Rohkelt värskeid puuvilju, maasikaid, rosinaid-pähkleid ja jogurtit masalaseguga.
laupäev, 3. juuli 2010
neljapäev, 1. juuli 2010
Panna Cotta maasikatega
Millegi hea ja kreemise isu oli juba mõnda aega olnud. Ja kuna panna cotta tuli korduvalt jutuks ja Internetis hakkas erinevaid versioone silma, siis otsustasingi selle kasuks. Esimeseks korraks täiesti tavaline sidruni-vaniljemaitseline ning sinna juurde maasikasalat laimi ja tšilliga.
Panna cotta jaoks pane keema 200 ml vahukoort, lisa ühe sidruni riivitud koor, natuke vaniljet ja 1 dl piima. Keeda pidevalt segades kümmekond minutit, lase natuke jahtuda ja pane sisse 2 lehte leotatud želatiini. Pane kogu segu külmkappi jahtuma. Vahusta 2 dl vahukoort 50 ml tuhksuhkruga ja vala vahu sisse jahtunud koore-piimasegu. Jaga segu magustoidukaussidesse ning soovi korral pane kausi põhja maasikatükke. Kata kausid kilega ja pane neljaks tunniks või terveks ööks külmkappi.
Serveeri laimi ja tšilliga maitsestatud maasikasalatiga.
Panna cotta jaoks pane keema 200 ml vahukoort, lisa ühe sidruni riivitud koor, natuke vaniljet ja 1 dl piima. Keeda pidevalt segades kümmekond minutit, lase natuke jahtuda ja pane sisse 2 lehte leotatud želatiini. Pane kogu segu külmkappi jahtuma. Vahusta 2 dl vahukoort 50 ml tuhksuhkruga ja vala vahu sisse jahtunud koore-piimasegu. Jaga segu magustoidukaussidesse ning soovi korral pane kausi põhja maasikatükke. Kata kausid kilega ja pane neljaks tunniks või terveks ööks külmkappi.
Serveeri laimi ja tšilliga maitsestatud maasikasalatiga.
kolmapäev, 30. juuni 2010
Raamatukuu juuni 2010
Marian Keyes - Anybody Out There?
Samrat Upadhyay - Arresting God in Kathmandu
Susan Luitsalu - Küsimused kõikidele vastustele
Anu Samarüütel-Long - Minu London
William Dalrymple - Džinnide linn
Samrat Upadhyay - Arresting God in Kathmandu
Susan Luitsalu - Küsimused kõikidele vastustele
Anu Samarüütel-Long - Minu London
William Dalrymple - Džinnide linn
esmaspäev, 28. juuni 2010
Stockholm ja Tallink
Stockholm on üks mu neljast lemmiklinnast, ma võin lõputult jalutada mööda Gamle Stani kitsaid ja tühje tänavaid, süüa pisikestes kõrvaltänava kohvikutes, pildistada pastelseid maju, mille akendel peegeldub sinine taevas.
Tallink ei ole mu lemmik. Ma ei oota kunagi eriti palju laevade showprogrammist, aga Tallinki reedene ja laupäevane programm jäi alla isegi kõige madalamatele ootustele. "Tantsuks" mängis mingi kummaline Rootsi kõrtsibänd, kelle ettekujutus "kuumadest tantsulugudest" oli segu Itaalia lembelugudest, rock'n'rollist ja 80ndate diskost. (Summer of 69 eest olin ma küll tänulik, aga tantsulooks ma seda siiski ei pea). Ja kui läksid kajutisse, et selle haleda show asemel jalgpalli või filmi vaadata, siis katkestati see tegevus pidevalt reklaamteadete edastamiseks. Ja unustati peale teate edastamist teleka hääl tagasi panna. Kui vaatad ingliskeelset filmi rootsikeelsete subtiitritega, siis on hääl üsna oluline, muide :)
Tantsulugude vahele õpetati ka "poppe" tantsusamme, mida peale paari õlut oli veel väga piinlik vaadata.
Check-in'is anti meile neli kupongi, millele oli kirjutatud, et antud kupongiga saab ühe õlle või siidri osta poole hinnaga. Kui baaris tellisime õlle ning ulatasime kupongi, selgus, et sellele õllele see ei kehti ning me oleksime pidanud lugema ka mingit A4 formaadis paberit, mis meile samuti kaasa anti. Aga millele kupongil ei olnud mingit viidet ja mida me ekslikult pidasime hommikusöögi arveks. 0,3-liitrine õlu maksis 70 krooni. Tallinna vanalinna hinnad ei tundugi enam kallid :)
Kui peale päeva Stockholmi linna peal arvad, et nüüd on õige aeg natuke puhata, siis Tallink seda heaks mõtteks ei pea ning alustab ajupesu teemal kui hea nende pakutav meelelahutusprogramm on. Ja nagu korralikus pioneerilaagris lüüakse kogu rahvas hommikul poolteist tundi enne randumist üles ning kümneminutiliste vaheaegadega reklaamitakse kõikvõimalikke tooteid ja teenuseid ning avaldatakse soovi, et sa ka edaspidi nendega merd künnaksid.
Tallink ei ole mu lemmik. Ma ei oota kunagi eriti palju laevade showprogrammist, aga Tallinki reedene ja laupäevane programm jäi alla isegi kõige madalamatele ootustele. "Tantsuks" mängis mingi kummaline Rootsi kõrtsibänd, kelle ettekujutus "kuumadest tantsulugudest" oli segu Itaalia lembelugudest, rock'n'rollist ja 80ndate diskost. (Summer of 69 eest olin ma küll tänulik, aga tantsulooks ma seda siiski ei pea). Ja kui läksid kajutisse, et selle haleda show asemel jalgpalli või filmi vaadata, siis katkestati see tegevus pidevalt reklaamteadete edastamiseks. Ja unustati peale teate edastamist teleka hääl tagasi panna. Kui vaatad ingliskeelset filmi rootsikeelsete subtiitritega, siis on hääl üsna oluline, muide :)
Tantsulugude vahele õpetati ka "poppe" tantsusamme, mida peale paari õlut oli veel väga piinlik vaadata.
Check-in'is anti meile neli kupongi, millele oli kirjutatud, et antud kupongiga saab ühe õlle või siidri osta poole hinnaga. Kui baaris tellisime õlle ning ulatasime kupongi, selgus, et sellele õllele see ei kehti ning me oleksime pidanud lugema ka mingit A4 formaadis paberit, mis meile samuti kaasa anti. Aga millele kupongil ei olnud mingit viidet ja mida me ekslikult pidasime hommikusöögi arveks. 0,3-liitrine õlu maksis 70 krooni. Tallinna vanalinna hinnad ei tundugi enam kallid :)
Kui peale päeva Stockholmi linna peal arvad, et nüüd on õige aeg natuke puhata, siis Tallink seda heaks mõtteks ei pea ning alustab ajupesu teemal kui hea nende pakutav meelelahutusprogramm on. Ja nagu korralikus pioneerilaagris lüüakse kogu rahvas hommikul poolteist tundi enne randumist üles ning kümneminutiliste vaheaegadega reklaamitakse kõikvõimalikke tooteid ja teenuseid ning avaldatakse soovi, et sa ka edaspidi nendega merd künnaksid.
pühapäev, 27. juuni 2010
Ananassimoosid kaneeli ja kookospiimaga
Kui ma Jucjaco blogi avastasin, siis üks retseptidest, mille ma omale välja printisin mõttega, et seda tuleb kindlasti teha, oli ananassimoos kaneeliga ja ananassimoos kookospiimaga.
Nüüd, kui poes on saada suuri ja küpseid imemagusaid ananasse, tundus õige aeg katsetada :)
Võtsin ca pooleteisekilose ananassi ja koorisin ära. Pool ananassi lasin blenderiga püreeks, teise poole hakkisin väikesteks tükkideks. Kokku tuli ananassitükke ca liiter. Panin ananassi koos poole liitri veega keema ning lasin keeda veidi üle poole tunni. Siis lisasin ühe laimi mahla, 400 ml moosisuhkurt ja ühe suurema kaneelikoore tüki. Lasin keeda veel ca 10 minutit, siis võtsin pool moosi ja kaneelikoore välja ning lisasin allesjäänud moosile 7 supilusikatäit kookospiima. Lasin pidevalt segades veel paar minutit keeda ning siis panin moosid ära purkidesse. Kaneelikoore murdsin tükkideks ning panin igasse moosipurki ühe tüki. "Pina colada" moosidesse kaneelikoore tükki ei lisanud.
Kes proovida tahab, tuleb külla :)
Nüüd, kui poes on saada suuri ja küpseid imemagusaid ananasse, tundus õige aeg katsetada :)
Võtsin ca pooleteisekilose ananassi ja koorisin ära. Pool ananassi lasin blenderiga püreeks, teise poole hakkisin väikesteks tükkideks. Kokku tuli ananassitükke ca liiter. Panin ananassi koos poole liitri veega keema ning lasin keeda veidi üle poole tunni. Siis lisasin ühe laimi mahla, 400 ml moosisuhkurt ja ühe suurema kaneelikoore tüki. Lasin keeda veel ca 10 minutit, siis võtsin pool moosi ja kaneelikoore välja ning lisasin allesjäänud moosile 7 supilusikatäit kookospiima. Lasin pidevalt segades veel paar minutit keeda ning siis panin moosid ära purkidesse. Kaneelikoore murdsin tükkideks ning panin igasse moosipurki ühe tüki. "Pina colada" moosidesse kaneelikoore tükki ei lisanud.
Kes proovida tahab, tuleb külla :)
neljapäev, 24. juuni 2010
Džinnide linn
William Dalrymple - Džinnide linn
Olen jätkuvalt (Aasia) reisiraamatute lainel. William Dalrymple kirjutas antud raamatu Delhis elades. Erinevalt tavapärasest rännuraamatutest, kus autorid jagavad lugejaga enda jaoks uut ja huvitavat, on Dalrymple osavalt sidunud mineviku ja tänapäeva. Tema ja ta naise igapäevaelu Delhis moodustab vaid väikese osa kogu raamatust, ent on selle eest täis värvikaid tegelasi ja toredaid juhtumisi. Ta läheb Delhi ajaloo uurimisel lähemasse (1947. aasta eraldumine) ja kaugemasse (14-15 sajand) minevikku, kirjeldab toonaseid kombeid, inimesi, valitsejaid ja uskumusi. Ta toob need lood tänapäeva Delhisse ja seob kaasaja inimeste, säilinud traditsioonide ja linnaga.
Tõlge oli hea, kahjuks toimetamata.
Olen jätkuvalt (Aasia) reisiraamatute lainel. William Dalrymple kirjutas antud raamatu Delhis elades. Erinevalt tavapärasest rännuraamatutest, kus autorid jagavad lugejaga enda jaoks uut ja huvitavat, on Dalrymple osavalt sidunud mineviku ja tänapäeva. Tema ja ta naise igapäevaelu Delhis moodustab vaid väikese osa kogu raamatust, ent on selle eest täis värvikaid tegelasi ja toredaid juhtumisi. Ta läheb Delhi ajaloo uurimisel lähemasse (1947. aasta eraldumine) ja kaugemasse (14-15 sajand) minevikku, kirjeldab toonaseid kombeid, inimesi, valitsejaid ja uskumusi. Ta toob need lood tänapäeva Delhisse ja seob kaasaja inimeste, säilinud traditsioonide ja linnaga.
Tõlge oli hea, kahjuks toimetamata.
Kana-spinatikarri
Mul on juba mõnda aega olnud spinatiisu, need karbitäied helerohelisi lehti näevad puuviljaosakonnas alati nii värsked ja mahlased välja. Kuna minu senised kokkupuuted spinatiga on piirdunud supi ja ravioolidega, millest viimased tundusid kiireks õhtusöögiks liiga suure ettevõtmisena, siis otsustasin supi kasuks. Aga kindlasti pidi sellest saama selline mõnus, natuke vürtsikas ja koorene karripõhimõttel tehtud supp.
Kuumutasin pannil õli ning selle sees teelusikatäie panang curry pastat. Lisasin kahe kanafilee tükid ning praadisin need pruuniks. Seejärel lisasin mõned kaffirilaimilehed, kalakastet, laimimahla ja natuke palmisuhkurt ning ca 300 ml kookospiima. Maitsestasin natukese tšillikastmega (sest värsket tšillit ei olnud). Kui kana oli valmis, segasin sisse ka kaks suurt peotäit spinatit. Serveerida koos laimisektorite ja kalakastmega.
Jätkub kahele.
Kuumutasin pannil õli ning selle sees teelusikatäie panang curry pastat. Lisasin kahe kanafilee tükid ning praadisin need pruuniks. Seejärel lisasin mõned kaffirilaimilehed, kalakastet, laimimahla ja natuke palmisuhkurt ning ca 300 ml kookospiima. Maitsestasin natukese tšillikastmega (sest värsket tšillit ei olnud). Kui kana oli valmis, segasin sisse ka kaks suurt peotäit spinatit. Serveerida koos laimisektorite ja kalakastmega.
Jätkub kahele.
esmaspäev, 21. juuni 2010
Tom Yum Goong
Katsetamise tulemusel olen jõudnud enam-vähem sobiva Tom Khani, aga täna suutsin lõpuks teha kohalikes tingimustes ideaalse Tom Yumi. Tom Yum Goong kui täpne olla, sest tegin krevettidega. Ja vähemalt Tallinnas ei ole ma teist nii head saanud :)
Pane keema ca kaks klaasitäit vett või kanapuljongit. Eemalda sidrunheinal välimine kõva kiht, tambi ülejäänud vars kergelt läbi ning lõika diagonaalis viiludeks. Võta kaks punast tšillit, eemalda ühel seemned ja lõika piki neljaks ja teine pooleks. Seejärel eemalda teisel ühel poolel seemned ning tambi see uhmris peeneks. Teine pool lõika koos seemnetega viiludeks, pane eraldi kaussi ning vala peale külm vesi. Koori jupp ingverit ja lõika õhukesteks viiludeks. Võta ca 4-5 värsket kaffirilaimilehte ja eemalda neilt roots. Lisa tšilli (kõik peale selle, mis veega kausis on), sidrunhein, ingver, kaffirilaimilehed ja paar supilusikatäit kalakastet keevale vedelikule. Lõika pooleks 5-6 kirsstomatit ja haki väiksemaks suur peotäis seeni ning lisa need supile. Lase keeda umbes minut ning pane supi sisse krevetid. Tõsta supp tulelt (kui jätad keema, siis lähevad krevetid vintskeks), maitsesta 1-1,5 laimimahla, palmisuhkru ja kalakastmega. Serveeri koos laimisektorite, kalakastme ja vette pandud tšilliga, millega iga sööja saab vastavalt oma soovile suppi maitsestada.
Jätkub kahele.
Kiire kana-šampinjoni-kikerhernekarri
Valikus oli - kas süüa enne kino midagi linnas või teha kodus olemasolevast kiire söök. Valituks osutus oma köök :) Ja kümne minutiga valmis kana-šampinjoni-kikerhernepada.
Lõikasin väiksemaks ja praadisin ühe kanafilee ja peotäie šampinjone. Segasin kastmeks garam masala maitseainesegu, natuke laimi, natuke vett ja natuke sojakastet ning valasin selle kana- ja seenesegu peale. Panin veel ca kolmandiku purgitäit kikerherneid ja 5-6 kirsstomatit. Ja valmis :) Kikerherneste asemel võib kasutada ka näiteks läätsesid, aga kuna nende leotamine ja keetmine võtnuks mul rohkem aega ning kikerherned olid kohe valmis, siis kasutasin neid.
Lõikasin väiksemaks ja praadisin ühe kanafilee ja peotäie šampinjone. Segasin kastmeks garam masala maitseainesegu, natuke laimi, natuke vett ja natuke sojakastet ning valasin selle kana- ja seenesegu peale. Panin veel ca kolmandiku purgitäit kikerherneid ja 5-6 kirsstomatit. Ja valmis :) Kikerherneste asemel võib kasutada ka näiteks läätsesid, aga kuna nende leotamine ja keetmine võtnuks mul rohkem aega ning kikerherned olid kohe valmis, siis kasutasin neid.
Killerid
Killers, režissöör Robert Luketic
Ma ootasin seda filmi juba paar kuud. Sest mulle meeldib Ashton Kutcher. Väga kena mees :P
Ja visuaalselt oligi täpselt see mida ma ootasin - kena vaadata. Muus osas täiesti tavaline Hollywoodi meelelahutus ilusate inimeste, mägiste Lõuna-Euroopa vaadete ja mõningase autodega kihutamisega. Kui treileritest oli jäänud mulje kui komöödiast, siis see osa jäi paraku natuke nõrgaks.
Algus meenutas natuke viimast Bondi filmi, kus kihutati mööda Lõuna-Euroopa mägiteid :) Ainult autosid hoiti rohkem ;)
Ma ootasin seda filmi juba paar kuud. Sest mulle meeldib Ashton Kutcher. Väga kena mees :P
Ja visuaalselt oligi täpselt see mida ma ootasin - kena vaadata. Muus osas täiesti tavaline Hollywoodi meelelahutus ilusate inimeste, mägiste Lõuna-Euroopa vaadete ja mõningase autodega kihutamisega. Kui treileritest oli jäänud mulje kui komöödiast, siis see osa jäi paraku natuke nõrgaks.
Algus meenutas natuke viimast Bondi filmi, kus kihutati mööda Lõuna-Euroopa mägiteid :) Ainult autosid hoiti rohkem ;)
pühapäev, 20. juuni 2010
laupäev, 19. juuni 2010
Inimeste imelikud seisukohad
Natuke häirivad või hämmastust tekitavad asjad, millest ma juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada, aga pole veel jõudnud. Täna lugesin Delfist artiklit, kus Tallinna linna "kaotati" eksperimendi kägus ära rahakotid ning veenduti, et ega ikka leitud rahakotti väga tagastama ei kiputa küll. Paar kuud tagasi leidis mu töökaaslane koridorist 500 eurot, pani koridori sildi üles, et kes on raha kaotanud, saab meie kontorist kätte. Ca 10 minuti jooksul käes raha omanik järel, tänas ja läks minema. Ma ei tea, kas 500 eurot on talle suur või väike raha, aga ilmselt ei olnud ta ausale leidjale siiski piisavalt tänulik, et peale raha kättesaamist kasvõi väike šokolaad tänutäheks tuua. Kahe kuu jooksul selle hetke ju ikka leiaks?
Viisin Keskraamatukokku paar raamatut ära, mille eest tuli maksta viivist 12 krooni. Kuna mul sularaha polnud, jäi see summa üles, et järgmine kord maksan ära. Nädal hiljem tahtsin kahte raamatut pikendada ja ei saanud, põhjendusega "liiga suures summas tasumata arveid". Ok, ma aktsepteerin Keskraamatukogu seisukohta, et 12 krooni on LIIGA SUUR võlgnevus, aga kuna "liiga suur" tähendab, et sellele eelneb ka "võlgnevus" ja "suur võlgnevus", siis võiks need summad välja olla toodud. Näiteks 3 krooni on tavaline võlgnevus, 8 krooni suur ja alates kümnest kroonist liiga suur võlgnevus. Helistasin siis ka raamatukokku, et saada kontonumbrit, kuhu see suur summa kanda. Selgus, et ülekannet pole võimalik teha, maksta saab ainult kohapeal ja sularahas.
Lisaks võib juba ülepäeva lehest lugeda eestlaste uutest harrastustest: grillvorsti kugistamise võistlus, popcorni söömise võistlus...
Viisin Keskraamatukokku paar raamatut ära, mille eest tuli maksta viivist 12 krooni. Kuna mul sularaha polnud, jäi see summa üles, et järgmine kord maksan ära. Nädal hiljem tahtsin kahte raamatut pikendada ja ei saanud, põhjendusega "liiga suures summas tasumata arveid". Ok, ma aktsepteerin Keskraamatukogu seisukohta, et 12 krooni on LIIGA SUUR võlgnevus, aga kuna "liiga suur" tähendab, et sellele eelneb ka "võlgnevus" ja "suur võlgnevus", siis võiks need summad välja olla toodud. Näiteks 3 krooni on tavaline võlgnevus, 8 krooni suur ja alates kümnest kroonist liiga suur võlgnevus. Helistasin siis ka raamatukokku, et saada kontonumbrit, kuhu see suur summa kanda. Selgus, et ülekannet pole võimalik teha, maksta saab ainult kohapeal ja sularahas.
Lisaks võib juba ülepäeva lehest lugeda eestlaste uutest harrastustest: grillvorsti kugistamise võistlus, popcorni söömise võistlus...
kolmapäev, 16. juuni 2010
Minu London
Anu Samarüütel-Long - Minu London
Mulle meeldis. Eelkõige just reisijuhtidest ja tavaturistidest erinev lähenemine linnale. Oli kohti, millele muidu võib-olla tähelepanugi ei pööraks. Oli turge, millest ma ei teadnudki. Linnajagusid. Ja kõik see vaheldumisi õpingutega moekoolis, mis oli ka minu jaoks, kes ma sellega kokku puutunud ei ole, täitsa huvitav.
Kohati natuke naiivne ja kerge kirjastiil oli ka mõnus lugeda ("lapsega kodusolevale Tiina Tiitusele kuluski siinne vaheldus ära"). Kogu tekst, info ja emotsioonid olid kuidagi väga lihtsalt ja loomulikult edasi antud.
Mulle meeldis. Eelkõige just reisijuhtidest ja tavaturistidest erinev lähenemine linnale. Oli kohti, millele muidu võib-olla tähelepanugi ei pööraks. Oli turge, millest ma ei teadnudki. Linnajagusid. Ja kõik see vaheldumisi õpingutega moekoolis, mis oli ka minu jaoks, kes ma sellega kokku puutunud ei ole, täitsa huvitav.
Kohati natuke naiivne ja kerge kirjastiil oli ka mõnus lugeda ("lapsega kodusolevale Tiina Tiitusele kuluski siinne vaheldus ära"). Kogu tekst, info ja emotsioonid olid kuidagi väga lihtsalt ja loomulikult edasi antud.
pühapäev, 13. juuni 2010
Aprikoosi-ricottakook
Ostsin täna turult mõned aprikoosid ja virsikud ning kojuminnes tekkis isu tõeliselt mahlase ja puuviljase koogi järele. Ostsin veel ricottat ja mangomahla ning tegin aprikoosi-ricottakoogi mango-virsikukattega.
Põhjaks tavaline muretainas, mida eelküpsetasin 200 kraadi juures ca 15-20 minutit. Seejärel ladusin peale viilutatud aprikoosid, nii, et põhi oli ilusti kaetud. Segasin ühe paki ricottat, ühe muna, natuke suhkurt, poole sidruni mahla, natuke vahukoort ja ca teelusikatäie maisitärklist. Valasin segu aprikoosidele ning panin ahju tagasi, 175 kraadi juurde. Kui täidis oli hakanud tahenema, panin peale aprikoosipoolikud ning panin uuesti ahju küpsema.
Vahepeal koorisin ja hakkisin ühe virsiku ning panin selle koos mangomahlaga keema. Kuna mangomahl oli magus ja sinna sisse läks veel ka tarretisesuhkur, siis lisasin segusse natuke mangopulbrit, mis andis mõnusa kergelt vürtsika maitse. Tarretisesuhkurt läheb poole vähem kui vedelikku. Kui suhkur oli sulanud, lasin segul natuke jahtuda ning valasin siis jahtunud koogi peale.
Põhjaks tavaline muretainas, mida eelküpsetasin 200 kraadi juures ca 15-20 minutit. Seejärel ladusin peale viilutatud aprikoosid, nii, et põhi oli ilusti kaetud. Segasin ühe paki ricottat, ühe muna, natuke suhkurt, poole sidruni mahla, natuke vahukoort ja ca teelusikatäie maisitärklist. Valasin segu aprikoosidele ning panin ahju tagasi, 175 kraadi juurde. Kui täidis oli hakanud tahenema, panin peale aprikoosipoolikud ning panin uuesti ahju küpsema.
Vahepeal koorisin ja hakkisin ühe virsiku ning panin selle koos mangomahlaga keema. Kuna mangomahl oli magus ja sinna sisse läks veel ka tarretisesuhkur, siis lisasin segusse natuke mangopulbrit, mis andis mõnusa kergelt vürtsika maitse. Tarretisesuhkurt läheb poole vähem kui vedelikku. Kui suhkur oli sulanud, lasin segul natuke jahtuda ning valasin siis jahtunud koogi peale.
reede, 11. juuni 2010
Homme näeme
Homme näeme, lavastaja Priit Võigemast
Kui vaatasime Linnateatri juunikuu mängukava, selgus, et nägemata on äsja lavale toodud Priit Võigemasti lavastus "Homme näeme" ja mõned vähemkiidetud etendused. Kuna "Homme näeme" oli veel üsna värske, siis puudusid selle kohta ka arvustused, kiitvad-laitvad sõnavõtud ning etendust läksin vähemalt mina vaatama ilma eriliste ootusteta sellele.
Lavastus koosnes reast etüüdidest, mille temaatika varieerus seinast-seina, olles siiski piiratud inimeste igapäevakohtumiste ja -juttudega. Oli kontori suitsunurga klatši, oli lapsevanemate koosoolek, tänaval juhuslikult kohtunud inimeste meenutused, kohtumine rahakerjava mooriga, peresuhted. Kohati oli naljakas, kohati oli äratundmist (mitte segi ajada äratundmisrõõmuga), kohati väsitas (kandekottidega koju mineva õpetaja pikem arutlus ja enese mittekehtestamine kohtudes raha kerjava baabaga), kohati ärritas (tänitav naine on tänaval ja kaupluse kassasabas liiga sagedasti esinev õõvastav nähtus, et ma seda kuidagigi naljakaks suudaksin pidada). Üldiselt oli minu meelest tegemist "kompotiga", kuhu oli sisse pandud kõike võimalikku, mis paraku ei moodustanud ühtset tervikut.
Tagantjärele lugesin just, et "Homme näeme" olla mõtteline järg lavastusele "Hecuba pärast". Suurim erinevus Hecubaga ongi minu meelest see, et Hecuba puhul moodustus etüüdidest nauditav tervik.
Kui vaatasime Linnateatri juunikuu mängukava, selgus, et nägemata on äsja lavale toodud Priit Võigemasti lavastus "Homme näeme" ja mõned vähemkiidetud etendused. Kuna "Homme näeme" oli veel üsna värske, siis puudusid selle kohta ka arvustused, kiitvad-laitvad sõnavõtud ning etendust läksin vähemalt mina vaatama ilma eriliste ootusteta sellele.
Lavastus koosnes reast etüüdidest, mille temaatika varieerus seinast-seina, olles siiski piiratud inimeste igapäevakohtumiste ja -juttudega. Oli kontori suitsunurga klatši, oli lapsevanemate koosoolek, tänaval juhuslikult kohtunud inimeste meenutused, kohtumine rahakerjava mooriga, peresuhted. Kohati oli naljakas, kohati oli äratundmist (mitte segi ajada äratundmisrõõmuga), kohati väsitas (kandekottidega koju mineva õpetaja pikem arutlus ja enese mittekehtestamine kohtudes raha kerjava baabaga), kohati ärritas (tänitav naine on tänaval ja kaupluse kassasabas liiga sagedasti esinev õõvastav nähtus, et ma seda kuidagigi naljakaks suudaksin pidada). Üldiselt oli minu meelest tegemist "kompotiga", kuhu oli sisse pandud kõike võimalikku, mis paraku ei moodustanud ühtset tervikut.
Tagantjärele lugesin just, et "Homme näeme" olla mõtteline järg lavastusele "Hecuba pärast". Suurim erinevus Hecubaga ongi minu meelest see, et Hecuba puhul moodustus etüüdidest nauditav tervik.
Küsimused kõikidele vastustele
Susan Luitsalu - Küsimused kõikidele vastustele
Mulle meeldib Susan Luitsalu natuke ülbe, aga enamasti siiski täiesti objektiivne kirjastiil.
Varem lugesin tema blogi umbes sama ebaregulaarselt kui tema seda kirjutas ning kuna ma kohalikke ajakirju ei loe, siis oli raamatus, mis koosnes peamisest kolumnidest ja blogitekstidest, minu jaoks palju uusi lugusid. Ja vahepalad, mis juhatasid alati sisse järgmise teema, olid ka toredad :)
Ühesõnaga, mulle meeldis, tihtipeale tundsin ära omaenda emotsioonid ning seni kuni ta uut raamatut kirjutab, võiks blogi ka jälle lahti teha :)
Mulle meeldib Susan Luitsalu natuke ülbe, aga enamasti siiski täiesti objektiivne kirjastiil.
Varem lugesin tema blogi umbes sama ebaregulaarselt kui tema seda kirjutas ning kuna ma kohalikke ajakirju ei loe, siis oli raamatus, mis koosnes peamisest kolumnidest ja blogitekstidest, minu jaoks palju uusi lugusid. Ja vahepalad, mis juhatasid alati sisse järgmise teema, olid ka toredad :)
Ühesõnaga, mulle meeldis, tihtipeale tundsin ära omaenda emotsioonid ning seni kuni ta uut raamatut kirjutab, võiks blogi ka jälle lahti teha :)
neljapäev, 10. juuni 2010
Paprikarisotto
Haki väike sibul ja prae pool sellest õlis klaasjaks. Lisa risottoks sobiv riis. Koguse kohta öeldakse, et riisi võetakse 100 grammi iga sööja kohta, aga mina tegin vast ca 250 grammist ja piisas neljale (eeldusel, et risotto pole ainus söök). Kuumuta riis läbi, aga ära pruunistuda lase. Lisa valge vein ning kuumuta segades kuni alkohol on välja auranud. Seejärel lisa jaokaupa vett ja pool puljongikuubikut ning hauta kuni riis on peaaegu pehme. Prae eraldi pannil ülejäänud sibul ja kaks paprikat pehmeks ning püreesta need. Lisa püree risottole ning hauta riis lõplikult pehmeks. Lisa maitse järgi parmesani ning valmis risottole ka tükk külma võid.
Retsept on kombinatsioon Paolo ja Jensi tehtud risottodest.
Retsept on kombinatsioon Paolo ja Jensi tehtud risottodest.
kolmapäev, 9. juuni 2010
Arresting God in Kathmandu
Samrat Upadhyay - Arresting God in Kathmandu
See raamat jõudis mu riiulisse rohkem kui poolteist aastat tagasi, aga tookord ma esimesest jutust kaugemale ei jõudnud. Kuna mul tollel hetkel puudus igasugune ettekujutus Nepali (ja üleüldse Aasia) traditsioonidest, kommetest ja eluviisist, jäi loetud jutt mulle mõnevõrra kaugeks ja mõistetamatuks. Nüüd võtsin raamatu uuesti ette ning tegelased kõndisid tuttavatel tänavatel, nende teguviisid olid tihtipeale mõistetavad ja enamasti ka ootuspärased.
Üheksa lugu annavad suurepärase ülevaate tänapäevase Nepali ühiskonnast, positsioonidest, kokkuleppeabieludest, spirituaalsusest ja religioonist, aga samuti ka võltsmoraalist ja kahepalgelisusest. Vanemad muretsevad oma laste tuleviku ning oma maine pärast ning üritavad verinoortele tütarlastele abikaasat leida. Kõik abielueelne on taunitav, mehed tahavad puutumata naist, aga tihtipeale peavad armukesi.
Mu siiani loetud lühijuttude puhul on olnud enamasti tegemist novellidega, kus on kiire ja ootamatu lõpp. Selles raamatus oli iga lugu lihtsalt väljavõte kellegi elust, ilma konkreetse alguse ja lõputa. Lugu kulges ja kirjeldas ning seejärel algas juba uus lugu uute tegelastega.
See raamat jõudis mu riiulisse rohkem kui poolteist aastat tagasi, aga tookord ma esimesest jutust kaugemale ei jõudnud. Kuna mul tollel hetkel puudus igasugune ettekujutus Nepali (ja üleüldse Aasia) traditsioonidest, kommetest ja eluviisist, jäi loetud jutt mulle mõnevõrra kaugeks ja mõistetamatuks. Nüüd võtsin raamatu uuesti ette ning tegelased kõndisid tuttavatel tänavatel, nende teguviisid olid tihtipeale mõistetavad ja enamasti ka ootuspärased.
Üheksa lugu annavad suurepärase ülevaate tänapäevase Nepali ühiskonnast, positsioonidest, kokkuleppeabieludest, spirituaalsusest ja religioonist, aga samuti ka võltsmoraalist ja kahepalgelisusest. Vanemad muretsevad oma laste tuleviku ning oma maine pärast ning üritavad verinoortele tütarlastele abikaasat leida. Kõik abielueelne on taunitav, mehed tahavad puutumata naist, aga tihtipeale peavad armukesi.
Mu siiani loetud lühijuttude puhul on olnud enamasti tegemist novellidega, kus on kiire ja ootamatu lõpp. Selles raamatus oli iga lugu lihtsalt väljavõte kellegi elust, ilma konkreetse alguse ja lõputa. Lugu kulges ja kirjeldas ning seejärel algas juba uus lugu uute tegelastega.
reede, 4. juuni 2010
Tomati-sinepipirukas
Tee muretaignast põhi või kasuta lehttainast. Määri peale vahukoorega segatud dijoni sinepit (kas 1:1 või omale sobivas vahekorras olenevalt sinepi tugevusest) ning kata kõik tomativiilude või poolitatud kirsstomatitega. Raputa peale oreganot ja küpseta 175 kraadi juures 40 minutit.
Retsept Maria köögist.
Retsept Maria köögist.
Rukola-fetakreem
Pane blenderisse peotäis rukolat, ca pool pakki feta juustu, natuke oliiviõli ja ühe sidruni riivitud koor. Sega kõik ühtlaseks ja serveeri pasta või ciabattaga.
Retsept Jucjaco blogist.
Retsept Jucjaco blogist.
neljapäev, 3. juuni 2010
Anybody Out There?
Marian Keyes - Anybody Out There?
Naistekas. Ma teadsin seda ette, aga arvasin, et lennukis ja rongis ajaviitmiseks on sobiv. Ei olnud. Nii ajuvaba naistekat ma polnud kunagi lugenud. Aga vähemalt oli kerge kaasas tassida seda 600 lehekülge ja jätkus ka täpselt - alustasin minnes lennujaamas ja lõpetasin tulles Tartu maanteel :)
Algas üsna humoorikalt, satiiriliste märkustega NY elustiilile ning iirlastele. Aga sealt edasi oli teemaks autoõnnetus, milles peategelene kaotas oma armastatud abikaasa ning see, kuidas ta ei suutnud leppida viimase surmaga. Abikaasaga "kontakti" leidmiseks pöördus korduvalt ka sensitiivide poole. Kui see ka pidi naljakas olema, siis ei olnud.
Üldiselt mulle ka ei meeldi raamatud, kus on koos nii erinevad, seinast-seina meeleolud.
Naistekas. Ma teadsin seda ette, aga arvasin, et lennukis ja rongis ajaviitmiseks on sobiv. Ei olnud. Nii ajuvaba naistekat ma polnud kunagi lugenud. Aga vähemalt oli kerge kaasas tassida seda 600 lehekülge ja jätkus ka täpselt - alustasin minnes lennujaamas ja lõpetasin tulles Tartu maanteel :)
Algas üsna humoorikalt, satiiriliste märkustega NY elustiilile ning iirlastele. Aga sealt edasi oli teemaks autoõnnetus, milles peategelene kaotas oma armastatud abikaasa ning see, kuidas ta ei suutnud leppida viimase surmaga. Abikaasaga "kontakti" leidmiseks pöördus korduvalt ka sensitiivide poole. Kui see ka pidi naljakas olema, siis ei olnud.
Üldiselt mulle ka ei meeldi raamatud, kus on koos nii erinevad, seinast-seina meeleolud.
kolmapäev, 2. juuni 2010
Milano
Nagu Vietnam, aga mootorratas on kiirem ja voimsam. Nagu Aasia, kesklinna restoranis tualetti minnes leiad augu porandas. Ja elekter saab otsa. Ja tànavamyyjaid ja kerjuseid on palju. Nagu Aasias :) Immigrandid Senegalist on eriti pealetykkivad ja tyytud. Pakuvad "tasuta" randmepaelu. Kui huvi ei ole, siis kàivad sabas ja panevad selle paela sulle olale. Ja lopuks leiavad ikka variandi, kuidas see sulle ymber randme siduda. Ja kui siis tànad ja minema hakkad, kysivad, et àkki oleks moned myndid yle... Ei olnud :) Samuti olnud nende kahe jaoks, kes tulid yks yhelt ja teine teiselt poolt kysima kui ma metroopiletit ostsin (yks vahemalt tegi selle saamise nimel nii palju, et vajutas minu eest vajalikke nuppe automaadil :)).
Yldiselt tulin ma Milanosse ilma igasuguste ootusteta, sest koik olid rààkinud, et tegemist on igava ja tolmuse industriaallinnaga, kus pàikest kunagi ei paista. Olles yhe pàevaga làbi kàinud kesklinna ja yhe ohtuga veel paar piirkonda, voin òelda, et pàevasel ajal paistab pàike kyll ja need linnaosad, mida ma nàinud olen, on yllatavalt kenad. Ennelounavalguses Duomo oli vàga ilus, kitsad tànavad monusad ja ruumi piisavalt, kuna turiste oli ysna vàhe.
Ma oskan itaalia keeles praeguseks elementaarseid viisakusvàljendeid, paari mitte nii viisakat vàljendit, kysida maasikajààtist ja tunnen àra veel moned toitude koostisosad, kysida, kus asub tualett ja òelda, et ma ei saa aru, mis nad mulle rààgivad :) Koik tànu sellele, et itaallased rààgivad inglise keelt veel vàhem kui mina itaalia keelt.
Yldiselt tulin ma Milanosse ilma igasuguste ootusteta, sest koik olid rààkinud, et tegemist on igava ja tolmuse industriaallinnaga, kus pàikest kunagi ei paista. Olles yhe pàevaga làbi kàinud kesklinna ja yhe ohtuga veel paar piirkonda, voin òelda, et pàevasel ajal paistab pàike kyll ja need linnaosad, mida ma nàinud olen, on yllatavalt kenad. Ennelounavalguses Duomo oli vàga ilus, kitsad tànavad monusad ja ruumi piisavalt, kuna turiste oli ysna vàhe.
Ma oskan itaalia keeles praeguseks elementaarseid viisakusvàljendeid, paari mitte nii viisakat vàljendit, kysida maasikajààtist ja tunnen àra veel moned toitude koostisosad, kysida, kus asub tualett ja òelda, et ma ei saa aru, mis nad mulle rààgivad :) Koik tànu sellele, et itaallased rààgivad inglise keelt veel vàhem kui mina itaalia keelt.
esmaspäev, 31. mai 2010
Bergamo
Asi algas sellega, et lennukis istus minu korvale kuldses jakis Blond Solaariumisoltlane, kes ilmselgelt armastas oma magusat parfyymi ja kais seda vahepeal isegi varskendamas. Seega ei tulnud raamatulugemisest ja monusast ajaviitmisest midagi valja. Aga aknaaluse kohal oli onneks voimalik vahemalt valja vaadata, mida ma tavaliselt sellise pohjalikkusega ei tee :) Yle sai vaadatud nii Neringa kui Alpid (vaatega lennukiaknast Himaalajale ei ole need muidugi vorreldavad). Milanos laks onneks kiirelt, terve tee bussis lennujaamast raudteejaama magasin, rong Bergamosse vàljus ka kohe ning tund aega hiljem olin juba Bergamos.
Voin òelda, et Bergamo on ilus isegi àikesetormi ajal. See oli muide koige valjem torm, mida ma kunagi kuulnud olen :) Vàga màrg ka :) Aga see loppes sama kiirelt kui algas ja pool tundi hiljem oli juba pàike vàljas.
Paolo oli mind eelnevalt hoiatanud, et Bergamo on vàga vaikne linn, òòsiti tàiesti vàlja surnud ja mingist òòelust ei tasu moeldagi. Mis mulle sobis, sest tegelikult mul puhkust vaja ongi. Làksime ohtul siiski vanalinna (Bergamo vanalinn on Vàga Korgel) ning nii kui Paolo maja juurest ymber nurga pòòrasime, oli terve tànav rahvast tàis. Polesid kyynlad, toimus tangotund, vàlikohvikud olid rahvast tàis. Keset vanalinna toimus abordivastane meeleavaldus, poletati taas kyynlaid ning esitati erinevaid eeskavasid meeleavalduse raames. Vaatasime tuledes linnale ylevalt alla ning Paolo nàitas yhte piazzat, kus pidi igal pyhapàeval turg olema. Kui ma pyhapàeval sinna piazzale joudsin, oli see tàis vanaaegseid autosid ning selgus, et linnas toimub "Historical Grand Prix".
Otsisin lounasoogikohta, aga koik olid kuidagi liiga turiste tàis ning Barcelona "menu del dia" (ca 8-10 eurot) on siinsetes sòògikohtades "menu turistico" (ca 18-23 eurot). Leidsin yhe pizzabaari, kus suurtest plaadipizzadest myyakse kaalu jàrgi ning pizzasid oli seal vàhemalt 15-20 sorti. Eranditult igayks vàga isuàratav. Rahvast oli ka leti ees mustmiljon ning ma otsustasin sinna mone aja pàrast naaseda. Tund hiljem oli voimalik isegi lòògile pààseda :) Artishoki ja prosciutto pizza peal oli juustu, artishokke ja prosciuttot nii palju, et saiaosa ei paistnud kuskilt :) Kingituseks pangi kaks viigimarjasaia ka kaasa.
Ohtul selgus, et làheme paari Paolo sobraga ... pizzat sòòma :) Tàna plaanin pastale ja suvikorvitsaoitele rohku panna :)
Paar tundi veel Bergamos ja siis Milanosse :)
Voin òelda, et Bergamo on ilus isegi àikesetormi ajal. See oli muide koige valjem torm, mida ma kunagi kuulnud olen :) Vàga màrg ka :) Aga see loppes sama kiirelt kui algas ja pool tundi hiljem oli juba pàike vàljas.
Paolo oli mind eelnevalt hoiatanud, et Bergamo on vàga vaikne linn, òòsiti tàiesti vàlja surnud ja mingist òòelust ei tasu moeldagi. Mis mulle sobis, sest tegelikult mul puhkust vaja ongi. Làksime ohtul siiski vanalinna (Bergamo vanalinn on Vàga Korgel) ning nii kui Paolo maja juurest ymber nurga pòòrasime, oli terve tànav rahvast tàis. Polesid kyynlad, toimus tangotund, vàlikohvikud olid rahvast tàis. Keset vanalinna toimus abordivastane meeleavaldus, poletati taas kyynlaid ning esitati erinevaid eeskavasid meeleavalduse raames. Vaatasime tuledes linnale ylevalt alla ning Paolo nàitas yhte piazzat, kus pidi igal pyhapàeval turg olema. Kui ma pyhapàeval sinna piazzale joudsin, oli see tàis vanaaegseid autosid ning selgus, et linnas toimub "Historical Grand Prix".
Otsisin lounasoogikohta, aga koik olid kuidagi liiga turiste tàis ning Barcelona "menu del dia" (ca 8-10 eurot) on siinsetes sòògikohtades "menu turistico" (ca 18-23 eurot). Leidsin yhe pizzabaari, kus suurtest plaadipizzadest myyakse kaalu jàrgi ning pizzasid oli seal vàhemalt 15-20 sorti. Eranditult igayks vàga isuàratav. Rahvast oli ka leti ees mustmiljon ning ma otsustasin sinna mone aja pàrast naaseda. Tund hiljem oli voimalik isegi lòògile pààseda :) Artishoki ja prosciutto pizza peal oli juustu, artishokke ja prosciuttot nii palju, et saiaosa ei paistnud kuskilt :) Kingituseks pangi kaks viigimarjasaia ka kaasa.
Ohtul selgus, et làheme paari Paolo sobraga ... pizzat sòòma :) Tàna plaanin pastale ja suvikorvitsaoitele rohku panna :)
Paar tundi veel Bergamos ja siis Milanosse :)
Raamatukuu mai 2010
Carol Drinkwater - Oliiviistandus
Carol Drinkwater - Oliivisaak
Khaled Hosseini - Lohejooksja
Nicholas Sparks - The Last Song
Paul Theraux - The Great Railway Bazaar
Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi
Carol Drinkwater - Oliivisaak
Khaled Hosseini - Lohejooksja
Nicholas Sparks - The Last Song
Paul Theraux - The Great Railway Bazaar
Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi
esmaspäev, 24. mai 2010
Head asjad
Vahest on nii, et satud lugema kellegi blogi või reisikirja või CS profiili ja tunned, et tegemist on uskumatult toredate inimestega, kellega on ühised huvid ja vaated. Põhjamaine tagasihoidlikkus ja reserveeritus ei lase siinkohal siiski kohe sõprust looma hakata, millest on tegelikult kahju. Äkki peaks eeskuju võtma kõikidest nendest hindudest, kes lisavad nii FB-s sõbraks kui saadavad läbi CS-i kirju, ainsaks põhjenduseks see, et "you seem so interesting"? :)
Igal juhul minu tänane avastus on Jucjaco toidu- ja ümbermaailmareisiblogid, mis ma mõlemad ka siia paremasse serva panin.
Igal juhul minu tänane avastus on Jucjaco toidu- ja ümbermaailmareisiblogid, mis ma mõlemad ka siia paremasse serva panin.
pühapäev, 23. mai 2010
Rabarberi-martsipanikook
On aeg selle koogi retsept siia ka üles panna, kaua ma seda ikka Thredalia blogist otsimas käin :)
Tükelda kausi põhja 100 grammi mandimartsipani, lisa 3 muna ja 100 grammi suhkrut ning vahusta. Sega hulka 180 grammi jahu, millele on lisatud 1 tl küpsetuspulbrit ja 2 tl vaniljesuhkrut. Kui jätkad mikserdamist, siis sel ajal kui tainas pakseneb, hakkavad ka martsipanitükid peenestuma. Lisa 1 dl piima ja 50 grammi sulavõid. Haki ca 5 keskmist rabarbrivart (õunahooajal 3 suuremat õuna) ja sega tükid taigna sisse. Küpseta 180 kraadi juures 35 - 40 minutit.
Tallinn,
22.05.2010
Tükelda kausi põhja 100 grammi mandimartsipani, lisa 3 muna ja 100 grammi suhkrut ning vahusta. Sega hulka 180 grammi jahu, millele on lisatud 1 tl küpsetuspulbrit ja 2 tl vaniljesuhkrut. Kui jätkad mikserdamist, siis sel ajal kui tainas pakseneb, hakkavad ka martsipanitükid peenestuma. Lisa 1 dl piima ja 50 grammi sulavõid. Haki ca 5 keskmist rabarbrivart (õunahooajal 3 suuremat õuna) ja sega tükid taigna sisse. Küpseta 180 kraadi juures 35 - 40 minutit.
Tallinn,
22.05.2010
Tatraküpsised
Vahusta 125 grammi võid 100 grammi suhkruga, lisa 1 muna, 150 grammi tatrajahu koos 1 tl küpsetuspulbriga ja 100 gr jahvatatud mandleid. Vajadusel lisa ka paar spl vett. Vormi käte vahel ümmargused pallid ning vajuta need ahjuplaadil lamedaks. Küpseta 180 kraadi juures ca 30 minutit.
Retsept Aeda maitseelamustest.
Tallinn,
21.05.2010
Retsept Aeda maitseelamustest.
Tallinn,
21.05.2010
Püha lehm
Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi
Autor jätab oma karjääri Austraalia televisioonis ning kolib Indiasse armastatu juurde ning koos jäävad nad sinna kaheks aastaks. Selle aja jooksul on ta mees valdavalt Afganistanis või mõnes teises kriisikoldes reportaaže tegemas ning Sarah peab endale üksinda tegevust leidma. Raamatu alguses satub ta rohkem naljakatesse seiklustesse, tutvub ja sõbruneb erinevate inimestega, annab ülevaate kastisüsteemist ning raamatu lõpupoole tutvub Indias levinud usunditega.
Kerge, aga samas üsna põhjalik lugemine India igapäevaelust. Kahe aastaga suutis ta koguda uskumatult palju infot ning selle kõik ka edasi anda. Lugedes ei tekkinud kordagi tunnet, et see raamat on samamoodi üle-jala kirjutatud nagu enamus eestlaste reisiraamatuid kipub olema.
Ja see oli raamat, mida lugedes ma tundsin erakordselt teravalt, et oleks pidanud ingliskeelse versiooni valima. Mulle ei meeldi kui nimesid muudetakse (Tadž Mahal???) või mulle mingeid sõnahübriide pakutakse (rögitsema?). Tõlkija: Kerti Tergem.
Autor jätab oma karjääri Austraalia televisioonis ning kolib Indiasse armastatu juurde ning koos jäävad nad sinna kaheks aastaks. Selle aja jooksul on ta mees valdavalt Afganistanis või mõnes teises kriisikoldes reportaaže tegemas ning Sarah peab endale üksinda tegevust leidma. Raamatu alguses satub ta rohkem naljakatesse seiklustesse, tutvub ja sõbruneb erinevate inimestega, annab ülevaate kastisüsteemist ning raamatu lõpupoole tutvub Indias levinud usunditega.
Kerge, aga samas üsna põhjalik lugemine India igapäevaelust. Kahe aastaga suutis ta koguda uskumatult palju infot ning selle kõik ka edasi anda. Lugedes ei tekkinud kordagi tunnet, et see raamat on samamoodi üle-jala kirjutatud nagu enamus eestlaste reisiraamatuid kipub olema.
Ja see oli raamat, mida lugedes ma tundsin erakordselt teravalt, et oleks pidanud ingliskeelse versiooni valima. Mulle ei meeldi kui nimesid muudetakse (Tadž Mahal???) või mulle mingeid sõnahübriide pakutakse (rögitsema?). Tõlkija: Kerti Tergem.
neljapäev, 20. mai 2010
Kreemine mandli-rabarberikook
Põhjaks tegin järjekordselt muretaigna mandlitega, mis on lihtsalt superhea:
Sega 125 gr jahu, natuke soola, 75 gr kõva võid, 25 gr hakitud mandleid ja natuke külma vett. Suru 22 cm ahjuvormi ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma. Eelküpseta 190C juures 15 minutit hernestega kaetult ja veel 5 minutit ilma hernesteta.
Haki rabarber (nii palju, et koogipõhja ilusti ära kataks), sega tükid riivitud sidrunikoore ja suhkruga (vastavalt maitsele) ning laota segu koogipõhjale. Sega 3 dl vahukoort, 2 muna, 1 munakollane ja 2 spl maisitärklist ning vala segu rabarbritele peale. Küpseta 200 kraadi juures 45 minutit kuni tund.
Tallinn,
18.05.2010
Sega 125 gr jahu, natuke soola, 75 gr kõva võid, 25 gr hakitud mandleid ja natuke külma vett. Suru 22 cm ahjuvormi ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma. Eelküpseta 190C juures 15 minutit hernestega kaetult ja veel 5 minutit ilma hernesteta.
Haki rabarber (nii palju, et koogipõhja ilusti ära kataks), sega tükid riivitud sidrunikoore ja suhkruga (vastavalt maitsele) ning laota segu koogipõhjale. Sega 3 dl vahukoort, 2 muna, 1 munakollane ja 2 spl maisitärklist ning vala segu rabarbritele peale. Küpseta 200 kraadi juures 45 minutit kuni tund.
Rabarbri ja kreemi osa on raamatust "100 pirukat".
Tallinn,
18.05.2010
The Great Railway Bazaar
Paul Theroux - The Great Railway Bazaar
Ma sain selle lõpuks läbi :) Oleks lugemiseks kaks nädalat kauem kulunud, oleks poolteist aastat täis saanud. Alustasin 2009 jaanuari algul ning lugesin vahelduva eduga kogu selle aja jooksul.
Ja oleks siis, et raamat poleks hea olnud vmt, et nii pikalt läks. Väga lahe lugemine oli, aga kuidagi ... aeganõudev :)
Paul Theroux otsustab sõita Londonist rongiga läbi Euroopa ja Aasia Jaapanini ning sealt läbi Venemaa (Trans-Siberian) tagasi. Oma teel kohtab ta inimesi, kes räägivad oma elust ja seiklustest uskumatuid lugusid. Ta satub ootamatutesse situatsioonidesse ning kirjeldab väga palju rongiistmeid :)
Väga hea meelelahutus ning kuna mitmed kohad on ka omal läbi käidud, oli ka äratundmisrõõmu.
Ma sain selle lõpuks läbi :) Oleks lugemiseks kaks nädalat kauem kulunud, oleks poolteist aastat täis saanud. Alustasin 2009 jaanuari algul ning lugesin vahelduva eduga kogu selle aja jooksul.
Ja oleks siis, et raamat poleks hea olnud vmt, et nii pikalt läks. Väga lahe lugemine oli, aga kuidagi ... aeganõudev :)
Paul Theroux otsustab sõita Londonist rongiga läbi Euroopa ja Aasia Jaapanini ning sealt läbi Venemaa (Trans-Siberian) tagasi. Oma teel kohtab ta inimesi, kes räägivad oma elust ja seiklustest uskumatuid lugusid. Ta satub ootamatutesse situatsioonidesse ning kirjeldab väga palju rongiistmeid :)
Väga hea meelelahutus ning kuna mitmed kohad on ka omal läbi käidud, oli ka äratundmisrõõmu.
teisipäev, 18. mai 2010
Varuplaan
Varuplaan, režissöör Alan Poul
Väga napakas film. Ma rohkem nagu ei oskagi midagi öelda. Liiga napakas, et seda põhjendama hakata :)
Tõlkest: vanaema kutsuti seal "nana" ja eesti keelde tõlgiti kui "mana". Mina pole eesti keeles kuulnud, et keegi vanavanemate kohta nii ütleks. Ja ÕSi kohaselt on mana - manamine, maagiline elujõud.
Filmi parim osa olid treilerid, seekord oli uusi ka ja ma hetkel ootan Toskaanas, Sienas ülesvõetud filmi "Letters to Juliet". Muide, kas nüüd eestistatakse nimesid ka? Filmi eestikeelne pealkiri on "Kirjad Juliale".
Väga napakas film. Ma rohkem nagu ei oskagi midagi öelda. Liiga napakas, et seda põhjendama hakata :)
Tõlkest: vanaema kutsuti seal "nana" ja eesti keelde tõlgiti kui "mana". Mina pole eesti keeles kuulnud, et keegi vanavanemate kohta nii ütleks. Ja ÕSi kohaselt on mana - manamine, maagiline elujõud.
Filmi parim osa olid treilerid, seekord oli uusi ka ja ma hetkel ootan Toskaanas, Sienas ülesvõetud filmi "Letters to Juliet". Muide, kas nüüd eestistatakse nimesid ka? Filmi eestikeelne pealkiri on "Kirjad Juliale".
neljapäev, 13. mai 2010
Ricotta-rabarbrikook
Hea ja mahlane ricotta-rabarbrikook:
Sega taignaks 125 gr jahu, natuke soola, 75 gr kõva võid, 25 gr hakitud mandleid ja natuke külma vett. Suru 22 cm ahjuvormi ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma. Eelküpseta 190C juures 15 minutit hernestega kaetult ja veel 5 minutit ilma hernesteta.
Lõika rabarbrivarred suuremateks tükkideks ja keeda suhkruvees pehmeks, aga ära lase laguneda. Tõsta veest välja ja jäta nõrguma.
Katte jaoks sega 500 gr ricottat, 4 munakollast, pool tl vaniljet, natuke sidrunimahla, kaks lusikatäit mett ja soovi korral ka suhkrut. Vala segu põhjale ja küpseta ca pool tundi. Laota ahjust väljavõetud koogile rabarberitükid. Lase koogil jahtuda ning vala peale 200 ml rabarbrikeeduveest ja 100 ml tarretisesuhkrust tehtud segu.
Tallinn,
10.05.2010
Sega taignaks 125 gr jahu, natuke soola, 75 gr kõva võid, 25 gr hakitud mandleid ja natuke külma vett. Suru 22 cm ahjuvormi ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi seisma. Eelküpseta 190C juures 15 minutit hernestega kaetult ja veel 5 minutit ilma hernesteta.
Lõika rabarbrivarred suuremateks tükkideks ja keeda suhkruvees pehmeks, aga ära lase laguneda. Tõsta veest välja ja jäta nõrguma.
Katte jaoks sega 500 gr ricottat, 4 munakollast, pool tl vaniljet, natuke sidrunimahla, kaks lusikatäit mett ja soovi korral ka suhkrut. Vala segu põhjale ja küpseta ca pool tundi. Laota ahjust väljavõetud koogile rabarberitükid. Lase koogil jahtuda ning vala peale 200 ml rabarbrikeeduveest ja 100 ml tarretisesuhkrust tehtud segu.
Tallinn,
10.05.2010
esmaspäev, 10. mai 2010
The Last Song
Nicholas Sparks - The Last Song
The Last Song, režissöör Julie Ann Robinson
Enamasti kui ma satun lugema-vaatama paketti raamat + film tundub film raamatuga võrreldes ülevaatliku konspektina. On ka erandeid - näiteks on Rentslimiljonäri film parem kui raamat ning Poiss triibulises pidžaamas ühtmoodi hea nii filmi kui raamatuna - kuid antud komplekt sinna alla ei kuulu. Ma saan aru, et 400-leheküljelisest raamatust ei saa teha üks-ühele filmi, mis peab kahe tunni sisse ära mahtuma, ometigi oli filmi vaadates koguaeg tunne, et kuskilt on midagi puudu, midagi vahele jäetud ja midagi oli ju raamatus hoopis teistmoodi.
17-aastane, äsja keskkooli lõpetanud Ronnie ning tema 10-aastane vend Jonah saadetakse suveks isa juurde elama, kes kolis nende juurest kolm aastat tagasi ära. Samal ajal kui Jonah rõõmustab eelseisva suve üle isaga, ei ole Ronnie isaga väljakolimisest saadik sõnagi rääkinud ega ka klaverit mänginud, mida isa talle lapsest saadik õpetanud oli. Ronnie on otsustanud isa elu võimalikult raskeks teha, kuid õige pea mõistab siiski, et vanemate plaan ei olnud mitte tema karistamiseks välja mõeldud. Juba esimesel päeval tutvub ta ka Williga ning esialgu tundub suvi täitsa hästi minevat. Kuid Nicholas Sparksi puhul ei ole asjad nii lihtsad (pean tunnistama, et kuigi ma temalt rohkem raamatuid lugenud ei ole, olen näinud kahte tema raamatute põhjal tehtud filmi) ning õige pea on Ronnie olukorras, kus tuleb võidelda võimaluse eest veeta veel natukenegi aega koos isaga.
Mõeldes ka nende kahe filmi peale, mida ma enne mainisin - Ööd Rodhante'is ja Notebook - ma julgen tõmmata kerge paralleeli Coelho ja Sparksi vahele, nad mõlemad tunduvad rohkem tootvat kui loovat.
The Last Song, režissöör Julie Ann Robinson
Enamasti kui ma satun lugema-vaatama paketti raamat + film tundub film raamatuga võrreldes ülevaatliku konspektina. On ka erandeid - näiteks on Rentslimiljonäri film parem kui raamat ning Poiss triibulises pidžaamas ühtmoodi hea nii filmi kui raamatuna - kuid antud komplekt sinna alla ei kuulu. Ma saan aru, et 400-leheküljelisest raamatust ei saa teha üks-ühele filmi, mis peab kahe tunni sisse ära mahtuma, ometigi oli filmi vaadates koguaeg tunne, et kuskilt on midagi puudu, midagi vahele jäetud ja midagi oli ju raamatus hoopis teistmoodi.
17-aastane, äsja keskkooli lõpetanud Ronnie ning tema 10-aastane vend Jonah saadetakse suveks isa juurde elama, kes kolis nende juurest kolm aastat tagasi ära. Samal ajal kui Jonah rõõmustab eelseisva suve üle isaga, ei ole Ronnie isaga väljakolimisest saadik sõnagi rääkinud ega ka klaverit mänginud, mida isa talle lapsest saadik õpetanud oli. Ronnie on otsustanud isa elu võimalikult raskeks teha, kuid õige pea mõistab siiski, et vanemate plaan ei olnud mitte tema karistamiseks välja mõeldud. Juba esimesel päeval tutvub ta ka Williga ning esialgu tundub suvi täitsa hästi minevat. Kuid Nicholas Sparksi puhul ei ole asjad nii lihtsad (pean tunnistama, et kuigi ma temalt rohkem raamatuid lugenud ei ole, olen näinud kahte tema raamatute põhjal tehtud filmi) ning õige pea on Ronnie olukorras, kus tuleb võidelda võimaluse eest veeta veel natukenegi aega koos isaga.
Mõeldes ka nende kahe filmi peale, mida ma enne mainisin - Ööd Rodhante'is ja Notebook - ma julgen tõmmata kerge paralleeli Coelho ja Sparksi vahele, nad mõlemad tunduvad rohkem tootvat kui loovat.
pühapäev, 9. mai 2010
neljapäev, 6. mai 2010
Kite Runner
Kite Runner, režissöör Marc Forster
Khaled Hosseini - Lohejooksja
Amir ja Hassan, kes töötab koos oma isaga Amiri peres teenijatena, kasvavad sõja-eelses Kabulis koos üles, nad jagavad rõõme ja muresid ning jooksevad koos lohede järgi. Hassan on Amirile lõpuni ustav ning on valmis Amiri kaitsmiseks paljuga riskima. Kui poisid on saanud 12-aastaseks, juhtub midagi, mis muudab kogu nende ülejäänud elu. See on lugu sõprusest, reetmisest ja andeksandmisest.
Ma olen seda filmi vaadanud juba kolm korda ja vaatamata sellele, et seal on hetki, mida on väga valus vaadata, on see siiski suurepärane film. Lugesin nüüd ka raamatu läbi ja see on Khaled Hosseinil nii mõjuvalt kirjutatud, et ebamugavustunne kõhus ei kao lugemise ajal täielikult kordagi. Kui raamatu algus - Amiri lapsepõlvemeenutused olid kirja pandud lihtsal naiivsel ja lapselikul viisil, mis esialgu väga võõras tundus, siis hiljem sain aru, et just see oligi see, mis tegi raamatu usutavaks ja pani kaasa elama. Raamatust, milles on 342 lehekülge ja iga rida on oluline, ei saagi teha sama põhjalikku filmi, mis peab ära mahtuma ca kahe tunni sisse, seega pean ma ka peale raamatu lugemist filmi endiselt väga heaks. Kohad, mida filmis tuli ise tõlgendada, saavad samuti raamatus seletuse.
Khaled Hosseini - Lohejooksja
Amir ja Hassan, kes töötab koos oma isaga Amiri peres teenijatena, kasvavad sõja-eelses Kabulis koos üles, nad jagavad rõõme ja muresid ning jooksevad koos lohede järgi. Hassan on Amirile lõpuni ustav ning on valmis Amiri kaitsmiseks paljuga riskima. Kui poisid on saanud 12-aastaseks, juhtub midagi, mis muudab kogu nende ülejäänud elu. See on lugu sõprusest, reetmisest ja andeksandmisest.
Ma olen seda filmi vaadanud juba kolm korda ja vaatamata sellele, et seal on hetki, mida on väga valus vaadata, on see siiski suurepärane film. Lugesin nüüd ka raamatu läbi ja see on Khaled Hosseinil nii mõjuvalt kirjutatud, et ebamugavustunne kõhus ei kao lugemise ajal täielikult kordagi. Kui raamatu algus - Amiri lapsepõlvemeenutused olid kirja pandud lihtsal naiivsel ja lapselikul viisil, mis esialgu väga võõras tundus, siis hiljem sain aru, et just see oligi see, mis tegi raamatu usutavaks ja pani kaasa elama. Raamatust, milles on 342 lehekülge ja iga rida on oluline, ei saagi teha sama põhjalikku filmi, mis peab ära mahtuma ca kahe tunni sisse, seega pean ma ka peale raamatu lugemist filmi endiselt väga heaks. Kohad, mida filmis tuli ise tõlgendada, saavad samuti raamatus seletuse.
teisipäev, 4. mai 2010
Oliivisaaga jätkub
Carol Drinkwater - Oliivisaak
Ma alustasin seda raamatut jaanuaris, kui parajasti midagi sobivamat enam lugeda ei olnud ning jäi pooleli kui ma puhkusele sõitsin. Nüüd, kui esimene osa loetud sai, leidsin, et vähendada pooleliolevate raamatute hulka, tuleks ka kolmas osa ära lõpetada.
Erinevus võrreldes esimese osaga seisneb peamiselt selles, et kui Oliiviistanduses sai lugeda peamiselt sellest kui imeline on nende elu Apassionatas ja kui tore mees tal on ja kui väga nad üksteist armastavad, siis kolmandas osas jätab Michel naise maha ning saab lugeda peamiselt sellest kui õnnetu ta üksinda on, kuidas ta Apassionatat üksinda korras hoiab ning kui väga ta Michelist puudust tunneb ja teda armastab.
Lisaks põhjalik info mesilaste pidamisest, metssigade jahist ja oliivikahjuritest.
Teist ja neljandat osa ma ei plaani lugeda.
Ma alustasin seda raamatut jaanuaris, kui parajasti midagi sobivamat enam lugeda ei olnud ning jäi pooleli kui ma puhkusele sõitsin. Nüüd, kui esimene osa loetud sai, leidsin, et vähendada pooleliolevate raamatute hulka, tuleks ka kolmas osa ära lõpetada.
Erinevus võrreldes esimese osaga seisneb peamiselt selles, et kui Oliiviistanduses sai lugeda peamiselt sellest kui imeline on nende elu Apassionatas ja kui tore mees tal on ja kui väga nad üksteist armastavad, siis kolmandas osas jätab Michel naise maha ning saab lugeda peamiselt sellest kui õnnetu ta üksinda on, kuidas ta Apassionatat üksinda korras hoiab ning kui väga ta Michelist puudust tunneb ja teda armastab.
Lisaks põhjalik info mesilaste pidamisest, metssigade jahist ja oliivikahjuritest.
Teist ja neljandat osa ma ei plaani lugeda.
pühapäev, 2. mai 2010
Oliivisaaga
Carol Drinkwater - Oliiviistandus
Mulle tavaliselt meeldivad oliivi-, veini-, kodu loomise ja majaehituse, aiapidamise ja viinamarjaraamatud Lõuna-Euroopast. Nad on soojad, lõbusad, natuke informatiivsed ja kerged lugeda. Oliiviistandus, mis pealkirja ja kujunduse põhjal samasse kategooriasse võinuks kuuluda, oli täielik pettumus. Suure osa raamatust võttis enda alla autori ning tema elukaaslase Micheli suhte kirjeldamine (häirivalt ennastõigustaval viisil), nende tööelu väljaspool Lõuna-Prantsusmaad (mõlemad olid väga tähtsad isikud meelelahutustööstuses) ning põhjalikud kirjeldused oliivikasvatusest. Ma arvan, et kõige rohkem mind häiriski just see pidev õnneliku suhte rõhutamine. Mitte, et nad ei tohiks õnnelikud olla, lihtsalt minu meelest on see, et sa oma elukaaslasest hoolid nii elementaarne ja iseenesestmõistetav, et seda ei peaks igal võimalikul ja ebasobival juhul alla joonima ja lugejatele meenutama.
Tõlge ja toimetamine olid nõrgad.
Mulle tavaliselt meeldivad oliivi-, veini-, kodu loomise ja majaehituse, aiapidamise ja viinamarjaraamatud Lõuna-Euroopast. Nad on soojad, lõbusad, natuke informatiivsed ja kerged lugeda. Oliiviistandus, mis pealkirja ja kujunduse põhjal samasse kategooriasse võinuks kuuluda, oli täielik pettumus. Suure osa raamatust võttis enda alla autori ning tema elukaaslase Micheli suhte kirjeldamine (häirivalt ennastõigustaval viisil), nende tööelu väljaspool Lõuna-Prantsusmaad (mõlemad olid väga tähtsad isikud meelelahutustööstuses) ning põhjalikud kirjeldused oliivikasvatusest. Ma arvan, et kõige rohkem mind häiriski just see pidev õnneliku suhte rõhutamine. Mitte, et nad ei tohiks õnnelikud olla, lihtsalt minu meelest on see, et sa oma elukaaslasest hoolid nii elementaarne ja iseenesestmõistetav, et seda ei peaks igal võimalikul ja ebasobival juhul alla joonima ja lugejatele meenutama.
Tõlge ja toimetamine olid nõrgad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
