Nicholas Sparks - The Last Song
The Last Song, režissöör Julie Ann Robinson
Enamasti kui ma satun lugema-vaatama paketti raamat + film tundub film raamatuga võrreldes ülevaatliku konspektina. On ka erandeid - näiteks on Rentslimiljonäri film parem kui raamat ning Poiss triibulises pidžaamas ühtmoodi hea nii filmi kui raamatuna - kuid antud komplekt sinna alla ei kuulu. Ma saan aru, et 400-leheküljelisest raamatust ei saa teha üks-ühele filmi, mis peab kahe tunni sisse ära mahtuma, ometigi oli filmi vaadates koguaeg tunne, et kuskilt on midagi puudu, midagi vahele jäetud ja midagi oli ju raamatus hoopis teistmoodi.
17-aastane, äsja keskkooli lõpetanud Ronnie ning tema 10-aastane vend Jonah saadetakse suveks isa juurde elama, kes kolis nende juurest kolm aastat tagasi ära. Samal ajal kui Jonah rõõmustab eelseisva suve üle isaga, ei ole Ronnie isaga väljakolimisest saadik sõnagi rääkinud ega ka klaverit mänginud, mida isa talle lapsest saadik õpetanud oli. Ronnie on otsustanud isa elu võimalikult raskeks teha, kuid õige pea mõistab siiski, et vanemate plaan ei olnud mitte tema karistamiseks välja mõeldud. Juba esimesel päeval tutvub ta ka Williga ning esialgu tundub suvi täitsa hästi minevat. Kuid Nicholas Sparksi puhul ei ole asjad nii lihtsad (pean tunnistama, et kuigi ma temalt rohkem raamatuid lugenud ei ole, olen näinud kahte tema raamatute põhjal tehtud filmi) ning õige pea on Ronnie olukorras, kus tuleb võidelda võimaluse eest veeta veel natukenegi aega koos isaga.
Mõeldes ka nende kahe filmi peale, mida ma enne mainisin - Ööd Rodhante'is ja Notebook - ma julgen tõmmata kerge paralleeli Coelho ja Sparksi vahele, nad mõlemad tunduvad rohkem tootvat kui loovat.
The Last Song, režissöör Julie Ann Robinson
Enamasti kui ma satun lugema-vaatama paketti raamat + film tundub film raamatuga võrreldes ülevaatliku konspektina. On ka erandeid - näiteks on Rentslimiljonäri film parem kui raamat ning Poiss triibulises pidžaamas ühtmoodi hea nii filmi kui raamatuna - kuid antud komplekt sinna alla ei kuulu. Ma saan aru, et 400-leheküljelisest raamatust ei saa teha üks-ühele filmi, mis peab kahe tunni sisse ära mahtuma, ometigi oli filmi vaadates koguaeg tunne, et kuskilt on midagi puudu, midagi vahele jäetud ja midagi oli ju raamatus hoopis teistmoodi.
17-aastane, äsja keskkooli lõpetanud Ronnie ning tema 10-aastane vend Jonah saadetakse suveks isa juurde elama, kes kolis nende juurest kolm aastat tagasi ära. Samal ajal kui Jonah rõõmustab eelseisva suve üle isaga, ei ole Ronnie isaga väljakolimisest saadik sõnagi rääkinud ega ka klaverit mänginud, mida isa talle lapsest saadik õpetanud oli. Ronnie on otsustanud isa elu võimalikult raskeks teha, kuid õige pea mõistab siiski, et vanemate plaan ei olnud mitte tema karistamiseks välja mõeldud. Juba esimesel päeval tutvub ta ka Williga ning esialgu tundub suvi täitsa hästi minevat. Kuid Nicholas Sparksi puhul ei ole asjad nii lihtsad (pean tunnistama, et kuigi ma temalt rohkem raamatuid lugenud ei ole, olen näinud kahte tema raamatute põhjal tehtud filmi) ning õige pea on Ronnie olukorras, kus tuleb võidelda võimaluse eest veeta veel natukenegi aega koos isaga.
Mõeldes ka nende kahe filmi peale, mida ma enne mainisin - Ööd Rodhante'is ja Notebook - ma julgen tõmmata kerge paralleeli Coelho ja Sparksi vahele, nad mõlemad tunduvad rohkem tootvat kui loovat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar