Meil oli täna plaan - teha mitte midagi. Eelmised paar päeva on olnud täis erinevaid trippe ja muud taolist, seega päev rannas ja rõdul tundus nagu kauaoodatud puhkus.
Käisime jooksmas ja ujumas, sõime hommikust ja võtsime siis rõdul kohad sisse. Muide, päikesetõusuaegne ookean on kuidagi eriti mõnus - helesinine siidine vesi, päike ei kõrveta, rahvast pole.
Tegime siesta, sõime rõdul salaamit, juuste, kreekereid ja kõike muud, mida meil külmikus oli ning otsustasime siis pealelõuna Grand Baies veeta ning seal ka õhtust süüa. Olin kaks sobivat kreooli kohta välja valinud ning peale lühikest poeringi läksime neist esimesse. Selgus, et see avatakse pool seitse õhtul ning täna lõuna ajal polnud üldse avatud, sest kokk ei ilmunud kohale. Läksime siis teise. Seal sai vaid pizzat, sest... arva ära - kokk ei ilmunud kohale ning asenduskokk oskas vaid pizzat teha. Kuna tee peal oli veel paar kohta silma jäänud, läksime vaatama, mida neis pakutakse. Saime teada, et kell viis õhtul mitte midagi. Aga nad kõik ootavad meid tagasi kas pool seitse või siis homme lõuna ajal, kell 12-15. Nagu Prantsusmaa - sööd söögiajal või oled ilma. Lasteaedades on vist samad reeglid.
Lõpuks leidsime ühe, mis oli lahti, kokk oli kohal ja pakuti süüa. Ilmselt polnud sealne kokk hindu, sest peamine põhjus, miks need kokad kohale ei ilmunud, on esmaspäevane suur hindu püha - juba paar päeva varem alustati jalgsimatka püha järve äärde, et esmaspäevaks kohal olla. Selles osas olid meid juba ka reisibürood hoiatanud, et esmaspäevaks ei tasu ühtegi ekskursiooni planeerida, sest suurema osa ajast istud ummikutes, kui hindud kõik oma palverännakul on.
Igal juhul - tellisime krõbedad juusturullid (super head, kuigi juustuga nad just väga lahked pole), tšillipontšikuid (minu meelest polnud suuremad asjad, Scotile maitsesid), grillitud lammast (see lammas oleks võinud tiba rohkem trenni teha ja omal rasva maha joosta) ja valge kala võikastmes (need võikastmed siin on nii erakordselt head!). Tellisime veel šokolaadimoussee magustoiduks ning selle söömise ajal "vaatasime", kuidas päike kuskil kaugemal loojus. Kogemata jäi meie kätte ka kaunis südamekujuline kastmekausike... Lambapeki ja ühe kondiga tegime õnnelikuks ka ühe koera, kes meile terve õhtusöögi aja sellise näoga otsa vaatas, et Ruanda lapsed elavad temaga võrreldes ikka head elu.
Käisime jooksmas ja ujumas, sõime hommikust ja võtsime siis rõdul kohad sisse. Muide, päikesetõusuaegne ookean on kuidagi eriti mõnus - helesinine siidine vesi, päike ei kõrveta, rahvast pole.
Tegime siesta, sõime rõdul salaamit, juuste, kreekereid ja kõike muud, mida meil külmikus oli ning otsustasime siis pealelõuna Grand Baies veeta ning seal ka õhtust süüa. Olin kaks sobivat kreooli kohta välja valinud ning peale lühikest poeringi läksime neist esimesse. Selgus, et see avatakse pool seitse õhtul ning täna lõuna ajal polnud üldse avatud, sest kokk ei ilmunud kohale. Läksime siis teise. Seal sai vaid pizzat, sest... arva ära - kokk ei ilmunud kohale ning asenduskokk oskas vaid pizzat teha. Kuna tee peal oli veel paar kohta silma jäänud, läksime vaatama, mida neis pakutakse. Saime teada, et kell viis õhtul mitte midagi. Aga nad kõik ootavad meid tagasi kas pool seitse või siis homme lõuna ajal, kell 12-15. Nagu Prantsusmaa - sööd söögiajal või oled ilma. Lasteaedades on vist samad reeglid.
Lõpuks leidsime ühe, mis oli lahti, kokk oli kohal ja pakuti süüa. Ilmselt polnud sealne kokk hindu, sest peamine põhjus, miks need kokad kohale ei ilmunud, on esmaspäevane suur hindu püha - juba paar päeva varem alustati jalgsimatka püha järve äärde, et esmaspäevaks kohal olla. Selles osas olid meid juba ka reisibürood hoiatanud, et esmaspäevaks ei tasu ühtegi ekskursiooni planeerida, sest suurema osa ajast istud ummikutes, kui hindud kõik oma palverännakul on.
Igal juhul - tellisime krõbedad juusturullid (super head, kuigi juustuga nad just väga lahked pole), tšillipontšikuid (minu meelest polnud suuremad asjad, Scotile maitsesid), grillitud lammast (see lammas oleks võinud tiba rohkem trenni teha ja omal rasva maha joosta) ja valge kala võikastmes (need võikastmed siin on nii erakordselt head!). Tellisime veel šokolaadimoussee magustoiduks ning selle söömise ajal "vaatasime", kuidas päike kuskil kaugemal loojus. Kogemata jäi meie kätte ka kaunis südamekujuline kastmekausike... Lambapeki ja ühe kondiga tegime õnnelikuks ka ühe koera, kes meile terve õhtusöögi aja sellise näoga otsa vaatas, et Ruanda lapsed elavad temaga võrreldes ikka head elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar