Homme näeme, lavastaja Priit Võigemast
Kui vaatasime Linnateatri juunikuu mängukava, selgus, et nägemata on äsja lavale toodud Priit Võigemasti lavastus "Homme näeme" ja mõned vähemkiidetud etendused. Kuna "Homme näeme" oli veel üsna värske, siis puudusid selle kohta ka arvustused, kiitvad-laitvad sõnavõtud ning etendust läksin vähemalt mina vaatama ilma eriliste ootusteta sellele.
Lavastus koosnes reast etüüdidest, mille temaatika varieerus seinast-seina, olles siiski piiratud inimeste igapäevakohtumiste ja -juttudega. Oli kontori suitsunurga klatši, oli lapsevanemate koosoolek, tänaval juhuslikult kohtunud inimeste meenutused, kohtumine rahakerjava mooriga, peresuhted. Kohati oli naljakas, kohati oli äratundmist (mitte segi ajada äratundmisrõõmuga), kohati väsitas (kandekottidega koju mineva õpetaja pikem arutlus ja enese mittekehtestamine kohtudes raha kerjava baabaga), kohati ärritas (tänitav naine on tänaval ja kaupluse kassasabas liiga sagedasti esinev õõvastav nähtus, et ma seda kuidagigi naljakaks suudaksin pidada). Üldiselt oli minu meelest tegemist "kompotiga", kuhu oli sisse pandud kõike võimalikku, mis paraku ei moodustanud ühtset tervikut.
Tagantjärele lugesin just, et "Homme näeme" olla mõtteline järg lavastusele "Hecuba pärast". Suurim erinevus Hecubaga ongi minu meelest see, et Hecuba puhul moodustus etüüdidest nauditav tervik.
Kui vaatasime Linnateatri juunikuu mängukava, selgus, et nägemata on äsja lavale toodud Priit Võigemasti lavastus "Homme näeme" ja mõned vähemkiidetud etendused. Kuna "Homme näeme" oli veel üsna värske, siis puudusid selle kohta ka arvustused, kiitvad-laitvad sõnavõtud ning etendust läksin vähemalt mina vaatama ilma eriliste ootusteta sellele.
Lavastus koosnes reast etüüdidest, mille temaatika varieerus seinast-seina, olles siiski piiratud inimeste igapäevakohtumiste ja -juttudega. Oli kontori suitsunurga klatši, oli lapsevanemate koosoolek, tänaval juhuslikult kohtunud inimeste meenutused, kohtumine rahakerjava mooriga, peresuhted. Kohati oli naljakas, kohati oli äratundmist (mitte segi ajada äratundmisrõõmuga), kohati väsitas (kandekottidega koju mineva õpetaja pikem arutlus ja enese mittekehtestamine kohtudes raha kerjava baabaga), kohati ärritas (tänitav naine on tänaval ja kaupluse kassasabas liiga sagedasti esinev õõvastav nähtus, et ma seda kuidagigi naljakaks suudaksin pidada). Üldiselt oli minu meelest tegemist "kompotiga", kuhu oli sisse pandud kõike võimalikku, mis paraku ei moodustanud ühtset tervikut.
Tagantjärele lugesin just, et "Homme näeme" olla mõtteline järg lavastusele "Hecuba pärast". Suurim erinevus Hecubaga ongi minu meelest see, et Hecuba puhul moodustus etüüdidest nauditav tervik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar