Honey, I'm italian, I have no self-control when it's about food

Sõime eile nii üle, et täna jõudsime alles kell 11 voodist välja ja kohvi jooma. Võtsime juba tavapärased dragonfruiti, banaanid, apelsinid ja jogurti ning sõime oma terrassil hommikust.

Õhtul sõime kikerhernekarrit ning jõime lassisid. Päeval olime söönud ära kotitäie friteeritud banaane ja jakat. Niipalju siis tervislikust toitumisest.

Healthy life

Sõime hommikuks jälle värsket jogurtit, dragonfruiti, banaane ja apelsine.

Kuna me kumbki suurem asi ekskursioonidel käija pole, siis otsustasime minna bussiga teeistanduste juurde ning sealt jalgsi viimased 4 kilomeetrit. Selgus, et buss, mis käib korra tunnis, oli just ära läinud. Aga kena naisterahvas rääkis Steve'ile, kuidas tal (Steve'il siis) ikka vedanud on, et tal nii tore abikaasa on. Ja raha tulevat kõik minu kontrolli alla anda :) See naisterahvas täitsa meeldis mulle kohe :) Igal juhul läksime tee äärde, et hääletada. Ca 3-4 minutit hiljem võttis üks korealane meid peale. Lasime ennast liiga vara maha panna (meil kellelgi polnud täpselt aimu, kuhu me minema peaksime) ja liikusime siis jalgsi edasi. Tee peal oli mitu turgu, nii, et ostsime omale värskeid maasikaid ja auravat magusat maisi võiga. Keerasime suure tee pealt ära ja hakkasime mägedesse liikuma. Tegime pilte ja kui mingil hetkel tundus, et tee läks liiga kitsaks meile ja kahes suunas liikuvatele autodele, hääletasime uuesti. Kolmas auto pidas kinni ning tore malai pere viis meid otse teeistanduse keskele. Jõime teed ja kuuma šokolaadi, jalutasime ning tegime veel pilte. Tagasiteel võttis üks saksa pere meid peale, kes millegipärast jälle automaatselt saksa keeles meiega rääkis :) Highwayl tegime veel magusa maisi peatuse ning hääletasime siis tagasi Tanah Ratasse. Sõitsime jeepi kastis.

Õhtul plaanisime süüa natuke, aga läks nagu alati.

Ellujäämiskursus

Ärkasime ennelõunal, sõime dragonfruiti, banaane ja apelsini ning jõime magusat kohvi. Ja otsustasime natuke ringi jalutada. Jõudsime Robinson Waterfalli sildini ning otsustasime selle üle vaadata. Selgus, et sealtsamast algas ka Jungle Walk No 9. Kirjade järgi 2,57km pikk. Yeah... Anyhow, peale ca tunniajalist kõndimist läks rada ikka liiga kitsaks ning tundus, et välja ka väga kuhugi ei jõua. Keerasime tagasi. Kuskil poole tee peal rabas Steve mu kotist ning tõmbas mind tagasi. Järgmise sammuga oleksin ma nii ca neljameetrise coconut snake'i otsa astunud. Ootasime kannatlikult, et madu ennast tee pealt koomale tõmbaks. Lõpuks liikus ta ära metsa ning me saime edasi liikuda. Ma olen ka varem siin-seal madusid näinud, aga selliste mõõtudega vabas looduses mitte kunagi. Isegi Steve'i meelest oli tegemist erakordselt suure metsas kohatud maoga.

Jõime tagasitulles mangolassit ja ingveriteed ning pidasime siestat.

Mägedesse!

Hommikuks olime pannud äratuse, sest meil oli plaanis 10:30 bussiga Cameron Highlandisse tulla. Kuna vaatasime kella kaheni öösel White Collarit, oli äratus kell kaheksa eriti raske :) Ühtlasi selgus, et hostelis ei ela mitte üks vaid kaks lizzardit.

Sõime tavapärases india kohas hommikust ning jalutasime bussijaama. 4 tundi hiljem olime Tanah Ratas kohal. Võtsime toa hostelisse ning läksime puuvilju ostma ja kohvi jooma. Ma pole veel kunagi sattunud majutusasutusse, kus pole võimalik nuga või taldrikut laenata ega antud juhul ka ühte tooli tuppa tuua.

Õhtul tahtsime suppi. Läksime food centerisse ja tellisime Tom Yumi. Kuna ma olen aru saanud, et Tom Yumi puhul "little spicy" ei toimi, siis tellisin "Not spicy". Ja sain kõige teravama supi, mida ma üldse kunagi proovinud olen. Maksime ja kõndisime üle tee. Tellisime bana leaf rice'i ja saime kaks meeletult suurt portsjonit. Lasime poole omale kaasa pakkida :)

Lazy Day

Ärkasime ennelõunal ning kööki minnes avastasin, et hostelis on ka lemmikloom - ca 1,5-meetrine varaaniline.

Poed, toit, Petronase tornid, hiinalinna turg ja väga palju puuvilju.

Switch

Panime äratuse 6:50ks, sest elu on näidanud, et pick-up pole mitte kunagi lubatud ajal vaid vähemalt tunnikese hiljem. Tõusime üles ning ca 7:10 läksin hotelli ette, et öelda neile toredatele naisterahvastele, et ootame pick-upi oma toas. Ja guess, what? Pick-up oli kohal. Buss pidi kell 8 väljuma ning kolme tunniga Krabile jõudma. Kell 10 olime Krabi kesklinnas. Läksime rotisid sööma ning peale seda massaaži. Väga raske ja tugev naisterahvas sattus mulle, aga massaaž oli igati mõnus.

Sõime lõunat ning läksime lennujaama. Turvakontrollis juhtis üks töötaja mu tähelepanu mu kotis olevale 750ml vett täis pudelile. Võtsin selle kotist välja, aga kuna keegi selle vastu rohkem huvi ei tundnud, jalutasin pudel näpus turvatsoonist läbi.

Malaisia on Taist tunnikese ees ning esmakordselt nägin seda, kuidas me pimedusse lendasime. Olime veel Tai kohal päevavalguses kui lennuki ees oli joonlauaga tõmmatud kriips ning teisel pool seda täiesti pime.

Kuna lendasin nohuga, siis olid kõrvad pärast veel tükk aega lukus.

Kuala Lumpuris oli meil hostel broneeritud ja kohapeal selgus, et tegemist on väga ägeda hosteliga. Käisime kõrvalasuvas India restoranis söömas ning läksime magama.

Finland's invasion

Tegin oma pealelõunast napi kui kuulsin terrassilt tugevat soome aktsenti. Meie kõrvaltuppa oli kolinud selleks varaseks pealelõunaks juba üsna joogine soome paar (vähemalt meesterahvas oli korduvalt pudelipõhja vaadanud). Kuna Steve oli parajasti väljas, siis temaga see soomlane ka tutvust tegi ning jooma kutsus. Nii kui somm selja keeras, põgenes Steve tuppa. Sellest pisiasjast ei lasnud soomlane ennast häirida ning astus ka viis minutit hiljem sisse, et uurida, kas Steve ikka jooma tuleb. Olime sunnitud päikeseloojangut Blue Mooni minema vaatama.

Õhtul sõime jälle pizzat ning pakkisime asjad kokku. Homme kell 8 läheb buss Krabile ning pick-up pidi olema vahemikus 7:00-7:15.

Life's coconut

Parim kookospähkel, mida ma ever söönud olen. Eriti magusa mahla ja rohke värske viljalihaga. Elu on kookospähkel :)

Õhtul vaatasime White Collarit kui nii umbes südaöö paiku avastasime, et snäkid on puudu ja jalutasime highwayle 7/11-sse. Ostsime snäkke ja jogurtit ja kõike muud vajaminevat.

Life's mango

Söök ja rand ja liiv ja afternoon nap ja pizza.

Cabrio cruising

Kuna Steve ei teadnud, misasi on Tai roti, siis oli hommikul ainuõige valik minna rotisid sööma. Niiead. Muna ja karriga. Muna ja banaaniga. Kondenspiimaga. Lihtsalt munaga. Ja kohv.

10:30 - 11:00 vahemikus pidi olema pick-up, et jõuda 11:30 väljuvale laevale. Pick-up jõudis nii ca 11:10 ning istusime autokasti. Kruiisisime mõnusalt läbi linna kuni peale laaditi neli sakslast megakoguse pagasiga. Tundus, et nüüd läheme sadamasse. Aga peale võeti veel üks meesterahvas ning tema pagas. Autokastis hakkas natuke kitsaks minema. Ja siis tuli veel kaks tüdrukut vähemalt nelja suure kohvriga. Ja siis veel üks naisterahvas pagasiga. Auto tundus kummist olevat. Aga juba 11:45 olime sadamas ning saime ka ilusti laeva peale, mis ootas ka hilinevaid saabujaid.

Koh Lantal lasime ennast Klong Nin randa viia ning läksime Pink House'i uurima, kas neil vabu tube on. Kuna neil kodulehel oli hind 1.300 bahti, siis sealt me broneerida ei tahtnud. Eelmisel aastal maksime toa eest 800. Vabu tube oli ning hinnaks öeldi 700 :) Saime sealt veel alla 600 peale. Läksime lõunat sööma. Pomelo-krevetisalat ja järgmine fruitshake. Tai toit on endiselt niiea :)

Niiea

 

Nii. Üritasin käia salongis kulme tegemas. Eriti ei õnnestunud. Tegin Shahabi juures ise üle. Ja maksin kolm korda rohkem kui Eestis.

Lõunaks riis banaanilehel. Nii hea oli. Kuna ma olin üksinda ja koht ülerahvastatud, siis pakuti mulle lõunakaaslast :) Ca 50-aastane Sri Lankalt pärit meesterahvas. Taimetoitlane, niiet jõudsime lõuna jooksul erinevate riikide taimetoitudest päris pikalt rääkida.

Ma pole kunagi väga aru saanud neist, kes käivast aastast aastasse samas kohas puhkamas. Seega kui olin Tai plaani võtnud, pidasin heaks mõtteks Koh Pagnani minna. Full Moon party ja puha. Ja siis pakkus Steve (loe detsembri alguse Chiang mai postitusi) Koh Lanta välja. Kus ma just aasta tagasi olin. Ja mis mulle tegelt väga meeldis. Ostsin pileti Krabile :)

Igal juhul jõudsin natuke peale viit Krabile, buss linna ja ca pool seitse jõudsin hotelli, mille olime broneerinud. Selgus, et neljapäeviti on hotelli ees tänaval pidu :) Kuna meil oli tänavapoolne tuba rõduga, saime sealt eeskava jälgida. Turg oli ka.

Kuna mul oli natuke kiire Tai toiduga, siis läksime esimese asjana sööma. Tom Kha, ananassismuuti ja praetud india pähklid kala ning köögiviljadega. Niiea! :)

Broneerisime järgmiseks päevaks laevapileti Koh Lantale, ostsime mulle püksid ning läksime tagasi tuppa.

Manila lennujaam ja Air Asia menüü

Hommikul jalutasin lennujaama. Terminali uksel oli järjekord, sest nagu ikka, sisse lasti vaid need, kelle lend väljub järgmise kahe tunni jooksul. Ehk siis kontrolliti pileteid ja pardakaarte. Esimesest turvakontrollist läbi, tuli minna järgmisse sappa, et ära maksta terminal fee. Müstika, kuidas nad ei suuda sellist asja piletihinnale lisada. Peale selle fee maksmist järgmine turvakontroll ning siis sai juba lendu oodata.

Manila lennujaamas sai shuttle'iga kolmandast terminalist neljandasse. Õigemini pani shuttle rahva maha kuskil open-air laoruumis ning kõik seisid natuke nõutult, et kuhu nüüd edasi minna tuleks. Leidsime lõpuks siiski mingi ukse, sealt läbi ning selgus, et departure areasse ei saa enne sisse kui 2 tundi enne lendu. Oleks seda varem teadnud, oleks kolmandas terminalis aega parajaks teinud, sest seal oli söögikohti. Neljanda terminali departure area ees tänaval polnud mitte midagi. Peale paari tricycle'ijuhi. Kui lõpuks sisse sai, meenus mulle küll, et tegemist on üheainsa ruumiga, kus ainus "toitlustus" on Air Asia kiirnuudlilett. Vaatasin kadedalt läbi klaasi paistvat domestic lendude saali. Ooteruum oli täis konditsioneere, niiet mul oli seljas top, pikkade käistega särk, sall ja fliis ning ma tundsin puudust veel kapuutsist või mütsist, sest kõrvad külmetasid. Ka ülejäänud rahvas, kellel oli, olid omale paksud riided selga ajanud.

Lennukis Air Asia menüüd vaadates selgus, et kogu sooja toidu valik on lihapõhine ning lisaks on neil kiri, et oma toidu tarbimine keelatud.

Kuala Lumpuris sõitsin Shahabi juurde. Mängisime nende juures piljardit ning käisime peale südaööd õhtust söömas. Niiea on taas olla riigis, kus on hea söök :)

Milkfish and bay view

Peale hommikusööki liikusin "bussiterminali", et tagasi Puerto Princesasse sõita. Ka tagasitee oli mägine ning kurviline ning ühel venelannal oli nii halb olla, et tegime tee peal peatuse. Kui ta ennast natuke kogunud oli, siis sõitsime edasi ning bussijuht võttis selle peale kurve eriti aeglaselt :)

Olin otsustanud omale hotelli lennujaama lähedusse vaadata, sest hommikul ootas ees kella kümnene lend. Hakkasin just ühte sisse minema, kui mööduv tricycle mulle soodsast hotellist rääkima hakkas. Kohe "siinsamas" lähedal olevat, ta võib mind 20 peeso eest ära viia. Uurisin siis täpsemalt, et kus, sest sellised "sõprade" kohad kipuvad teinekord ülejärgmises auulis olema. Võtsin kaardi ette ja juht kinnitas jätkuvalt, et kohe siinsamas on. Ning pakkus siis, et viib mind tasuta kohale. Selgus, et nimetatud lodge oli ca 200 meetri kaugusel :) Ma maksin seal linnas tavaliselt 10 peesot 3-4 km otsa eest. Aga tuba oli OK ja sinna ma jäin.

Lõunat sõin mingi kallimat sorti hotelli ülemise korruse suurepärase lahevaatega restoranis. Kujutasin ette, kuidas sellises kohas mulle miniatuurne ports tuuakse. Aga lauale toodi vaagnal terve kala, baklažaan, mangosalat ja eraldi veel riis. Ma ei jõudnud kõike äragi süüa :)

50 shades of Emerald

Kuked ärkavad siin päikesetõusuga (mis on õnneks alles peale kuut) ning alustavad kiremist. Kell seitse hakkab resorti pererahvas õue pealt kuivanud lehti riisuma. Ja need lehed pole mitte väikesed sahvisevad lehekesed, vaid suured  ja kõvakskuivanud, mille riisumine tundub sellisel kellaajal nagu lennujaama kõrval elamine.

Resorti tütarlaps küsis minult hommikul, et mis mu tänase päeva "activity" on. Ma ei osanud kohe kuidagi reageeridagi. Rannas hängimine, lugemine ja söömine? :D Ta pakkus waterfalli välja, aga ma ei tea, sinna suunda jäävad ka plaataniletid ja ma ei saa neist kaugemale :)

Kõikidele numbritele (arve summad, mingid kogused) lisatakse siin alati "only" järele. Nii on mu õhtusöök maksnud näiteks 250 peesot only. Või täpsustatakse üle, et "One pizza only?". Ma ei tahaks alati nõustuda, et ühe pizza tellimine sööja kohta "ainult" on või et mu õhtusöögi summa "ainult" 250 peesot on ;)

Iga hommik üles ärgates ja terrassilt merd vaadates hämmastab selle värvivalik mind.

They went to church

Hommikul selgus, et resorti restoran avatakse alles kell 12, sest pererahvas läks kirikusse. Ah, pühapäev ju. Reedel pandi seesama restoran tavapärasest tund aega varem kinni, sest pererahvas läks õhtul kell 9 kirikusse. Ka teine mõistliku menüüga toidukoht avati alles kell 10 täna. Ma teadsin, et ei ole mõistlik nii vara üles tõusta. Sõin creppi ja küsisin resorti restoranist kuuma vett. Mul on omal ka sedasama lahustuvat kohvi, mida siin serveeritakse.

Midagi siin teha pole, aga päevad saavad kuidagi kiirelt läbi. Jalutan rannas, loen raamatuid, käin friteeritud plaatanit ostmas (korduvalt!) ja vett refillimas. Vahepeal söömas. Ja üldiselt ongi õhtu käes, kui tuleb elekter ja saab telefoni laadida :)

Üks kohalik pisike plika tõi mulle koralli :) Väga armas :P

No trispasing No

Lapsepõlve põhilised hommikusöögid olid minu mäletamist mööda pannkoogid, vaesed rüütlid, odrajahu- ja mannapuder. Tõenäoliselt oli valik suurem, aga just neid ma mäletan esimesena. Maal vanaema juures olid pannkoogid kohe eriti tihti hommikuks. Mõnikord tavalised, mõnikord näiteks kartuli või kohupiimaga. Vahest harva olid ka need hommikud, kui tädi maaletuleku puhul kapsas pannkoogi sisse keerati. Õnneks ei juhtunud seda iga kord kui tädi maal oli :) Aga just need pannkoogid, kuhu kartul oli taigna sisse purustatud, meenusid mulle täna hommikul kui omale hommikusöögiks juustupannkoogi meega tellisin :) Oh ja siin on brewed kohvi! Ei peagi 3in1 või Multi in 1 (täiesti olemas, muide!) jooma.

Friteeritud plaatanid (banaanilised) on siin eriti head. Tahtsin pealelõunal teise vardatäie järele minna - ooteaeg oli liiga pikk :)

Eile küsis üks sakslane mu käest wifi parooli. Ilma eelneva sissejuhatuseta hakkas muga saksa keeles rääkima. Sama juhtus korduvalt Dumaguetes - sakslased pöördusid mu poole automaatselt saksa keeles. Ma ei tea, kas ma näen sakslase moodi välja või on mu inglise keelel saksa aktsent. Mu saksa keelel olevat šveitsi aktsent. Räägitakse.

Hommikul oli selge sinine taevas ning türkiissinine meri, väga ilus. Aga kuna minusugune alles ennelõunal voodist välja ja kohvi joodud saab, siis polnud selleks ajaks kui ma fotokaga randa jõudsin, värvidemängust midagi järel.

Over the mountains

Ütlesin eile, et söön hommikust nii poole kaheksa - kaheksa paiku. 7:25 kui dushi kinni keerasin, koputas dude uksele ja ütles, et hommikusöök on valmis :) Üks õhtu käis üks teine dude koputamas, et juhul, kui mul midagi vaja on, siis ma võin tema poole pöörduda. Kuna mul ei tekkinud mingeid vajadusi kell 9 õhtul, siis ma ei pöördunud :)

Van, mis pidi 10:30 väljuma, väljus 11:20. Juht tegi hilinetud aja ilusti tasa ning oodatud 2 tunni asemel olime tunni ja veerandiga Sabangis. Imearmas väike kaluriküla lahesopis. Ainult tuuline on ja rannas punased lipud.

Nagu lubatud, elektrit pole. Tuli planeeritust tund aega varem, kell viis juba. Tundub, et siin külas dikteerib päevaplaani elektri olemasolu - kuuest kümneni saab elektroonikat laadida ja kasutada.

Kohalikust elust

Veetes neljandat päeva rannas, kus päeva kõige põnevam teema on arvamine, kui kaua personalil kulub munapraadimiseks (täna oli neil KÕIK juba valmis kui ma gazebosse jõudsin), ei ole mul hetkel muud raporteerida. Krabid sibasid hommikul jälle rannas.

Aga. Sattusin täna hommikul lugema ühte blogi, kus eesti pere elas mõnda aega Filipiinidel. Sealt jäi paar mõtet filipiinode kohta silma, millest ma osadega olen nõus ja osadega mitte.

Toiduvalik. Toit. Söömisharjumused ja -võimalused.
Valdavalt on Filipiinid kaetud pisikeste poodidega. Enam-vähem igas teises majapidamises on pood - müüakse saia, minipakendites šampoone, hambapastasid, pesupulbrit, kohvipulbreid (ja need on kõik üheks kasutuskorraks mõeldud pakendites!), tohututes kogustes konserve - liha ja tuunikala peamiselt, komme, snäkke, mune, vett, õlut, rummi, kümmet erinevat sorti riisi, teinekord natuke köögi- või puuvilja ka. Lisaks neile on turud - palju puu- ja köögivilja, toorest liha, meeletult kuivatatud kala. Supermarketeid on siin-seal ka. Need on ca 90-95% täis konserve, snäkke, küpsiseid, komme, kiirnuudleid. Ülejäänud pisikesele osale mahuvad ära piimatooted, jäätis, puuviljad. Järgnevalt ma ei pea silmas Filipiini kõige vaesemat elanikkonda, neid, kes elavad ilma vee ja elektrita ning käivad poole päeva tee kaugusel linnas kolme tomatit ja nelja baklažaani müümas. Vaid neid, kellel on neli seina ja katus, kraanivesi, telekas, karaokesüsteem. Ühest küljest on nende toiduvalik tõenäoliselt ka tootjate poolt dikteeritud, sest kui ikka poes ainult konserve saada on, siis mis võimalused linnainimesel ka on. Aga ka turud, kus on värsket kraami küllalt, ei ole kunagi kohalike poolt ülerahvastatud. Ja nii nad söövadki peamiselt riisi, mune, kuivatatud kala ja grillil väljaväänatud liha. Tüüpiline filipiini hommikusöök on tass riisi, praemuna ja mingi jupp vorsti. Unustasin enne mainimata, et lihakultus on siin üle kõige. Siinses saarteriigis pole teinekord üldse lihtne (värsket) kala leida, menüüd on täielikult lihale üles ehitatud. Lisaks tarbivad nad meeletult vorste. Ja vorstid on kõik tumepunased. Toiduvärviga siin ei koonerdata. Lisaks juba mainitud riisile tarbitakse meeletutes kogustes suhkrut. See käib automaatselt igale poole - 3in1 kohv, puuviljashake'id (ja siin on ülimagusad puuviljad!), värvilised morsid ja mahlad (purgimahlad on minu jaoks täiesti joodamatud). Jäätiseks süüakse tihti kilekotist külmutatud mahla - seda imetakse välja pikast peenest kilekotist. Üsna ebameeldiv vaatepilt, if you ask me.

Otseselt ei tasu ka rääkida, et inimestel raha väga vähe on (jällegi - ma ei pea seda kõige vaesemat, keset mägesid elavat töötut perekonda ega ka Euroopa kiirmoekettide vabrikutes 16-tunniseid vahetusi tegevaid filipiinosid silmas). Kui mul on pikem bussisõit plaanis, siis ma käin enne poest läbi, ostan omale suure pudeli vett ning võimalik, et ka koti pähkleid või mõne banaani tee peale kaasa. Filipiinod tulevad bussi, olles ülekoormatud Jollibee, Mr Donuti või Dunkin Donuti karpide ning mahlapakkidega. Ja nii nad alustavad 3-tunnist sõitu pontšikute, jäätise ja värviliste jookidega. Kui bussi tulevad snäkimüüjad (ja neid käib bussis omajagu), siis ostetakse neilt vett (kui minu pooleteistliitrine pudel maksis ca 20 peesot, siis nemad ostavad bussis pooleliitrise 15 peeso eest), seakamarakrõpse, kalakrõpse jmt.

Kõige selle juures pole ime, et nende kaal kasvab, hambad kukuvad järjest välja ning nahk on kehv.

Eatery - kohalik söökla
Siin on kahesuguseid söögikohti - restoranid ja eateried. Lisaks on muidugi ka kiirtoidukohad nagu MacDonalds, Jollibee, Dunkin Donut jne.

Väga tõenäoline on, et restoranis kohvi tellides tuuakse lauda kuum vesi ja pakk 3in1 kohvipulbriga. Seda ka näiteks kallima resorti restoranis. Või nuudleid köögiliviljaga tellides avastad oma taldrikult paki kiirnuudleid. Seega tasub menüüd alati teatava eelarvamusega lugeda.

Eateryd on sööklad, kus toit tehakse hommikul valmis ja hoitakse siis päev otsa metallalustel leti peal. Tavaliselt on valikus vähemalt 3-4 sorti liha, mingi kala, paar köögiviljarooga ning mingi nuudlisegu. On ka neid sööklaid, kus letil on kümneid vaagnaid erinevate toitudega. Üks ports maksab enamasti 15-30 peesot ning minusugusele piisab 2-3 portsust :) Jakasalat ning kala kookoskastmes on siiani parimad leiud olnud.

Tänavatelt on võimalik osta friteeritud platanoid (banaaniline), maisi, grilltiku otsas vorste ja liha ning tõenäoliselt veel üht-teist. Friteeritud platanod on head :)

Ja ometi tundub neil nii palju võimalusi olevat köögivilja kasvatamiseks ja pakkumiseks. Või kasvõi puuviljad - valik on siin imemaitsev. Samas kui tellid kuskilt shake'i, siis pole võimatu, et puuvilja on seal vaid 15% ning ülejäänu moodustab suhkur, jää ning mingid pulbrid.

Kulud
Mis mind kohalike juures alati hämmastama paneb, on see, et nad isegi ei ürita kuidagi tervislikumalt elada - söövad paljast riisi, et raha jääks Tanduay ja suure ekraaniga teleka jaoks. Või nutitelefoni jaoks.

Lapsed kannavad 100% sünteetikat ning pealevaadates kõige ebamugavamaid jalatseid (või siis tihtipeale 6 numbrit suuremaid plätusid). Siinkohal ei saa siiski vanemaid süüdistada, sest reaalselt polegi poodides miskit saada. Vähemalt neis, kus mina olen käinud, on stanged täidetud koleda sünteetikaga.

Juba mainitud blogis olnud väitega, et pole neil vabrikutöölistel nii kehv elu midagi ning 117 peesot päevas (keskmine sissetuleks kalendripäeva kohta) teenides on elu täitsa ok, vähemalt on neil töö, ei tahaks ma eriti nõustuda. 200 peesot tööpäevas kipub siin kuuldavasti olema selline alumise otsa palk, alla mille pigem eelistatakse tööle mitte minna. Keskmiselt teenitakse 400 peesot (töö)päevas, mis teeb ühe päeva sissetulekuks keskmiselt 270 peesot.
 

Loomapidamine

Kust nad üleüldse liha saavad, on minu jaoks endiselt lahendamata teema. Loomad, keda ma siin näen, on üldjuhul paljas luu ja nahk. Nähes, mis oludes siin loomad elavad, saaks tõenäoliselt suuremast osast karnivooridest vähemalt taimetoitlased kui mitte veganid. Lehmad ja kitsed veedavad oma päevi prügimägedel, kus nad krõmpsutavad kilekotte ja prahi alt paistvaid üksikuid kõrrelisi.

Need on lihtsalt tähelepanekud ja rikuvad nad siiski eelkõige oma tervist (minu oma vaid juhul, kui mul pole meeles mainida "No sugar", "No MSG" jmt) ning ma pean filipiinosid endiselt koos kambodžalastega kõige sõbralikumateks inimesteks, keda ma kohanud olen :)

Broneerisin homseks Sabangi bussi peale koha. Sabangis olevat elektrit 4 tundi päevas, kella kuuest kümneni õhtul. Interneti olemasolust ma ei tea hetkel veel midagi :)

Krabiralli

Võtsin sama hommikusöögi, mis eile. Ja lubasin kell üheksa kohal olla. Kell üheksa olingi kohal ning kohe laekusid ka puuviljad, saiad, moos, vesi ja kohv. Lugesin raamatut ja nautisin vaadet. Kolmveerand tunni pärast läksin küsima, et kaua munadega aega võiks minna. Kümme minutit hiljem olid munad kohal :)

Läksin mere äärde, et paar pilti teha ning sattusin täieliku krabiralli peale. Mitutuhat pisikest krabipoega olid korraga jooksus.

Õhtul broneerisin pileti ka Kuala Lumpurist Taisse. Ma ei ole siin otseselt halvasti söönud ning ootamatult on teinekord toit ka maitsev olnud, aga mingit elamust olen ma siiski väga harva saanud. Samal ajal on iga toidukord Tais absoluutne maitseelamus.

Veel puhkust

Eile õhtul võttis resortitöötaja mult hommikusöögitellimuse ning pani kirja, mis kell ma süüa plaanin. Kuna kirjade järgi saab hommikusööki kuuest üheksani (omaniku sõnul polevat ka hiljem probleemi), siis igaks juhuks lubasin kell 9 laekuda. Panin äratuse ka.

Kuna meil bron oli kahele, aga Andre piletid tühistati ära ja ta ei saanud lennata, siis serveeriti mulle hommikuks selline kogus süüa, et ma suutsin vaevu liikuda isegi pealelõunal :) Laual oli kaks sunny side up'i, ohtralt röstimata röstsaia, moos, või (mind you!), kohv, vesi ja suur taldrikutäis puuvilju - papaiat, arbuusi, mangot ja banaani. Lisaks üritati mulle mahla pakkuda. Ja siis kõige selle juures kahvel ja teelusikas. Ok, ma oskan praemuna ilma noata süüa küll vahepeal juba, aga või määrimise meistriklassi ilma noata ma veel omandanud pole. Palusin noa ka tuua :)

Pealelõunal jalutasin San Josesse ning varustasin ennast Robinson Mallis korralikult jogurtite ja San Migueliga.

Vesi on siin palav. Sõna otseses mõttes. Ma olen olnud küll väga soojas merevees, aga mitte kunagi nii palavas kui siin see madal kaldaäärne vesi on. Kraad sügavamal läheb küll temperatuur selliseks vanniveelaadseks, aga esimesed kümmekond meetrit tuleks siiski kiirelt läbida :)

Peale pooltteist kuud imelistel valgetel randadel ja pidevalt süües midagi, mille kohta võib paremal juhul öelda "pole viga", tundsin, et mul on vaheldust vaja. Rohkem inimesi, baare, seltskonda, tegevust ja SÜÜA! Ja maitseid! Ma ei suuda enam oma mõtteid Tom Kha supilt või Malaisia rotidelt mujale suunata. Võtsin oma Kuala Lumpuri bronni ette ning pikendasin seda nädala võrra. Plaan on veeta ka nädal aega Lõuna-Tais ning süüa. Võimalik, et minna ka Full-Moon partyle. Ja käia Kuala Lumpuris juuksuris. Ma tunnen ennast siin juba nagu pärismaalane :D

Puhkus

Hommikul tegin kiire ringi turul ning varustasin ennast banaanide ja mangodega. Palawani mangod on kõige magusamad ever :)

Võtsin multi-cabi ja tricycle'i ja tulin Emerald Playale. See on nii remote resort, et highwayni on 3 km, supermarketini 4 ning Puerto Princesa keskusse 8. Ja teha pole siin peale rannas vedelemise, lugemise ja ujumise mitte midagi. Puhkus 100% :)

Õhtul tellisin omale tuunikalasteigi ning palusin, et nad grillimisel tšillit kasutaks. Mida nad otseloomulikult ei teinud, küll aga serveerisid prae mulle nelja pisikese punase ja väga spicy tšillikaunaga. Söömiseks oli erinevalt tavapärasest ainult kahvel (tavapäraselt on siis kahvel ja supilusikas). Mõtlesin küsida demo, kuidas neid tšillisid tarbima peaks. Noaga veel tükeldaks ära :) Aga selle pooleteist kuuga olen jõudnud loomingulisuses järgmisele tasemele ning tegin tšillid kahvliga pooleks ning hõõrusin poolikute tšillidega steigid korralikult sisse :)

Ööseks olin konditsioneeri nii jaheda peale jätnud, et pidin teki peale tõmbama :)

Kukk ja koit ja kaluritega merel

Tõusime kell 4 ning läksime mere äärde saabuvaid praame vaatama. Praame polnud. Kell viis ka polnud. Kella kuue paiku hakati kuuldavasti praamipileteid müüma. Aga praami ikka polnud.

Päike hakkas välja tulema, vihma ei sadanud ning puhus kerge tuul. Leppisime paari filipiinoga kokku, et viivad meid oma paadiga Cebule. Algus oli ilus, kerge laine, värskendav tuul puhus. Siis saime saarte vahelt välja ning lained olid ühtäkki paadist kõrgemad :) Ca tunni pärast jõudsime Cebu randa. Läksime tee äärde, et võimalikult kiirelt takso või auto leida, et Cebusse saada. Selgus, et selles külas sellist teenust ei pakuta. Filipiinidel, kus muidu igaühel on just vajaliku oskuse või varustusega onupoeg? Kus üritatakse müüa kõiki vajalikke ja ebavajalikke teenuseid? Ja nüüd siis ei saa autot. Aga tuli buss ja istusime sisse. Selgus, et muda tõttu libedad teed mitte ei kiirenda bussi Cebusse jõudmist vaid aeglustavad. Hmh. Arvestasime, et kui buss sõidab kolm tundi, siis autoga saaks vast kahe tunniga ning siis ma oleksin ilusti graafikus ning jõuaksin oma lennule. Selgus, et libedatel teedel sõidab see buss neli tundi. Ja ma juba tean, mida filipiini aeg tähendab. Vaatamata kahele pikale vetsupeatusele teel jõudiski buss juba pool 12 Cebusse. Hüppasime ühel tänavanurgal maha ning võtsime takso lennujaama. Ca 11:55 olime kohal ning mul isegi terve tund aega pardakaart välja printida, riided vahetada ning asjad ümber pakkida. Kuna lennujaamal on kahe tunni reegel ehk et sisse pääsed alles kaks tundi enne oma lendu, siis Martin, kelle lend oli alles kell kuus õhtul, jäi välja. Minda lendasin Palawanile, Martin Saigoni.

Jõudsin cappuccino kõrvale veel kiirelt guugeldada, kuidas Puerto Princesas lennujaamast linna saab ning kuna selgus, et see on piisavalt lähedal, jalutasin linna ning võtsin hotelli.

Like, seriously?

Vedelesime hommikul terrassil, jõime kohvi, mina sõin puuviljasalatit ning arutasime, et poole kolmene praam on hea mõte. Saab rahulikult veel saarel lõunat süüa ning jõuab õhtuks Cebusse. Mõeldud, tegemata. Väljas oli pilves ning aeg-ajalt tibutas kergelt vihma. Ja siis läksid kõik meie plaanid vihmaveega merre, sest trepist lippas üles üks töötajatest ning teatas, et meil on hetkel taifuun ning ükski praam ei välju. Vaatasime natuke nõutult ringi, sest seda kerget seenevihma poleks ise osanud taifuuniks pidada.

Pakkisime siis kiirelt asjad ning läksime sadamasse, et juhul kui miskit väljub, saaksime peale. Miskit ei väljunud. Läksime sadama kõrval olevasse resorti, kus oli võimalik merel ja sadamal silma peal hoida. No, et kui praam tuleb. Praami endiselt ei tulnud. Resort on ka mage. Mingid jaapanlased tahavad ka mainlandile saada. Neil on lend varem kui mul. Neil on ka pakkumine paadile, 3000 peesot ülevedu. Aga kapten oli siiski öelnud, et ta merele ei lähe. Vahepeal sajab kerget seenekat ning aeg-ajalt on tuulisevõitu.

Otsustasime, et pimedas me ei taha ka ise väikese paadiga merele minna ning paneme äratuse kella neljaks. Juhul kui praamid siiski käima hakkavad, siis kell neli peaks üks Cebu poolt tulema hakkama, et siit siis kell 5 väljuda.

Vaatame ka Pagasa lehte, taifuun läheb Cebust suure kaarega mööda.

Karma is a bitch

Ma omletti enam ei tahtnud ning tegin omale hommikuks suure kausitäie puuviljasalatit. Martin läks restorani omletti tellima. Kui kandik hommikusöögiga üles jõudis, kergitasin imestunult kulmu, sest Martini üldine eelistus on omlett või scrambled eggs. Tavalist sunny side up'i pole ta veel kordagi tellinud. Selgus, et ta ei teinud seda ka täna. Ilmselgelt oli taldrikul lihtsalt lahtikloppimata omlett :P

Krt, raha mulle keegi siin ei anna. Olen täna küsinud vähemalt 10 lapse käest. Võimalik, et asi on karmas, ma neile ka ei anna kui nad küsivad. Aga ma lihtsalt nüüd alati küsin nende "Give me money" peale, et "You give me money". Aga ei miskit. Mitte poolt pennigi.

Õhtusel rannaringil nägime liiva peal pikka, nii pealt meetrist kollast madu pikutamas. Angerjajämedune vast. Mehed viskasid mao vette, mille peale mida pidasin targemaks sealt tempokal kõnnil eemalduda. Mida mehed jälle humoorikaks pidasid. Igal juhul ei saa ma kurta, et me homme siit ära läheme :)

Õhtuks lasime resorti restoranil omale taas friikaid teha ja tegime ise kannutäie smuutit.