Talvel tuli Scotil idee, et me võiksime oma pulma-aastapäevaks Las Vegasesse minna. Jõulude ajal langeski meile sobivaks ajaks piletite hind meile sobivale tasemele ning ostsime ära. Broneerisime majutuse ja juba kolm nädalat hiljem lendasimegi kohale. Ma olen siin blogis varem ka neid imehäid Vegase arepasid maininud ning esimese asjana peale kottide hotelli viimist oli plaanis kohalikku arepaputkasse jalutada ning õhtust süüa. Mõeldud-tegemata. Olin küll netist järele vaadanud, et avatud on see kella 23ni ja jõuame ilusti, aga ilmselt nad ise unustasid kodulehte külastada ning kell 21:58 pandi meil uks nina ees lukku.
Kuna kõht oli tühi, siis astusime sisse peaaegu kõrvalolevasse Mehhiko urkasse, kuid seal söödud taco pole isegi mainimist väärt. See, mida Scott sõi, oli mõnevõrra parem. Otsustasin, et ainus, mis päästab olukorra, on šokolaad ning rabasin 7/11-st omale maapähklivõiga Twixi. Šokolaadiriiulini jõudmiseks tuli ennast läbi murda tervest hasartmängijate armeest, kes suurema suguseltsiga kõik mänguautomaadid hõivanud olid, suitsu tõmbasid ning ennastunustavalt hobustega ekraani vasakust servast paremale kihutasid.
Kuna kõht oli tühi, siis astusime sisse peaaegu kõrvalolevasse Mehhiko urkasse, kuid seal söödud taco pole isegi mainimist väärt. See, mida Scott sõi, oli mõnevõrra parem. Otsustasin, et ainus, mis päästab olukorra, on šokolaad ning rabasin 7/11-st omale maapähklivõiga Twixi. Šokolaadiriiulini jõudmiseks tuli ennast läbi murda tervest hasartmängijate armeest, kes suurema suguseltsiga kõik mänguautomaadid hõivanud olid, suitsu tõmbasid ning ennastunustavalt hobustega ekraani vasakust servast paremale kihutasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar