Ettenägelike turistidena olime neljapäeval peale seda viletsat brunchi kõik vana Vegase võimalikud söögikohad läbi käinud ja menüüd üle vaadanud. Sõelale jäi Terrace. Et hommik huvitavam oleks, jalutasime sinna 45-minutilise ringiga ning jõudsime täpselt 2 minutit peale uste avamist. Mina võtsin praekartulid pošeeritud munade, vähja, spargli ja hollandi kastmega ning Scott vahvlid praekana vahukoore, õunte ja maasikatega. Ettekandja hiljem ütles, et ta on New Yorgist ja see kana ja vahvlite serveerimine oli talle omal ajal uudis. New York... Ma ütlen, et suuremale osale Euroopast on uudis, et kana süüakse vahvlite ja vahukoorega ning pannkooke serveeritakse peekoni ja vahtrasiirupiga. Nii, et pole nad seal New Yorgis midagi nii tagurlikud kui ta arvab. Ja kõike seda serveeritakse riigis, kus Scott ei uskunud oma silmi kui ma talle hommikuse omleti sisse pepperonit pistsin. Sest pepperoni käib pizza peale, mitte muna sisse. Duh, üks vorst kõik ju. Söök oli väga hea, muide.
Käisime kasiinost läbi, võtsime hotellist pagasi, ostsime arepaputkast jahu kaasa ning sõitsime lennujaama. Siinne pardaleminek ja lennukist lahkumine on mulle senini täiesti arusaamatud. Suuremates lennukites on reisijad tihtipeale gruppidesse jagatud ning kui Euroopas saavad peale rikkaid, ilusaid ja suurperesid peale esmalt lennuki tagumises osas olevad grupid ning viimasena täidetakse esimesed read, siis USAs on vastupidi. Ka siin saavad esmalt muidugi peale rohkemate laste ja suuremate rahakottidega reisijad, aga seejärel hakatakse pardale laskma gruppe eest taha. Ja siis oodatakse kõikide nende järel, kes esimestes ridades oma kohvreid üles upitavad, et saaks mööda minna ja tagaotsas koha sisse võtta. Maandudes toimib Euroopas loogiline süsteem - kes on enne vahekäigus püsti, saab enne välja. Kes jäi istuma, saab liikuma siis, kui vahepeal paus tuleb. Vahekäik on väljujaid täis ning reisijad võrdlemisi kiirelt terminalis. USAs lastakse väljuda järjest ridade kaupa. Kui kaheksanda rea kõik kuus reisijat veel istuvad kui vahekäik juba tühi, siis üheksanda rea omad ootavad, kuni eesolev rida on ennast püsti ajanud, lockeritest oma kohvrid alla sikutanud ning liikvele lähevad. Suurema osa ajast on vahekäik lihtsalt tühi, sest keegi ei jõua oma 30-kilost pagasit alla tõsta või pressib ennast 5 rida tahapoole, kuhu ta oma pagasi oli mahutanud.
Kodus oli vahepeal paks lumi maha tulnud.
Käisime kasiinost läbi, võtsime hotellist pagasi, ostsime arepaputkast jahu kaasa ning sõitsime lennujaama. Siinne pardaleminek ja lennukist lahkumine on mulle senini täiesti arusaamatud. Suuremates lennukites on reisijad tihtipeale gruppidesse jagatud ning kui Euroopas saavad peale rikkaid, ilusaid ja suurperesid peale esmalt lennuki tagumises osas olevad grupid ning viimasena täidetakse esimesed read, siis USAs on vastupidi. Ka siin saavad esmalt muidugi peale rohkemate laste ja suuremate rahakottidega reisijad, aga seejärel hakatakse pardale laskma gruppe eest taha. Ja siis oodatakse kõikide nende järel, kes esimestes ridades oma kohvreid üles upitavad, et saaks mööda minna ja tagaotsas koha sisse võtta. Maandudes toimib Euroopas loogiline süsteem - kes on enne vahekäigus püsti, saab enne välja. Kes jäi istuma, saab liikuma siis, kui vahepeal paus tuleb. Vahekäik on väljujaid täis ning reisijad võrdlemisi kiirelt terminalis. USAs lastakse väljuda järjest ridade kaupa. Kui kaheksanda rea kõik kuus reisijat veel istuvad kui vahekäik juba tühi, siis üheksanda rea omad ootavad, kuni eesolev rida on ennast püsti ajanud, lockeritest oma kohvrid alla sikutanud ning liikvele lähevad. Suurema osa ajast on vahekäik lihtsalt tühi, sest keegi ei jõua oma 30-kilost pagasit alla tõsta või pressib ennast 5 rida tahapoole, kuhu ta oma pagasi oli mahutanud.
Kodus oli vahepeal paks lumi maha tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar