Ma tunnen, et eilne päev vajab eraldi postitust. Ma üldiselt pole seda eile-hommikul-ärkasin-ja-tegin-praemuna tüüpi postituste kirjutaja, aga eilse osas teen erandi. Mulle siiani meenub üks raamat, mida ma kunagi lugeda üritasin. Võimalik, et tegemist oli Indrek Jäätsi raamatuga "Aasia päevikud. Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani", kus juba esimene peatükk algas kirjeldusega, kuidas autor hommikul oma hotellitoas ärkas ja aknast sinist taevast nägi. Igal juhul esimese päeva kronoloogilisest kirjeldusest ma kaugemale ei jõudnud. Aga tagasi tulles eilsesse päeva, siis alustuseks sõitsime Detroiti, et ühes oma lemmikkohas brunchi süüa. Mina ei hakanud riskima ning võtsin taas Benny munad külmsuitsulõhega ning kohvi. Scott tellis kanavõiku, mis visuaalis oli pigem kanaburger ning suure kausitäie trühvliõli, peekoni ning juustuga friikaid. Need Benny munad olid täpselt nii imehead nagu ma mäletasin: põhjaks pool inglise muffinist (miks nad seda kuklit muffiniks nimetavad, beats me), peal rohkelt külmsuitsulõhet, kappareid, pošeeritud muna ning hollandi kaste. Selliseid muffinitorne oli taldrikul kaks ning lisandiks nende meelest salat, minu meelest peotäis rohelisi lehti. Täiesti superluks igal juhul. Scoti friikad olid ka imelised ning tema võikut ma ei proovinud.
Peale brunchi tegime ringi linnapeal, vaatasime talveturgu, kõndisime jõe ääres ning vaatasime Kanadat ning käisime peeglimajas. Ühe mahajäetud pangahoone fuajeesse oli ehitatud tavalise keskklassi tüüpiline majamakett peeglitest. Lisa pangahoone pompöösne võlvkaarte ja sammastega sisedisain ning valgusmäng ning saad väga ägeda elamuse. Kuna oli selge, et talveturu sõõrikud ning vein jäävad meist maitsmata, sest kõht oli endiselt täis, võtsime suuna Northville'i, kus mul oli netis silma jäänud üks vana mahajäetud koolimaja. Seda meil leida ei õnnestunud ning sõitsime edasi Howelli, et minna Tommy Hilfigeri outletti. Howellist läbi sõites vaatasime, et ikka nii kena väikelinn, et peaks peale outletis käimist seal natuke ringi jalutama. Kaunid jõulukaunistused ja puha. Ja no siis nägime Dairy Queeni, avatud ja puha. Tähelepanelikum ja parema mäluga lugeja juba teab meie seiklustest piimakuningannaga ning saab aru autos tekkinud elevusest. Olime valmis kohe pidurite vilinal maja ette tõmbama kui saime aru, et kell kolm pealelõunal oli kõht endiselt servini hommikusööki täis. Siis meenus, et sama teema oli meil ka eelmine kord kui Kümne Sendi Poes sõime, ei olnud enne õhtut järgmist einet vaja.
Outletcenteris on ainus mulle huvipakkuv pood Tommy Hilfiger ning 97 euro eest väljusin sealt kahe kleidi, ühe kampsuni, kahe džempri, kolme paari sokkide ja ühe triiksärgiga. Teise 97 euro eest sai Gerli omale samasuguse komplekti riideid. Proovimas pidin kaks korda käima, sest neil on 6 eseme reegel... Peale esimest ringi andsin portsu asju Scotti kätte hoiule, kes need omakorda usaldusväärsusetu poetöötaja kätte andis, et ma hiljem ilusti stangelt võtta saaksin. Kui ma siis peale teist proovimisringi oma kraami võtma läksin, üritas nimetatud töötaja mulle väita, et just selle jubeda triibulise talupojasärgi ja veel paar mõttetut asja mu abikaasa tema valvata andis. Otsisin siis saali pealt oma nodi uuesti kokku.
Sõitsime tagasi Howelli, sõime Piimakuninganna juures pekaanipähklitega jäätist, jalutasime natuke ringi ning läksime Walmarti. Sest netipoest ostetud mahlapress osutus jamaks ning viisime selle tagasi. Minu teine käik Walmarti. Mul oli netist jäänud mulje, et tegemist on mingi eriti odava ja kehva kvaliteediga poega, kus käib vaid kolmas Ameerika ostlemas. Selline sada kilo naiseilu, kes on ennast XS-suuruses liibukatesse litsunud ja nabapluus katab vaevu nibud ära ning karjatab siis poe peal oma kuut last, kellel on vähemalt viis erinevat isa, neist suurem osa parajasti kinnipidamisasutuses. Igal juhul oma päevatripi raames sinna me nüüd sattusime. Riiete hinnad vastasid tegumoele ja kvaliteedile - särke näiteks oli võimalik soetada ka ühe dollari eest. Toidukaup samas oli märksa kallim kui Aldis, aga mul on hea meel, et Walmarti klientuur Aldit avastanud pole. Samas oli seal kõike söödavat saadaval hiigelpakkides, mida nad ise armsalt peresuuruseks nimetasid. Karbid 18 munaga, maisihelbed sellistes kastides, et kui silti peal poleks, rabaks külmkapi pähe kaasa, piim lehmamõõtu kanistrites.
Sõitsime veel Bed and Breakfasti kaudu, aga selgus, et nad on pooled oma jõulukaunistused juba järgmist jõulu ootama pannud ning väljapanek oli pettumusttekitavalt kesine.
Peale brunchi tegime ringi linnapeal, vaatasime talveturgu, kõndisime jõe ääres ning vaatasime Kanadat ning käisime peeglimajas. Ühe mahajäetud pangahoone fuajeesse oli ehitatud tavalise keskklassi tüüpiline majamakett peeglitest. Lisa pangahoone pompöösne võlvkaarte ja sammastega sisedisain ning valgusmäng ning saad väga ägeda elamuse. Kuna oli selge, et talveturu sõõrikud ning vein jäävad meist maitsmata, sest kõht oli endiselt täis, võtsime suuna Northville'i, kus mul oli netis silma jäänud üks vana mahajäetud koolimaja. Seda meil leida ei õnnestunud ning sõitsime edasi Howelli, et minna Tommy Hilfigeri outletti. Howellist läbi sõites vaatasime, et ikka nii kena väikelinn, et peaks peale outletis käimist seal natuke ringi jalutama. Kaunid jõulukaunistused ja puha. Ja no siis nägime Dairy Queeni, avatud ja puha. Tähelepanelikum ja parema mäluga lugeja juba teab meie seiklustest piimakuningannaga ning saab aru autos tekkinud elevusest. Olime valmis kohe pidurite vilinal maja ette tõmbama kui saime aru, et kell kolm pealelõunal oli kõht endiselt servini hommikusööki täis. Siis meenus, et sama teema oli meil ka eelmine kord kui Kümne Sendi Poes sõime, ei olnud enne õhtut järgmist einet vaja.
Outletcenteris on ainus mulle huvipakkuv pood Tommy Hilfiger ning 97 euro eest väljusin sealt kahe kleidi, ühe kampsuni, kahe džempri, kolme paari sokkide ja ühe triiksärgiga. Teise 97 euro eest sai Gerli omale samasuguse komplekti riideid. Proovimas pidin kaks korda käima, sest neil on 6 eseme reegel... Peale esimest ringi andsin portsu asju Scotti kätte hoiule, kes need omakorda usaldusväärsusetu poetöötaja kätte andis, et ma hiljem ilusti stangelt võtta saaksin. Kui ma siis peale teist proovimisringi oma kraami võtma läksin, üritas nimetatud töötaja mulle väita, et just selle jubeda triibulise talupojasärgi ja veel paar mõttetut asja mu abikaasa tema valvata andis. Otsisin siis saali pealt oma nodi uuesti kokku.
Sõitsime tagasi Howelli, sõime Piimakuninganna juures pekaanipähklitega jäätist, jalutasime natuke ringi ning läksime Walmarti. Sest netipoest ostetud mahlapress osutus jamaks ning viisime selle tagasi. Minu teine käik Walmarti. Mul oli netist jäänud mulje, et tegemist on mingi eriti odava ja kehva kvaliteediga poega, kus käib vaid kolmas Ameerika ostlemas. Selline sada kilo naiseilu, kes on ennast XS-suuruses liibukatesse litsunud ja nabapluus katab vaevu nibud ära ning karjatab siis poe peal oma kuut last, kellel on vähemalt viis erinevat isa, neist suurem osa parajasti kinnipidamisasutuses. Igal juhul oma päevatripi raames sinna me nüüd sattusime. Riiete hinnad vastasid tegumoele ja kvaliteedile - särke näiteks oli võimalik soetada ka ühe dollari eest. Toidukaup samas oli märksa kallim kui Aldis, aga mul on hea meel, et Walmarti klientuur Aldit avastanud pole. Samas oli seal kõike söödavat saadaval hiigelpakkides, mida nad ise armsalt peresuuruseks nimetasid. Karbid 18 munaga, maisihelbed sellistes kastides, et kui silti peal poleks, rabaks külmkapi pähe kaasa, piim lehmamõõtu kanistrites.
Sõitsime veel Bed and Breakfasti kaudu, aga selgus, et nad on pooled oma jõulukaunistused juba järgmist jõulu ootama pannud ning väljapanek oli pettumusttekitavalt kesine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar