Tainas küpsetatud kanapasteet

Vaja läheb:
200 kuni 250 g lehttainast
1.5 dl kookospiima
0.75 dl madeirat
0.5 dl riivsaia
1.5 tl soola
1 tl värskelt jahvatatud pipart
0.5 tl paprikapulbrit
0.5 tl Garam Masalat
0.5 tl jahvatatud tšillit
0.5 tl jahvatatud ingverit
500 g hakitud kanafileed või kalkuniliha
2 muna
100 g sinihallitusjuustu

Vooderda 1,5-liitrine piklik vorm lehttainaga. Jäta ühe külje pealt piisavalt palju tainast üle, et saaksid selle hiljem kaaneks peale panna.
Sega köögikombainis kookospiim, madeira, riivsai ja maitseained omavahel. Lase 15 minutit paisuda. Lisa hakitud kana- või kalkuniliha ja munad. Sega köögikombainis täisvõimsusel 1-2 minutit. Lõpus lisa tükeldatud sinihallitusjuust.
Kalla segu tainaga vooderdatud vormi, kata vorm kõrvalepandud tainatükiga. Määri lõikakohad veega ja suru sõrmede või kahvli abil tugevasti kinni.
Küpseta vesivannis 175-kraadises ahjus umbes 45 minutit.
Lase pasteedil vormis veidi jahtuda, siis kummuta vaagnale. Lõika õhukesteks viiludeks.

Retsept Nami-Namist.

Raamatukuu märts 2011

Bill Bryson - Ei siin ega seal
Anuradha Roy - Lootusetu igatsuse atlas
Berit Renser, Terje Toomistu - Seitse maailma
Mae Lender - Minu Taani
Guillermo Martínez - Märkamatud mõrvad

No Strings Attached

No Strings Attached, režissöör Ivan Reitman

Suvaline reedeõhtune meelelahutus, kinodes on ilmselge filmikriis. Valida on õudukate, multikate ja komöödiate, kus huumor on kuhugi jalutama läinud, vahel. Valisime lihtsalt kellaajalt sobivaima.

The King's Speech

The King's Speech, režissöör Tom Hooper

Täiesti uskumatu, et kõneteraapiast ja kogelevast kuningast on võimalik teha kahetunnine film, kus hetkekski ei tundu, et film veniks.

Film mehest, kellest sai kuningas George VI, kuninganna Elizabeth II isa. Pärast seda kui tema vend troonist loobub, on George rohkem või vähem sunnitud selle vastu võtma. Pidades ennast oma kogelemise tõttu kuningaks ebasobivaks, hakkab George kõneterapisti Lionel Logue juures teraapias käima. Terapistist saab aja jooksul sõber ning tema uuenduslik raviviis aitab George'il lõpuks kogelemisest üle saada. Kogelemine on siiski vaid üks osa filmist - George'i saadavad meenutused lapsepõlvest, narrimine, vanema venna varjus üleskasvamine, pidev kritiseerimine isa poolt ning jõuab välja esimeste avalike esinemiste ja neil läbipõrumisteni.

Colin Firthi poolt täiesti suurepärane osatäitmine, üks liigutavamaid, mida ma näinud olen.

Life as We Know It

Life as We Know It, režissöör Greg Berlanti

Ma vaatan Katherine Heigli filme kahel põhjusel - neil on alati happy end ja tema kaaslaseks filmis on alati väga ilus mees :) Ka see film ei olnud erand.

Lime time

Tellitud ja kingituseks :)

Kookospiimane banaanikook

Ma olen korra varemgi üritanud banaanikooki teha, aga siinmüüdavatega tuleb mahlase ja pehme banaanikoogi asemel välja kummiribadega kaetud kook. Seekord kohaldasin retsepti kohalikus supermarketis saadaolevatele banaanidele ning kuigi kook ei tulnud nii sulavate banaanidega kui Ladina-Ameerikas, maitses ta siiski väga hästi.

Vaja läheb:
2 munakollast
2 munavalget
1,25 kl suhkrut
150 gr võid
0,25 tl soola
1 tl pärmi
küpseid banaane
suhkrut ja värskeltjahvatatud kaneeli banaanide peale puistamiseks
0,5 kl kookospiima
1,5 kl nisujahu

Mikserda munakollased, või, sool ja suhkur. Lahusta kuivpärm piimas. Mikserda kordamööda muna-või segusse piima ja jahu. Lisa munavalged ja mikserda ühtlaseks taignaks. Lõika banaanid pikkupidi pooleks või kolmeks. Määri koogivorm võiga ja puista üle jahuga. Kata vormi põhi banaanidega. Raputa peale kaneeli ja suhkrut. Mul oli Belize'ist toodud ühtesid õhukesi kaneelipulki, jahvatasin need ära ja kasutasin tavapärase jahvatatud kaneeli asemel, mis mulle üldiselt ei maitse. Vala tainas banaanide peale. Kata pind uuesti banaanidega, vajuta banaane sealjuures kergelt taigna sisse. Puista koogile kaneeli ja suhkrut. Kata kook fooliumiga. Küpseta 200 kraadi juures 50 minutit kuni tund. Poole küpsetamise peal võta foolium ära.

Retsept JucjaCo Wonderful Worldist.

Märkamatud mõrvad

Guillermo Martínez - Märkamatud mõrvad

Alguses tundub tegemist olevat täiesti tavalise kriminaalromaaniga, aga ühtäkki avastad ennast lugedes Hercule Poirot'ga kaasa mõtlemise asemel hoopis matemaatilist mõrva lahendamas. Autor mängib nii tegelaste kui lugejate loogilisel mõtlemisel ja kergeusklikkusel.

Minu Taani

Mae Lender - Minu Taani

Raamat ei alanud väga paljutõotavalt - pikk selgitus Taani minemise tagamaade kohta, rohkelt piiriinfot, sõbranna tegemisi ning hiljem ka kohati liiga põhjalik ülevaade töökohtadest. Aga kuskil hakkas paremaks minema ning lõpus ma avastasin, et mulle kohati täitsa meeldis - autor andis sellise "koduse" ülevaate Taani inimestest, majapidamistest, tegemistest, harjumustest ning ka oma sealsest kodukohast.

Lootusetu igatsuse atlas

Anuradha Roy - Lootusetu igatsuse atlas

Põimides sisse rohkelt India tavasid, jutustab autor ühe bengali perekonna loo läbi kolme generatsiooni 20. sajandil. Esimeses loos on peategelaseks abielupaar, kes jäävadki üksteisele kättesaamatuks. Peale pereisa Amulya surma selgub, et ta on maksnud ühe lastekodus elava poisi, Mukunda ülalpidamise eest. Amulya poeg toob hetkeemotsiooni ajel poisi nende koju elama, kus Mukunda kasvab kõrvuti sama vana peretütre Bakuliga. Kolmanda loo jutustab Mukunda ise, kes on selleks ajaks täiskasvanu vabas Indias.

See on raamat üksindusest ja igatsusest. Igatsusest aeg-ajalt kellegi konkreetse, teinekord millegi aimamatu vastu. Julgematusest otsuseid teha ja midagi muuta.

Apelsini-porgandiwok

Vaja läheb:
2 suurt porgandit
30 cm jupp porrulauku
1 apelsin
1 spl fariinisuhkrut
2 spl sojakastet
õli

soovi korral nuudleid

Lõika porgandid ribadeks. Poolita porru ja viiluta. Koori ja tükelda apelsin.

Kuumuta õli ning prae porgandit pidevalt segades kaks minutit. Lisa porru ja kuumuta läbi. Maitsesta fariinisuhkru ja sojakastmega ning sega korralikult läbi. Sega apelsinitükkidega. Soovi korral sega hulka ka keedetud nuudlid.

Serveeri iseseisvalt (jätkub ühele) või liha kõrvale (jätkub kahele). Retsept Nami-Namist.

Jõhvika-toorjuustutort

Mul on juba mõnda aega olnud isu teha (ja süüa) tõeliselt kreemist ja maitsvat torti. Kuna nädalavahetusel pidasime ema sünnipäeva, siis andis see sobiva võimaluse teha siidiselt kreemjas ja jõhvikane toorjuustutort.

Vaja läheb:

Jõhvikapüree:
200 g külmutatud jõhvikaid
60 g suhkrut
100 ml vett
1 kaneelipulk

Põhi:
125 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
600 g maitsestamata toorjuustu
100 g hapukoort
150 g suhkrut
4 muna

Kate:
300 g maitsestamata toorjuustu
2 sl tuhksuhkrut

Jõhvikad tuhksuhkrus:
kaks peotäit külmutatud jõhvikaid
1 munavalge
tuhksuhkrut

Jõhvikapüree jaoks vala potti sulatatud jõhvikad, suhkur, vesi ning lisa kaneelikoor. Keeda vaiksel tulel kaane all umbes 15 minutit. Võta potilt kaas, tõsta kuumust ja lase keeda, kuni vedelikku jääb umbes poole vähemaks. Eemalda kaneelipulk, jahuta ja püreesta.

Põhja jaoks purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Kata 20 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Suru küpsisepuru ja võisegu vormi põhja. Pane põhi jahedasse.

Täidise jaoks sega omavahel toasoojad toorjuust, hapukoor ja suhkur. Lisa pidevalt segades ükshaaval munad.

Vala täidis põhjale: kõigepealt pool toorjuustusegust. Selle peale jaota lusikaga pool jõhvikapüreest. Liiguta segu kahvliharudega nii, et tekiks marmorjas efekt. Vala ettevaatlikult peale teine pool toorjuustusegust. Korda ülejäänud jõhvikapüreega sama, mis enne.

Küpseta 160 kraadi juures umbes 1 tund, vajaduselt kümmekond minutit kauem. Jahuta toatemperatuuril.

Katte jaoks hõõru toorjuust tuhksuhkruga ühtlaseks. Määri kreem jahtunud koogi peale ja külgedele. Lase koogil üleöö jahedas seista.

Tuhksuhkrused jõhvikad: klopi munavalge lahti, kasta sellesse sulanud jõhvikad ja veereta neid seejärel tuhksuhkrus. Tõsta küpsetuspaberile kuivama nii, et jõhvikad üksteise vastu ei puutuks.

Enne serveerimist kaunista kook tuhksuhkruste jõhvikatega. Retsept Siit nurgast ja sealt nurgast.

Mooniseemne-apelsinikook

Kevadiselt värske, tsitruseline ja kohupiimane kook :)

Vaja läheb:

Tainas
175 g võid
1,5 dl suhkrut
2 muna
1 dl mooniseemneid
2 dl värskelt pressitud apelsinimahla
2 apelsini riivitud koor
3 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Kreem
200 g kohupiima
150 g hapukoort (30%)
2 spl värskelt pressitud apelsinimahla
1 dl suhkrut

Taigna jaoks hõõru toasoe pehme või suhkruga vahule. Lisa pidevalt kloppides ükshaaval munad. Sega apelsinimahl riivitud apelsinikoore ja mooniseemnetega. Lisa segu või-munavahule vaheldumisi küpsetuspulbriga segatud jahuga. Sega tainas ühtlaseks.

Määri 20 cm lahtikäiv koogivorm võiga. Vala tainas vormi ja küpseta 175 kraadi juures umbes 45 minutit. Lase koogil pool tundi vormis jahtuda, seejärel võta välja ja lase täielikult jahtuda.

Lõika kook kaheks nagu tordipõhi ja määri keskele, peale ja külgedele hapukoorest, kohupiimast, apelsinimahlast ja suhkrust kokkusegatud kreem. Kaunista apelsinikoore ribakestega. Hoia enne serveerimist paar tundi jahedas.

Retsept on Siit nurgast ja sealt nurgast.

Ei siin ega seal

Bill Bryson - Ei siin ega seal

Olles Caye Caulkeril just lugenud Bill Brysoni Ameerikateemalist kolumnikogu ning eelmisel nädalavahetusel, nähes Tallinnas raamatupoes uudiskirjanduse laual siin värskelt välja antud Bill Brysoni Euroopa reiside raamatut "Ei siin ega seal", tundsin tugevat vajadust meelelahutusliku reisikirjanduse järele ning ostsin pikemalt mõtlemata ja siin väga vajalikku taustakontrolli tõlkija, Virgo Siili kohta tegemata raamatu ära.

Ma olin raamatu alguses lausa hämmastunud, kuidas saab üks autor nii erinevalt kirjutada - samal ajal kui "I'm a stranger here myself" oli kerge, mõnus ja meelelahutuslik lugemine, oli "Ei siin ega seal" ropuvõitu ja konarlik. Siis meenus mulle, et ma loen tõlkeraamatut. See on konkurentsitult kõige viletsam tõlge, mida ma lugenud olen. Vead ja olematu keeletunnetus häirisid raamatu lugemist üsna tugevalt.

Raamatu alguses oli läbivaks sõnaks "sitatükk", tõenäoliselt tõlgitud ingliskeelsest terminist "piece of shit". Kasututatud oli ka sõnu nagu "sitapang" jmt. "Piece of crap" oli tõlgitud kui "sitahunnik". Ilmselge, et kui tõlkijal mingit keeletunnetust pole, siis võib kirjastus ju kohe Google Translatorit kasutada. Milleks üldse tõlkija ja toimetaja Google tõlget vahendama võtta.

Vigadest meenuvad esimesena "...põrnitsesin tusaselt oma õlle" ja "ühinesin promenaadiga" (miks peaks keegi tänavaga ühinema ja kuidas see välja näeb?).

Black Swan

Must luik, režissöör Darren Aronofsky

Siin filmis põimub "õrn" balletimaailm kadeduse, hirmude ja fantaasiatega.

Nina on baleriin, kes elab koos kontrollifriigist emaga (endine baleriin, kes ei saavutanud kunagi läbimurret) ja unistab peaosast Luikede järves. Kui ta selle osa aga saab, hakkavad tekkima pinged ning ta muutub järjest haavatavamaks. Ta põgeneb fantaasiamaailma ning vaatajal on tihtipeale raske aru saada, kus lõpeb reaalsus ja algab fantaasia.

Nina oma tagasihoidlikkuses ja süütuses tantsib suurepäraselt Valget Luike. Tema peamiseks konkurendiks on Lily, uus salapärane baleriin trupis, kes sobiks tegelikult Musta Luike palju paremini tantsima kui Nina. Nina soov teha kõike täiuslikult, mitte kordagi eksida ning pidev hirm, et tema roll antakse siiski Lilyle, hävitavad ta lõpuks. Kõik, mis juhtub filmi esimeses kahes kolmandikus, on vaid sissejuhatus viimasele poolele tunnile.

Belize'i pildid

Belize'i pildid on siin.

Tortillad guacamole ja kanaga

Tortillade täitmiseks on sadu variante. Alates kõige lihtsamast, kus soojale tortillale pannakse õhuke kiht võid või oapastat kuni sellisteni, mis on ääreni täidetud mereandidega. On ka magusa täidisega tortillasid.

Eestis on valik piiratud kaubandusvõrgus saadaolevaga, seega on siin enimlevinud hakklihatäidis tomatipastaga. Samas on kanaga variant kergem ja oluliselt maitsvam :)

Vaja läheb:
tortillasid
guacamolet
kana
sibulat
paprikat (soovi korral)
tomatit (soovi korral)
laimi
tšillit
teravat kastet

Prae kanafileed ja lõika seejärel ribadeks. Prae sibul ja paprika. Lõika laim sektoriteks. Haki tšilli. Viiluta tomat. Pane sooja tortilla peale guacamolet, selle peale kana ja aedvili. Vala vastavalt soovile kastet (pildil olev ereroheline on habanero pipra kaste) ja pigista laimi. Keera tortilla kokku ja söö :)

Tortillad

Ma ei kujuta ette, kes ja mis põhjusel on tõlkinud "tortilla" eesti keelde kui "tortilja". Kuna see eestikeelne vaste näeb üsna tobe välja, siis ma kasutan edaspidigi originaalväljendit :)

Ca kümnekonna tortilla jaoks läheb vaja:
kaks klaasi jahu
1-1,5 tl küpsetuspulbrit
3 tl õli
0,75 klaasi käesooja vett

Sega kõik ained kokku ning sõtku kuni saad pehme, vetruva ja siidise taigna. Tee taignast peopesasuurused pallid, pane need karpi või taldrikule, kata kilega ja jäta vähemalt pooleks tunniks seisma. Tortillataigna võib rahulikult ka päev varem valmis teha.

Belize'is õpitud nipid koduseks tortillaküpsetamiseks:
Võta tortilladest pisut suurem hõbepaberileht ning määri selle üks külg kergelt võiga. Pisut võid võid ka alla panna, siis ta ei hakka laual libisema. Võta taignapall, suru käte vahel lapikuks ning seejärel hõbepaberi peal õhukeseks. Tõsta koos paberiga kuivale ja kuumale pannile (paber pealpool). Kui hõbepaber kerkima hakkab, on õige aeg see eemaldada. Küpseta mõlemalt poolt ca 0,5 - 1,5 minutit. Hoia serveerimiseni käteräti sees soojas.

Guacamole

Guacamole on toit, mille jaoks kindlat retsepti polegi, selle tegemine sõltub nii piirkonnast kui perekonna retseptidest :) Aga täiesti kindlasti ei teha seda nii nagu Santa Maria teeb ega ei lisata ka koort või majoneesi nagu siinsetes toitlustusasutustes.

Vaja läheb:
küpseid avokaadosid
sibulat
laimi
soola

Soovi korral:
tomatit
tšillit

Poolita avokaadod ning võta sisu koos kiviga välja. Pane kaussi ning tee kahvliga katki. Mehhiklased jätavad kivid sisse, sest kivid ja laimimahl takistavad avokaado pruuniks muutumist (lükkavad seda pisut edasi). Haki sibul, tomat ja tšilli peeneks ning sega avokaadopüreega. Maitsesta soola ja laimimahlaga.

Serveeri tortillade, maisikrõpsude või näiteks omletiga.

Kookospähklisaiakesed

Saiad küpsetasime Belize'is, San Ignacios.

Ca 25 saia jaoks läheb vaja:
750 gr. jahu
4 tl küpsetuspulbrit
1 muskaatpähkel
3 tl kuivpärmi
1,5 purki kookoskoort (või värskeltpressitud kookospiima)
vaniljeekstrakti
2 muna
ca 200 gr. võid

Pane kaussi jahu, küpsetuspulber ja riivitud muskaatpähkel. Sega läbi, lisa pärm ning sega uuesti. Vala hulka kookoskoor ning vaniljeekstrakt. Sega kõik kokku. Lisa munad ja või. Sega läbi, väga ühtlaseks segu ajama ei pea.

Vormi ümmargused pallid, pane pannile ning vajuta lapikuks. Küpseta ca 30-40 minutit.

Hummus

Hummus on minu tagavaraplaan :) Sest selle koostisosad on mul alati kodus olemas ning saia saab ka kiirelt juurde küpsetada.

Vaja läheb:
purk kikerherneid
1-2 spl vürtsköömnepulbrit
1-3 küüslauguküünt
1-1,5 dl oliiviõli
natuke soola
2-4 spl tahhiinipastat (seesamiseemnepasta)
sidrun

Koori ja purusta küüslauk ning pane kõik ained peale sidruni ja õli blenderisse. Lisa pool õlist ning püreesta. Lisa maitse järgi sidrunimahla ning vastavalt soovitud paksusele õli. Sega uuesti läbi.

Serveerimisel vala peale natuke oliiviõli.

Pastinaagi-pirnipüree

Tegin pastinaagi-pirnipüree(suppi) juba jaanuaris, aga siiani ei olnud veel retsepti ülespanemiseni jõudnud :)

Vaja läheb:
kaks pastinaaki
üks pirn
üks laim või sidrun
soola
vett

Koori pastinaagid ja pane vähese soolaga keema. Koori pirn, haki väike osa kuubikuteks, et sellega hiljem suppi serveerida ning pane ülejäänu keema. Pigista keeduvette ühe laimi mahl. Keeda pastinaak ja pirn pehmeks ning püreesta koos natukese keeduveega.

Serveeri pirnikuubikutega.

127 Hours

127 Hours, režissöör Danny Boyle

Tõsielul põhinev film 27-aastasest mehest, kes jäi kanjonis kalju vahele kättpidi lõksu rohkem kui viieks ööpäevaks. Sarnaste filmide puhul on alati oht, et nad võivad venima jääda, aga vaatamata sellele, et lahendus oli teada (ja seega põnevusmoment puudus), igavaks siiski ei läinud. Küll aga ei mõjunud lõksu jäänud tegelane mulle usutavalt.

Mis mulle aga meeldisid, olid need sürreaalsed ja unenäoliselt esitatud hallutsinatsioonid ja meenutusi minevikust kujutavad unenäod.

Going the Distance

Going the Distance, režissöör Nanette Burstein

Romantiline filmike sellest, kuidas New Yorgis armuvad noored, kellest üks elab sealsamas NY-s ning teine elab seal vaid ajutiselt ning kuue nädala möödudes kolib tagasi San Franciscosse. Igatsevad sõnumid, külaskäigud, seejärel sõpradega väljaskäimised ja peod ning üksteise süüdistamine, lahkuminek ja otseloomulikult uuesti kokkusaamine. Nagu ikka, täie raha eest :)

The Other Guys

The Other Guys, režissöör Adam McKey

Kinos nähtud treileri põhjal oli plaan ka seda filmi vaatama minna, kuid ajapuudusel õnneks seda teha ei jõudnud. Filmi vaatasin ära lennukis teel Mexico Cityst Frankfurti ning pean nentima, et tegemist on umbes sama naljaka "märuliga" kui seda on näiteks Politseakadeemia 7.

You again

You Again, režissöör Andy Fickman

Treiler ei tundunud väga paljutõotav, kuid tegemist oli täiesti OK komöödiaga. Oli naljakaid kohti, labaseid nalju (tort-näkku jmt) ei meenu ning nagu Hollywoodile kohane, õnnelik lõpp. Ilusad näitlejad ka ning sellega peakski kõik "romantilise komöödia" kriteeriumid täidetud olema.

Mehhiko pildid

Mehhiko pildid on siin.

Raamatukuu veebruar 2011

Bill Bryson - I'm a Stranger Here Myself: Notes on Returning to America After 20 Years Away
Victoria Thompson - Murder in Little Italy
Robert P. Parker - A Savage Place
Tara Janzen - Crazy Sweet
Dick Francis - Longshot
Nicholas Sparks - At First Sight

I'm a stranger here myself

Bill Bryson - I'm a Stranger Here Myself: Notes on Returning to America After 20 Years Away

Bill Brysoni kahe aasta jooksul kirjutatud kolumnide kogu, milles ta nii kirjeldab kui kritiseerib Ameerika elustiili. Ja teeb seda enamasti läbi huumoriprisma.

Lood olid head ja kerged lugeda (eriti reisil olles), mitmed pakkusid temaatika mõttes äratundmis- ja kaasaelamisrõõmu, mitmed uusi lähenemisnurki.

Porno vaatamine on keelatud

Pyhapäeva hommikul on Ciudad de Mexico nii välja surnud, et oma hommikust kohvi piimaga otsiv turist voib lihtsalt nälga jääda :) Lounast hakkab linn ärkama ning peale seda on juba tänavad täis rahvamasse.

Turud on laienenud ning tavapärase paari kuni kymnekonna leti asemel on terved pargid ja väljakud täis käsitöö-, hiina nodi, toidu- ja maiustuselette ning erinevaid artiste. On indiaanlasi ja maiasid. Poletatakse viirukit ja puitu ning pannakse kaarte.

Ilm on endiselt palav. Samal ajal kui mina higistan lyhikeste pykste ja plätudega, kannavad kohalikud saapaid ning on oma sylelapsed korralikult tekkide sisse mässinud.

Siinsete telekavaatajate absoluutsed lemmikud on teleturg ning Ladina-Ameerika seebiooperid. Molema jaoks tunduvad olevat täiesti eraldi kanalid. Samas ei ole laiatarbekanalite hulgas "täiskasvanute" kanaleid, mis on toenäoliselt tinginud selle, et mitmed avalikud internetikohvikud on seinale pannud sildi, mis keelavad seal arvutis porno vaatamise.

Kuigi ma ei suuda enam ammu taluda kombinatsiooni korbenud oli ja maisijahu lohnast, armastan ma endiselt kohalikku kööki selle lihtsuses ja suurepärastes maitseelamustes. Eile ohtul käisime "taco-konveieris". Muudmoodi ei oska ma seda nimetada :) Värsked tacod tulid otse lindilt, juurde sai tellida koike aedviljast ja lihast mereandide ja sulatatud juustuni. Oli krevetikokteili ja otseloomulikult serveeriti koik rohke laimiga.

Eile oli ka see päev, kus ma yle väga pika aja enam-vähem head kohvi sain - Coyoacan on täis värsket kohvilohna ja erinevaid kohvikuid :)

San Cristobal de las Casas

Siit linnast on kahju lahkuda. Nii linna kui inimeste parast. Kuigi ma olen selle reisi jooksul kohanud palju imelisi inimesi, on Jose Luis ja tema maja midagi täiesti erilist.

San Cristobal de las Casas on imearmas magilinn vaikeste varviliste majadega. Nii palju varve ei ole ma kohanud yheski teises linnas. Neil tanavatel voib loputult ringi jalutada ja iga kord midagi uut leida.

Laupaeva ohtul La Clave del Soli kohale joudes oli BBQ juba kaimas. Ysna kohe sai kokku lepitud ka Chamula kylastamine koos Maarja, Jamesi, Chrisi ja Toddiga jargmisel paeval.

Kuna oli pyhapaev, siis oli Chamulas turupaev. Myydi koike - kasutatud riietest kuni magusate mangodeni. Myyjad kandsid enamasti traditsioonilisi rahvariideid ning esimest korda reisi jooksul puutusin kokku kerjavate lastega. Ohtul veel vaike ring San Cristobal de las Casas`es, sest ilm oli natuke vihmane (loe: vahepeal sadas kui oavarrest ning kohati tuli kondida pahkluuni vees). Turult kotitais avokaadosid guacamole jaoks ja teine kotitais mangosid, mida ei saa kunagi liiga palju olla.

Jargmisel paeval soime hommikust kohas, kus meist said siinviibimise ajaks pysikliendid ning laksime seejarel Jose Luisi, Mike`i ja Emilyga linna peale. Paike paistis ning linn oli endiselt imetore. Jalutasime tanavatel ja turgudel, ostsime ohtuks planeeritud BBQ jaoks toiduaineid. Nagu tavaliselt, ei suutnud ma ara oelda, kui keegi mulle midagi pakkuma tuleb ning ostsin yhe toreda kirju olasalli.

Ohtune BBQ kujunes suuremaks peoks, kus oli lopuks ca 20 inimest. Prantsuse tydrukuid, kes sealsamas aia taga hipibussis elavad, vaadates tundus, et me peaksime veel kovasti oma garderoobiga tegelema :) Aga liha - kala - zuccini - oad - magusad kartulid jm onnestusid superhasti.

Teisipaevaks olid meil tuurid planeeritud. Tee Sumidero kanjonisse laks nii allamage, et vottis korvad lukku ja jattis lukku veel paariks tunniks. Kanjon ise oli muljetavaldav, lisaks tehti peatusi naitamaks krokodille, ahve ja linde.

Oi, kahju on siit ara minna. Kui ma kunagi tagasi tulen, siis San Cristobal de las Casas on kindlasti koht, kuhu ma jaan pikemaks :)

Ettevalmistus Everesti vallutamiseks

Koige suuremaks katsumuseks Taxcos osutus hommikuti khvi hankimine. Esimesel hommikul pika otsimise peale leitud kohas joodud kohv jai koos Chetumali cappucinoga viimast kohta jagama. Lisaks olid pool 11 hommikul otsas koik hommikusöögid peale munade. Teisel hommikul sinna enam seega tagasi ei lainud. Ning kohviku otsimine vottis veel kauem aega. Kohas nimega "Buena Vista" (nagu seal linnas yldse saaks olla teisi korruseid, millel poleks ilusat vaadet) joodud kohv oli ootusparaselt taiesti Mehhiko keskmine. Tana hommikul oli eriti kiire, sest buss valjus juba kell yheksa. Ning, et mitte asjatult otsida, tundus vastuvoetav mote minna tagasi esimese hommiku kohta, mis asus teadaolevatest koige lahemal. Kell pool kaheksa viibutati seal vaid seebist tanavaharja (jah, nad pesevad oma tanavaid seebiveega) ning ei mingit kohvi (meenutagem, et kaks paeva varem oli pool 11 koik juba otsas). Kuna ka saiu polnud nii varajasel tunnil kuskil saada, tuli piirduda coca ja kahe vordlemisi viletsa teraviljabatooniga.

Efraini kohvikus oli kyll kohv ja isegi korralik kohvimasin, aga ohtul kell kuus (kui ta kohviku avab) tundub hommikukohvi jaoks natuke liiga hiline aeg.

Seda ma olen maininud, et tanavad on siin linnas pigem vertikaalis kui horisontaalis? Linna korgeimas tipus on Kristuse kuju. Poolel teel sinna on Neitsi Guadalupe. Olgu öeldud, et Neitsi Guadalupe oli seal enne Kristust :) Aga peale Neitsi Guadalupeni ronimist voib Mount Everesti rahulikult ette votta. Tugev eeltrenn on tehtud :) Olgu veel lisatud, et maest allatulek pole lihtsam kui ylesminek - munakivid on peegelsiledaks kulunud. Nii, et kui ylesminnes on hing niidiga kaelas, siis allatulles tuleb hinge kinni hoida ja ettevaatlikult seinaaari mööda kaia.

Lisaks tuleb ara mainida, kuidas siin riigis maksumaksja raha kulutatakse. Efraini kohviku rodult avaneb vaade Palacio Municipalile. Koigepealt soitis eile ohtul ette yks politseiauto ning majaesise piirasid sisse 5-6 suurte relvadega varustatud politseinikku. Natukese aja parast lisandus veel teine autotais. Selgus, et majas on keegi korgem valitsusametnik naisega, kes pole ta seaduslik abikaasa. Viimane aga oli maja ees :) Seega korraldati suurem show politsei ja relvadega, lootuses, et naine oma valvepositsioonilt lahkuks. Aga naine polnud nork ning tsirkus kestis yle tunni aja. Loppu me ei nainudki, aga kuna suuremat kisa kuulda ei olnud, siis loodetavasti jaid koik ellu ja terveks :)

Mehhiklased on teatavasti vaga emotsionaalsed inimesed. Kui nad satuvad situatsiooni, kus oleks kellelegi oma seisukohta vaja avaldada (loe: kedagi soimata), aga mingil pohjusel seda sonadga teha ei saa (naiteks soidavad molemad asjaosalised erinevates autodes), siis selle jaoks on siin teatava rytmi voi viisiga vilistamine (autos olles signaalitamine). Yks viis/rytm tahendab "chinga tu madre" /f*** ur mother/, natuke teistsugune vastuseks "yours first". Lihtsalt, et vilistamisega tasub siin ettevaatlik olla :)

Köögitöölisena Mehhikos

Kuidagi juhtus nii, et peale koskede kylastamist sattusime tana Efraini kohviku kööki appi ning mina praadisin ohtu jooksul toenaoliselt vahemalt sadakond crepes`i. Yldiselt oli vabatahtlike osakaal tana suurem kui palgatöötajate oma :)

Oh, Taxcos on keeruline, mugava ja araostetava turisti elu on raskeks tehtud. Kitsad munakivitanavad on tais poode imeliste ehete, helmeste, pontshode ja muude suveniiridega. Ja ebaausa kaubandusvottena kasutatakse siin vaikeseid lapsi. Kuidas sa ikka mööda lahed kui paariaastane poiss ytleb, et "solamente 10 pesos" (ainult kymme peesot) voi kysib, et "esto te no gustas?" (kas see sulle ei meeldi?). Viimane kysimus on omal kohal eriti parast seda kui ma tal niigi pool letti tyhjaks olen ostnud.

Que bien, que bien

Pealkiri on parit meie eileohtuselt saatjalt, kes meile seda pidevalt korrutas ("Kui hea, kui hea" /et ta meiega kokku sai/).

Mexico City lounabussiterminal on karmima turvakontrolliga kui oli eile Chetumali lennujaam. Seal koigepealt kaaluti pagas, siis tuli see ise tassida turvakontrolli, kus turvamese koti lahti tegi ning natuke sees sobras. Seejarel lasti kott veel mingi puhuriga yle (narkokontroll?). Peale seda laks siis see araantav pagas oma teed ning ise koos kasipagasiga tavalisse turvakontrolli. Muide, koiki suuri kotte ei kontrollitudki yle, enne kontrolli tuli vajutada nuppu ning soltuvalt sellest, kas tuli punane voi roheline tuli, laks pagas kas katsumisele voi otse lennukisse. Kasipagasi kontrolli oli ka pigem symboolne - me molemad laksime sealt labi tais veepudelitega. Tegelikult oli see meie poolt taiesti tahtmatu liigutus, sest me ei osanud arvestada, et peale pagasi araandmist enam terminali avatud alasse (ja poodi) ei saa. Peale kasipagasi kontrolli tuli vaid ootesaal toolide ja paari prygikastiga. Kea tualetti tahtis, pidi uuesti turvakontrolli labima.

Mexico City bussiterminal Sur´is paasevad piletita persoonid vaid ootesaali. Sealt edasi busside juurde lastakse vaid need, kellel on pilet. Ja needki koige rohkem 10 minutit enne bussi valjumist. Araantav pagas margistatakse ning bussi voetav pagas vaadatakse enne bussi lubamist labi. Moned reisijad ka katsuti labi.

Ultramoodsas bussis on suured istmevahed ning seal naidati filmi. Filmiga samal ajal mangis juhil ka raadio umbes sama kovasti ning filmitekst jooksis paralleelselt uudiste ja Whitney Houstoniga. Esimest korda soitsin bussis, kus olid eraldi tualetid meestele ja naistele. Aga neil kurvilistel magiteedel oleks pigem metsapeatust eelistanud, bussis liikumine oli vordlemisi raskendatud :)

Hobedapealinnas

Taxco on imeliselt paigutunud orgu ja uskumatult korgelt maekylgedele. Yhe mae tipus on Kristuse kuju, temast monevorra madalamal Guadalupe Neitsi. Lisaks on linnavaated kaunistatud mitmete kirikute ja Zocaloga. Kuid eriliseks teevad selle linna kitsad tanavad, mis suuremalt jaolt kulgevad pystloodis. Ja uskuge, see linn on vaga korge :) Samas on tegemist linnaga, kus taksodel on linnasisene fikstasu 16 peesot (ca yks euro) soidu eest.

Taxco on hobedapealinn. Siin on lugematu arv hobeehete poode. Lisaks neile on siin mitmeid helmepoode (eile ohtul avastasime Mexico Cityst terve helmekvartali).

Valentinipaeva eri

Gaili: "Aga akki naeme Mexico Citys Angelitot?"

Helena: "Ole moistlik, kui suur on toenaosus, et me 22 miljoni elanikuga linnas kohtame kaks korda yhte ja sama inimest?"

Nyyd voib oelda, et toenaosus on suur. Aga algusest :)

Kui ma 2. veebruaril poe ees aega parajaks tegin ja ootasin, et Helena valja tuleks, lahenes mulle minust ca kymme aastat noorem tyyp ja kysis ega mul tuld pole. Mul polnud. Siis hakkas koiksugu muid asju kysima ja raakima ja lopuks sokutas mulle oma meiliaadressi, et kui me tagasi Mexico Citys, siis temaga yhendust votaks ja salsaklubidesse laheks. Seda me ei teinud. Ja tana kui vaatasime hotelle, kysiti meilt yhe hotelli ees jalle tuld. Vaatasime tyybile otsa... ja tegemist sellesama Angelitoga. Igal juhul yritasime sealt kiirelt minema saada :)

Tana on siin valentinipaev. Koik poed ja restod on kaunistatud, nii mehed kui naised konnivad ringi ohupallide, pehmete loomade ja lilledega. Etteruttavalt olgu oeldud, et ka meie kondisime hotelli tagasi lillega. Aga tegelikult tundub, et valentinipaev on uue aasta jarel olulisim tahtpaev. Sest igal pool on pidu ja ohupallid.

Ja endiselt on linn tais mehi, kes koik meiega suhtlevad. Ca 500 meetrit enne hotelli hakkas meiega kaasas kaima yks meesterahvas, kes kordas pidevalt kui hea meel tal meiega kohtuda on. Kuna me tema parast keerasime valest tanavast ara (ta kinnitas, et teab, kus Viini tanav on ja saadab meid ara, aga ei teadnud ta midagi), siis meil eriti hea meel polnud. Roosi saime ka temalt.

Paeval saime tuttavaks Juaniga. Tema opib keeli ja kolib varsti Oaxacasse. Tema meiliaadress on mul ka olemas. Erinevalt teistest kandis ta ylikonda ja oli enam-vahem meievanune :D

Nii, et nii palju mehi sattus meie tanasesse, vaga olulisse tahtpaeva. Edaspidi vastame koikidele meestele vaid eesti keeles.

Grupireisiroomud

Mulle meenutati taas, miks ma ei suuda grupireise taluda.

Hommik San Ignacios algas vihmaga nagu ikka. Kuna pigem udutas kui sadas, siis taksot ei tellinud ning jalutasin tavaparased kaheksa minutit kesklinna. Ootamatult selgus, et on pyhapaeva hommik nong peale kiriku suurtmidagi avatud ei olnud.

Pool 10 startisime Guatemala piiri suunas, kus tuli bussi oodata poole 12ni. Seejarel algas soit paevinainud minibussiga labi Belize Mehhiko piiri suunas. Belize linnani oli koik korras ja pysisime graafikus. Ca poolel teel sealt piirile lagunes buss ara. Vaidetavalt oli kytuses vesi ning juht asus ysna vaevumargatava entusiasmiga filtrit puhastama. Meie shoppasime teeaarses putkas, vedelesime niisama ning mina tegin kohalikest lastest pilti. Siis tuli bussijuht bussi alt valja ning kutsus meessoost reisijad (ta tegelikult sugu ei tapsustanud, aga ma eeldan, et ta naisi siiski silmas ei pidanud) bussi lykkama. Selle peale jooksid koik oma fotokate jarele. Kui suurem osa mehi oli ennast bussi taha sattinud, tegi teine samapalju seltskonda pilti. Lykkamise peale buss korra koikus ning mehed naasesid poolelijaanud tegevuste juurde. Ca tunni aja parast hakkas tunduma, et progressi siiski ei paista ning kannatamatumad hakkasid alternatiivseid lahendusi otsima. Meie kaheksakesi sokutasime ennast moodasoitva auto kasti ning saime jargmisse linna, Orange Walk´i. Sealt rentisime mikrobussi kuni piirini. Meid kaheksakesi paigutati sujuvalt kuuekohalisse bussi.

Siinkohal algaski grupireis, mida mul on suhteliselt raske taluda. Kui buss oli tangitud ning juht juba yhe jalaga bussis, leidis yks Kanada mees, et nyyd on koige oigem aeg minna tanklasse ollevarusid taiendama. Seejarel tundis yks teine vajadust kylastada tualetti. Kui me lopuks liikuma saime, pakkus Kanada tyyp lahkelt juhile ka olut, mille viimane vastutulelikult vastu vottis. Kui see otsa sai, pistis kanadalane talle kohe uue pihku. Aga siis hakkasid kanadalase ollevarud vahenema ning ta soovis varude taiendamise peatust. Hakkasime otsima kohta, kust oleks voimalik olut osta. Kui selle peale sakslased kisa tostsid, jaeti plaan onneks katki.

Ca kolmetunnise hilinemisega joudsime lopuks Chetumali. 700 meetrit enne bussijaama tekkis tungiv vajadus votta kytust, mille peale kohalejoudes yks sakslane juhi hispaania keeles labi soimas. Juht omakorda lykkas kogu vastutuse korgemate joudude kaela.

Pannisoojad tortillad

Ma luban, et opin tortillade tegemise ara. Sest tanaste "kokanduskursuste" kaigus, kui Lucas mind oma soprade juurde koju viis, sain esimest korda ise teha ja syya pannisooja tortillat. Natukese voi ja varske oapastaga.

Tegelikult sai koik alguse sellest, et Ben arvas, et oleks hea mote kui keegi opetaks mind kookospiimaga leiba tegema. Naiteks moni Lucase sober. Ja nii me selle sobra kooki pealelounal sattusimegi.Tegema magusaid ja imeliselt lohnavaid kookospiimaleibu. Ja kuna ma naitasin kohaliku koogi osas suurt huvi yles, kutsus perenaine meid ohtuks tagasi kui ta valmistab tortillasid, tostadasid, empanadasid ja veel midagi, mille nime ma ei suuda meenutada.

Aga ma kinnitan, et pannisoe tortilla on midagi nii head, et ma vahemalt katsetan isetegemist. Retsept on olemas :)

Leavin', honey?

Ok, hommikuti on tore, kui koik teretavad ja ilusat paeva soovivad. Paeval ka. Aga ohtusel ajal lisandub teretamisele ka kas lihaturg (kohalikud mehed peavad ennast igati esinduslikuks saagiks, kelle yle iga naine onnelik peaks olema) voi siis tungiv kutse tulla kas kaupa tegema voi lobsterit sooma voi tuuridele. See on vasitav. Eriti lihaturu osa. Aga tundub, et mondadel meestel on ka onne, sest yleeile oosel oli meie toa lahedal suurem tyli, milles osales teiste hulgas ka kontrollimatult karjuv naissoost isik ning mis paadis suuremat sorti eseme viskamisega aknasse (mitte meie omasse).

Belize City

Erakordselt kole, lagunenud ja rapane linn. Oma yllatuseks olen ka paari hotelli nainud. Aga ma pole suutnud valja moelda, kellele need on. Kes tahaks siin linnas vabatahtlikult oobida?

Ma ei saa ka aru, mida siin express / no-stop busside all silmas peetakse, sest ca 10 minuti jooksul peale starti oleme teinud lugematul hulgal peatusi.

Veealune maailm

Maailma suuruselt teine korallrahu on nahtud. Rida haisid, raisid, yks barrakuuda ja teise rida vaikeseid varvilisi kalu ka.

Homsest uuesti sisemaale, kuigi kuuldavasti pidi ka seal palav olema. Aga ma ootan pikisilmi tagasiminekut hispaaniakeelsesse keskkonda :)

Do you want local man?

Mehi saaks siin soovi korral igal sammul. Neist moodudes nimetatakse meid kas "sunshine", "sweetheart" voi lihtsalt "love"; lauldakse levinumaid fraase armastuslauludest voi kysitakse otse "Can I come with you?" voi pakutakse otse "Do you want local man?". Nii, et ainult vali. Kui tahad :)

Pilved paradiisisaarel

Caye Caulkeril on kaks miinust - paeval laheb palavaks ja randa tuleks soita teisele saarele. Aga kui liival vedeleda ei taha (mida mina enamasti ei taha), siis voib istuda oma hotellirodul ning nautida paarikymne meetri kaugusel olevat Kariibi merd ja valget liiva labi palmipuude. Ning lugeda Bill Brysonit. Ja syya banaane.

The land of lousy coffee

Kohalik kohv on nii vilets, et vaarib eraldo peatykki siin blogis. Mida louna poole, seda viletsamaks laheb. Mehhikos oli tavaline hea piimaga kohv. Siin on saada kas ylimoru kohv kondenspiimaga voi lahustuv kohv tavalise piimaga. Lonely Planetis soovitatud "suureparast, varskelt jahvatatud kohvi" pakkuv kohvik pakkus koike muud kui suureparast, varskelt jahvatatud kohvi. Lauda toodi kruusitais keskmisest viletsamat kohvi, topsitais kondenspiima ning mu kysimuse peale, kas neil tavalist piima on, ka purk koorepulbrit. Ausalt, ma hakkan enne hommikusooki poest labi kaima ja omale piima kaasa ostma. Seal on olemas, ma olen nainud. Aga kohvik ise oli kena - kohvi sai juua loojuva paikese soojas valguses kiikede peal.

Varskelt pressitud mahlad on head ja odavad, kuigi sellega tehakse haltuurat - mahlad segatakse veega. Ja kui ise selle peale ei tule, et keelata, siis lisatakse suhkur ka.

Jingle bells

Pisiasjad on need, mis kuskilt lahkumise raskeks teevad - igahommikune cafe con leche ja huevos con jamon meie hommikusoogikohas, Carlos, kes neid meiega koos igal hommikul soi, kollased ja magusad mangod, millega ta meid pidevalt varustas ja serveerima opetas, eile ohtul kohatud argentiinlanna Edy, kes osutus erakordselt saravaks isikuks...

Kust on mehhiklased tulnud selle peale, et kui turistid tulevad "lounasse", tahavad nad bussiga soites kodust kliimat tunda? Konditsioneerid on pohja keeratud ja veel enne kohalejoudmist saab hakata kylmetust ravima. Ysna kiirelt peale teeleasumist kohisid ca pooled inimesed bussis ning otsisid kottidest riideid selga.

Chetumal

Oleme joudnud tyypilisse piirilinna, tuttav erinevatest Hollywoodi filmidest. Pyhapaeva ohtul on peale meie liikvel veel taksojuhid ja yks paar turiste. Poed, soogikohad (mida ei ole palju) ja turg on valdavalt kinni, majad ja tanavad naevad valja mahajaetud. Yle tee kolaritest kostab "Jingle bells rock" ning ringisoites nagime yhe maja katusel plastikust jouluvana. Parfyymipood on kaunistatud parimas kitshivotmes - vaateaknal ja lae all on ohupallid, igalt poolt ripub alla saravaid pakkimispaelu.

Ohtune Chetumal haises mustuse ja roiskunud toidu jarele. Ma kinnitan, et linnast lahkuda polnud hetkekski raske. Vaatamata sellele, et me tegime seda kell pool kuus hommikul. Xurrosed on ka Barcelonas paremad :)

Lisaks muule tombab linn ligi ka koiksugu veidrikke - tutvusime LA-st parit afroameeriklasest pastoriga, kes raakis, et lennufirma kaotas ara kogu nende pagasi koos ravimite ja krediitkaartidega ning saatis Chetumali asemel Acapulcosse. Ning tema pere koos diabeetikust naise ja nelja lapsega Chetumali naaberkylla. Mees olla haaletanud Chetumali, et leida keegi, kes ostaks ta naisele insuliini ning toimetaks selle jaanous naaberkylla. Ta oli valmis selle eest oma kella panti jatma. Kuigi ta lugu lonkas mitut jalga (me ei hakanud kysima, kuidas nii vastutustundetud inimesed yldse reisida julgevad, kes krediitkaardi, telefoni jmt araantavasse pagasisse panevad), ei saanud me skeemile siiski pihta.

Lisaks tuleb ara mainida koige euroopalikumas kohvikus joodud koige kallim ja vaieldamatult koige kehvem kohv. Helena palus lisada, et ta kinnitab mu seisukohta kohvi viletsuse osas :)

Elu loomaaias

Eileohtuse seisuga oleme nainud:
* rohkelt sisalikulisi, sh. vordlemisi suuri varaane (igal pool)
* sipelgasiili (varemete juures)
* opossumit (valisukse ees puu otsas)
* oranzhi lindu mustade tiivaotstega (lendas auto eest labi)
* kollase-mustakirjut lindu (lendas auto eest labi)
* delfiine (Kariibi meres)
* la tortuga blanca´t / valget kilpkonna (Kariibi meres)
* kormoraane (saarel)
* pelikane (saarel)
* fregattlinde (saarel)
* eeslit (keset linna muruplatsil)
* rohkelt igapaevaseid loomi - kasse, koeri, hiigelprussakaid

Caribbean, baby, Caribbean

Kariibi mere rand on yks neid kohti, kus postkaardid ei valeta olukorda paremaks vaid pigem voiks need ylespildistanud fotograafidele julgustavalt olale patsutada. Meri on tyrkiissinine, liiv valge ja peen nagu Veski-Mati korgema sordi nisujahu ning randa aaristavad palmid.

Vorkkiiged on siin uhked, voimsate heegeldatud servadega ning hinnaga, mille eest Eestis saaks pool magamistoa mooblit.

Mangod on pisikesed, kollased, ylipehmed, -magusad ja -mahlased.

Tulumi maiade pyramiidide varemete vahel oli rohkem iguaane ja koiksugu muid sisalikulisi kui turiste. Vahemalt hommikul vara. Lounaks laksid turistid juhtima. Selgus ka, et mainitud roomajad on erakordselt kiired jooksjad. Ja mitte alati ei jookse nad turistist kaugemale.

Tulles tagasi soogi juurde, siis tuleb ara mainida, et lisaks puuviljadele on teiseks lemmikuks guacamole, mida nad siin lihtsalt imeliselt teevad. Mahlaseid puuvilju ma juba mainisin? :)

Ciudad de Mexico

Kuna suhelda tuleb valdavalt hispaania keeles, sest isegi lennujaama tootajad ei raagi inglise keelt, siis raskendab see aeg-ajalt meie elu. Naiteks ma voin ju tapselt teada, kuidas hispaania keeles midagi kysida, aga vastusest arusaamine on juba korgem piltaazh, sest asjaliku info peidavad nad vaga osalavalt ara rohkesonalise jutu sisse, mainides lisaks juhistele ara ka teeolud ja muu taolise olulise :) Kui veel mitu inimest on nou andmas, siis laheb eriti keeruliseks, sest koikidel on parimast ja lyhemast marsruudist oma ettekujutus.

Nagu ikka reisides anname pidevalt aru, kust me parit oleme ning mulle yllatuseks nad isegi teinekord teavad, kus Eesti on. Tana hommikul tekitasime (oigemini Helena) esimest korda "huvi" ca omaealises meesterahvas. Senini olid meile tahelepanu pooranud ca 20-25-aastased ning yle 60-aastased meesterahvad. Kutsutakse nii klubidesse kui ka kohvikutes oma lauda. Tulles tagasi hommikuse huvi juurde, oli see taistuubitud metroos, fyysiline ja kui Helenal oleks olnud liigutamisruumi, oleks ta mehele oma seisukoha samuti fyysiliselt teatavaks teinud.

Mexico City ise on hoomamatult suur. Kohale joudsime ohtul ning lennukiaknast paistis tuledemeri nii kaugele kui silm seletas. Vatikani jarel kristliku maailma jaoks teist kohta hoidvat Guadalupe Basilicat otsisime ysna suvalisest linnaosast pool tundi. Basiilika ise on voimas, kuid tundus, et just vaga paljud turistid ei olnud otsimisega seda vaeva nainud, mida meie. Yleyldse arvasime Mexico Citys, et me oleme ainsad turistid, aga siis nagime veel yhte :) Ja ohtul Torre Latinoamerica otsas ka teist - Soome tytarlast.