Eilsest hommikust õppisin seda, et toidukriitikute asemel tuleb usaldada iseennast ning vettinud köögiviljaarepade ja pošeeritud munade asemel läksime täna hoopis oma arepaputkasse hommikust sööma. Sain täpselt selle, mida vaja - krõbeda maisiarepa Aafrika väikeriigi aastase juustuvaruga. Nii hea! Kohv oli ka täpselt see, mida ühest dinerist oodata võiks ehk ei midagi erilist, aga läbi ka ei paistnud.
Jalutasime Stripi suunas ning vaatasime, kui palju hotelle aasta jooksul lisandunud oli. Üksjagu. Üks suurem kui teine. Kõndisime kuni Eiffeli tornini, käisime üleval, inspekteerisime veel korra ehitusobjekti ning taamal olevaid mägesid ning võtsime takso tacoputkasse. Nimelt olin ma taaskord teinud korraliku kodutöö ning kursis sellega, et vaid nelja- ja pooletunnise jalutuskäigu kaugusel on osariigi parimad tacod. Jõudsime kohale ning tellisime alustuseks kahepeale kolm tacot ja portsu guacamolet. Siis tellisime veel kolm tacot. Siis oleks veel tellinud, aga Spirit Airlines'il on väga oluline, et lennuk korralikult balansis oleks ja seega me ei tahtnud neile tagasilennul meelehärmi valmistada sellega, et lennuk vasakule poole kaldu on ning me Vegase kohale ringe tegema jääme. Sõime tacosid grillitud kalaga, rebitud lihadega ning vürtsikate krevettidega. Eeltöö tasus ennast ära, kõik oli parem kui me arvasime. Välja arvatud kalataco, mida nad võiks kastmetega veel natuke tuunida.
Kuna tacoputka asus väga armsas äärelinnas, tegime ka seal veel ringi, vaatasime kasiinos jalgratastel ringikihutavaid lapsukesi ning sõitsime tagasi hotelli pealelõunaseks uinakuks.
Õhtuks liikusime uuesti oma lemmikpiirkonda - konteineriparki, sest Scott tahtis hot dogi süüa. Seda ta pidi ka saama. Istusime parajasti laua taga, kuum koer ja külm õlu laual kui ühtäkki hakkasid värava juures paugud käima ja sädemeid lendama. Arvestades, et ma viibin riigis, kus relva on lihtsam soetada kui suhkruvaba jogurtit, siis olin valmis laua alla viskuma kui viimasel hetkel meenus, et kell on nii palju, et palvetav ritsikas asus taas tegudele. Närvide rahustuseks tundus kõige parem mõte kasiinos veel natuke raha maha mängida, aga läks hoopis nii, et väljusime sealt 32-dollarilise plussiga.
Kuna mul jäi hot dog vahele, sest kõht ei olnud tühi, aga samas millegi hea isu nagu oli, guugeldasin kohvikuid. Et saaks head kohvi ja mõne maitsva trühvli. Aga vaata üllatust, USA polegi tuntud kui klassikalist kohvikukultuuri viljelev riik. Selle asemel oli mul võimalik hoopis minna üle tee asuvasse restorani nimega "Südamerabanduse Grill". Ja kui ma oleks veel 159-kilone külastaja, siis saaks selles grillis lausa tasuta süüa. Välisukse kõrval on neil kaal ka, kuhu pääseb laia rampi mööda ennast kaaluma kõikvõimalike abivahenditega, mis ühel 159-kilosel külastajal kaasas on. Läksime siiski hoopis Starbucksi. Jõin võiküpsise kohvi ja sõin pulgakommikoogi. Või pulgakoogikommi. Igal juhul oli see ümmarguseks veeretatud küpsisetainas, millele pulk sisse pistetud ja siis glasuuriga kaetud. Scott jõi kuuma šokolaadi ja sõi mingit suhteliselt igavat kohvikooki.
Jalutasime Stripi suunas ning vaatasime, kui palju hotelle aasta jooksul lisandunud oli. Üksjagu. Üks suurem kui teine. Kõndisime kuni Eiffeli tornini, käisime üleval, inspekteerisime veel korra ehitusobjekti ning taamal olevaid mägesid ning võtsime takso tacoputkasse. Nimelt olin ma taaskord teinud korraliku kodutöö ning kursis sellega, et vaid nelja- ja pooletunnise jalutuskäigu kaugusel on osariigi parimad tacod. Jõudsime kohale ning tellisime alustuseks kahepeale kolm tacot ja portsu guacamolet. Siis tellisime veel kolm tacot. Siis oleks veel tellinud, aga Spirit Airlines'il on väga oluline, et lennuk korralikult balansis oleks ja seega me ei tahtnud neile tagasilennul meelehärmi valmistada sellega, et lennuk vasakule poole kaldu on ning me Vegase kohale ringe tegema jääme. Sõime tacosid grillitud kalaga, rebitud lihadega ning vürtsikate krevettidega. Eeltöö tasus ennast ära, kõik oli parem kui me arvasime. Välja arvatud kalataco, mida nad võiks kastmetega veel natuke tuunida.
Kuna tacoputka asus väga armsas äärelinnas, tegime ka seal veel ringi, vaatasime kasiinos jalgratastel ringikihutavaid lapsukesi ning sõitsime tagasi hotelli pealelõunaseks uinakuks.
Õhtuks liikusime uuesti oma lemmikpiirkonda - konteineriparki, sest Scott tahtis hot dogi süüa. Seda ta pidi ka saama. Istusime parajasti laua taga, kuum koer ja külm õlu laual kui ühtäkki hakkasid värava juures paugud käima ja sädemeid lendama. Arvestades, et ma viibin riigis, kus relva on lihtsam soetada kui suhkruvaba jogurtit, siis olin valmis laua alla viskuma kui viimasel hetkel meenus, et kell on nii palju, et palvetav ritsikas asus taas tegudele. Närvide rahustuseks tundus kõige parem mõte kasiinos veel natuke raha maha mängida, aga läks hoopis nii, et väljusime sealt 32-dollarilise plussiga.
Kuna mul jäi hot dog vahele, sest kõht ei olnud tühi, aga samas millegi hea isu nagu oli, guugeldasin kohvikuid. Et saaks head kohvi ja mõne maitsva trühvli. Aga vaata üllatust, USA polegi tuntud kui klassikalist kohvikukultuuri viljelev riik. Selle asemel oli mul võimalik hoopis minna üle tee asuvasse restorani nimega "Südamerabanduse Grill". Ja kui ma oleks veel 159-kilone külastaja, siis saaks selles grillis lausa tasuta süüa. Välisukse kõrval on neil kaal ka, kuhu pääseb laia rampi mööda ennast kaaluma kõikvõimalike abivahenditega, mis ühel 159-kilosel külastajal kaasas on. Läksime siiski hoopis Starbucksi. Jõin võiküpsise kohvi ja sõin pulgakommikoogi. Või pulgakoogikommi. Igal juhul oli see ümmarguseks veeretatud küpsisetainas, millele pulk sisse pistetud ja siis glasuuriga kaetud. Scott jõi kuuma šokolaadi ja sõi mingit suhteliselt igavat kohvikooki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar