Kuna hommikusöök on päeva kõige olulisem toidukord, siis otseloomulikult olin teinud eeltöö ning kolmeks hommikuks 4 söögikohta välja valinud. Täna hommikul alustasimegi kõige lähemast. Makers & Finders. Võtsin pošeeritud munad köögiviljadega arepade peal ning kohvi. Nad olid kuuma vee sisse küll unustanud kohvi panna, aga kuna see serveeriti koos kannukese piimaga, siis peale piima pealevalamist, ei paistnud jook enam läbi. Arepade peal oli ohtralt grillitud köögivilja ning kõige tipus pošeeritud munad chimichurriga. Chimichurri oli ainus asi, mis kogu sellele taldrikutäiele maitset andis ning ka sellega olid nad üsna kokkuhoidlikult ümber käinud. Palusime nii chimichurrit juurde tuua kui ka hollandi kastet. Parandas küll mõnevõrra olukorda, aga mitte piisavalt.
Eile õhtust meeles, kuidas suhkur olukorra päästis, otsustasin, et selle hommikuse pettumuse kompensatsiooniks on ühte Dairy Queeni jäätist vaja. Kõndisime lähedalasuvasse ostuparadiisi. Nad ise nimetasid seda küll outletiks, aga olid unustanud hinnad outleti omadega vastavusse viia. Astusin Piimakuninganna juurde sisse plaaniga küsida kõige šokolaadisemat jäätist, mis neil on. See plaan oli hea seni, kuni nägin menüüs Reese Supertormi. Reese teeb neid suurepäraseid maapähklivõimaiustusi. Tütarlaps, kes kinnitas mulle, et see maapähklivõijäätis on täiega galaktikast, keeras topsi koos jäätisega isegi kummuli, tõestamaks kui suurepärase jäätise ta mulle valmistas. Ainus, millele ma mõelda suutsin, oli see Howelli jäätiseputka, kus jäätisemeister topsi nii pikalt peos soojendas, et ta poleks topsi isegi kummuli jõudnud keerata kui jäätis juba põrandal oleks olnud. Peale jäätiseringi hakkasime vanalinna suunas liikuma, et Fremontil ja konteineripargis ringi vaadata. Kõnniteedega on siin riigis endiselt lood kehvavõitu. Esiteks on neid palju vähem kui sõiduteid ning teiseks on siin Vegases hoovidest ja parklatest väljasõidud visuaalselt küll täiesti märgistamata kuid füüsiliselt selle eest täiesti tuntavad. Koperdasin nende ootamatute tõusude ja languste peal iga mõnesaja meetri järel. Aga võimalik, et seetõttu siin kõnniteedele rõhku ei pööratagi, et nagunii on seal võimatu normaalselt kõndida.
Igal juhul jõudsime omadega Fremontile ja linn muutus kohe palju ilusamaks. Tegime paaris kasiinos peatuse, vaatasime vanu neoontulesid ning kõiki tuledes fassaade. Fremonti viies kvartalis põleb igapäevaselt 12,5 miljonit LED tuld. Kõndisime konteineripargini, mis on vanadest konteineritest ehitatud vaba aja ja meelelahutuskeskus, kus on ohtralt poode, söögikohti, terrasse, mänguväljak ning lava. Pargi ees on suur metallist putukas, mis õhtuti käima pidi minema, värve vahetama, tuld purskama ja muidu hüppama. Otsustasime õhtul tagasi tulla.
Sest selleks hetkeks oli kell juba piisavalt palju saanud, et hilist lõunat või varajast õhtut süüa ning läksime uuele katsele arepaputkasse. Et asi huvitavam oleks, jalutasime läbi kõikide tänavate, mis sellele kolmele kilomeetrile jäid, mis selleks hetkeks meid arepadest eraldasid. Kell 3 pealeõunal oli kohvik avatud ning tellisime oma arepad. Selgus, et ma päris sellele ikka pihta ei saanud, mida ma plaanisin süüa, aga valitu osutus siiski täiesti heaks. Homme tuleme uuele katsele. Kunagi see ju peab õnnestuma!
Tegime vahepeatuse hotellis ning siirdusime siis päikeseloojanguks palvetava ritsika juurde tagasi. Vaatasime showd, jõime õlut ning läksime täistunniks tagasi Fremonti tänavale, sest seal pidi grandioosne valgusshow hakkama. Selgus, et ca kuueminutilist animatsiooni tulnukatest, mida tervet mitmesajameetrist tänavalõiku katval katusel näidati, nimetasid nad ise valgusshowks.
Eile õhtust meeles, kuidas suhkur olukorra päästis, otsustasin, et selle hommikuse pettumuse kompensatsiooniks on ühte Dairy Queeni jäätist vaja. Kõndisime lähedalasuvasse ostuparadiisi. Nad ise nimetasid seda küll outletiks, aga olid unustanud hinnad outleti omadega vastavusse viia. Astusin Piimakuninganna juurde sisse plaaniga küsida kõige šokolaadisemat jäätist, mis neil on. See plaan oli hea seni, kuni nägin menüüs Reese Supertormi. Reese teeb neid suurepäraseid maapähklivõimaiustusi. Tütarlaps, kes kinnitas mulle, et see maapähklivõijäätis on täiega galaktikast, keeras topsi koos jäätisega isegi kummuli, tõestamaks kui suurepärase jäätise ta mulle valmistas. Ainus, millele ma mõelda suutsin, oli see Howelli jäätiseputka, kus jäätisemeister topsi nii pikalt peos soojendas, et ta poleks topsi isegi kummuli jõudnud keerata kui jäätis juba põrandal oleks olnud. Peale jäätiseringi hakkasime vanalinna suunas liikuma, et Fremontil ja konteineripargis ringi vaadata. Kõnniteedega on siin riigis endiselt lood kehvavõitu. Esiteks on neid palju vähem kui sõiduteid ning teiseks on siin Vegases hoovidest ja parklatest väljasõidud visuaalselt küll täiesti märgistamata kuid füüsiliselt selle eest täiesti tuntavad. Koperdasin nende ootamatute tõusude ja languste peal iga mõnesaja meetri järel. Aga võimalik, et seetõttu siin kõnniteedele rõhku ei pööratagi, et nagunii on seal võimatu normaalselt kõndida.
Igal juhul jõudsime omadega Fremontile ja linn muutus kohe palju ilusamaks. Tegime paaris kasiinos peatuse, vaatasime vanu neoontulesid ning kõiki tuledes fassaade. Fremonti viies kvartalis põleb igapäevaselt 12,5 miljonit LED tuld. Kõndisime konteineripargini, mis on vanadest konteineritest ehitatud vaba aja ja meelelahutuskeskus, kus on ohtralt poode, söögikohti, terrasse, mänguväljak ning lava. Pargi ees on suur metallist putukas, mis õhtuti käima pidi minema, värve vahetama, tuld purskama ja muidu hüppama. Otsustasime õhtul tagasi tulla.
Sest selleks hetkeks oli kell juba piisavalt palju saanud, et hilist lõunat või varajast õhtut süüa ning läksime uuele katsele arepaputkasse. Et asi huvitavam oleks, jalutasime läbi kõikide tänavate, mis sellele kolmele kilomeetrile jäid, mis selleks hetkeks meid arepadest eraldasid. Kell 3 pealeõunal oli kohvik avatud ning tellisime oma arepad. Selgus, et ma päris sellele ikka pihta ei saanud, mida ma plaanisin süüa, aga valitu osutus siiski täiesti heaks. Homme tuleme uuele katsele. Kunagi see ju peab õnnestuma!
Tegime vahepeatuse hotellis ning siirdusime siis päikeseloojanguks palvetava ritsika juurde tagasi. Vaatasime showd, jõime õlut ning läksime täistunniks tagasi Fremonti tänavale, sest seal pidi grandioosne valgusshow hakkama. Selgus, et ca kuueminutilist animatsiooni tulnukatest, mida tervet mitmesajameetrist tänavalõiku katval katusel näidati, nimetasid nad ise valgusshowks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar