Mitte, et mul hommikul nüüd eriliselt hea enesetunne oleks olnud, aga ma suutsin ennast motiveerida siiski kell kuus randa minema, et veel korra Mauritiuse päikesetõusu vaadata. Vaatasime selle ära, käisime šokolaadisaiu ja kõike muud ebatervislikku söömas, panime riidesse ning läksime retseptsiooni Preetamit ootama. Kes pidi meid kell 7 peale võtma ja lennujaama viima. Kell 7:10 ootasime teda ikka veel. Jõudsime sellele vaatamata ilusti lennujaama, veendusime, et terminalis pole ühtegi rahavahetuspunkti ega joogiveekraami ega apteeki ning jäime oma lendu ootama.
Lend Frankfurti möödus elamustevaeselt, vaatasime filme, sõime, jätsime kogu nende lauahõbeda neile ning maandusime Saksamaal. Veel elamustevaesem oli ümberistumine Frankfurdis, sest idablokki lendajad olid kogu ülejäänud terminalist ja vabast maailmast eraldatud piirikontrollidega. Meie liikumisalasse jäid ca kümmekond väravat, ohtralt passikontrollipunkte, üks ajaleheputka, üks deliga toidupood, paar võileiva- ja vorstieinelat ning mõned kempsud. Igale poole mujale pääsemiseks oleks tulnud läbida passikontroll. Pidasime paremaks seda mitte teha.
Alljärgnevalt veel väike fotoreportaaž.
Need on pildid vaatest, mis me omale Blue Bays broneerisime:
Ja see on vaade, mida meile pakuti:
Lisaks väärib oma kohta siin blogis ka meie Peninsula Bay hotellitoa sanitaarala lahendus. Nagu allolevatelt piltidelt näha, jääb pesula ja pott välisuksest sissetulles kohe vasakut kätt. Tegemist on moodsalt avatud lahendusega, kus nimetatud ala pole ülejäänud ruumist suurt millegagi eraldatud. Tundub, et disainer unustas käimla disainimata ning kui see asjaolu selgus, pisteti pott kiirelt kapi taha nurka ning eraldati luugiga, mis peaks käima magnetiga kapi külge kinni, aga tegelikkuses käis pigem lahti niipea kui potti sihtotstarbeliselt kasutades kogemata põlvega ukse vastu läksid.
Muuseas, kui õhtusöögiks on mitte kõige värskem lammas, siis järgmisel päeval pole selline sanitaarlahendus üldse mitte mugav.
Ja viimase hommiku päikesetõusu selfie:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar