna sai vmt), siis polnud väga muud valikut kui vaadata, mis me selle 20+ euro eest saame.
Kõigepealt saime banaanilehe suupistetega - üks kartulisamosa ning kaks friteeritud köögivlijapontšikut. Seejärel kaeti banaanileht erinevate kastmete ja muu taolisega - tomatikaste (ainus hea asi seal), hunnik koledat pehmeks hautatud spinatit (nagu vanaks läinud ja laialivalgunug Shrek, ma maitsta ei julgenud), suvikõrvits (maitsetu), riivitud banaan (suht ok), oad, salat (täiesti ok), kõrvitsahautis (kah suht ok), riis ja saiad. Scott sai kaks kanatükki ka. Mitte üks nimetatud asjadest pole väärt sellel pikemat peatumist. Kuna sellesse väärt pakkumisse kuulus ka magustoit, siis viimase käiguna jõudsid meie ette pappadumidega katud taldrikud, kus pappadumi all oli peidus sagoo - kardemonimaitseline tapiokipuding. Scott, kes ei söö tarretisi ega pudinguid, pani kiirelt "kaane" peale tagasi, et ta seda võdisevat kuhja kauem vaatama ei peaks.
Käisime veel kaksikkoskede juures, vaatasime, kuidas päike sinna vikerkaare tekitas ning seitsmevärvilist maad vaatamas. Preetam hüppas sissepääsu juures autost välja, ostis piletid ning ütles, et me maksame talle hiljem. Kogenud turisti aga nii kergelt ei tõmba ning seitsmevärvilise maa kõrval kohvipeatust tehes vaatasin netist sissepääsuhinnad üle.
Kuna meie hotelli läheduses pole ühtegi poodi ega restorani, tegime peatuse veel kohalikus supermarketis ning järgmiste bufeeõhtusöökide vältimiseks soetasime ohtralt juustu, salaamit, jogurteid, õlut ja veini ning tagasi autos, pakkisime selle korralikult nagu salakaubavedajad sisse, et hotelli sisenedes aru poleks saada, et me kolme päeva toidumoona sisse smugeldame. Siin on nimelt suured keelud üleval, et mujalt ostetud sööke ja jooke resorti alale tuua ei tohi.
Küsisime Preetamilt, et palju piletid maksid, mille peale ta silmagi pilgutamata teatas, et kaks piletit 900 ruupiat. Näitasin talle screenshotti (ettenägelik turist, onju!), et ühe pileti hind on max 250 ning 450-ruupiase pileti eest oleks lisaks seitsmevärvilisele maale saanud veel ka mingisse haruldasse metsa minna ja võib-olla veel kuhugi. Preetam vaatas, et ega tal nende kopikakoidega midagi peale pole hakata ning ütles, et ta vist tegi jah pileteid ostes vea, et on ok kui me talle 500 maksame kahe pileti eest ja ta läheb ning küsib refundi selle eest, et me metsa ei läinud.
Viisime oma toidukraami tuppa, panime joogid külma ning kihutasime rannale loojangut vaatama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar