Kuvatakse päringule tai vastavad postitused asjakohasuse alusel. Sortimine kuupäeva alusel Vaadake kõiki postitusi
Kuvatakse päringule tai vastavad postitused asjakohasuse alusel. Sortimine kuupäeva alusel Vaadake kõiki postitusi

esmaspäev, 3. november 2008

Tai massaažist Tai restorani









Kuna eile õhtul hotellis sooja vett ei olnud, sain massaažiõli juustelt maha pesta alles hommikul. Selle eest said juuksed aga ka siidpehmeks :)

Sõitsime Patani. Durbari väljak oli imeilus – templeid tihedalt täis. Nii väljakul kui selle ümbruses kuivatati igal pool riisi. Tegime läbi ka Lonely Planeti jalutuskäigu, mis tähendas muuhulgas ka allameetrimeestele sobivatest käikudest ja kangialustest läbipugemist :) Jõime kohvi linna kõige kõrgemal katuseterrassil ning sõitsime seejärel linna. Kuna tee peale jäi kubamaja, otsustasime seal peatuse teha, lootuses, et seal müüakse midagi muud kui Thamelis ja tänavalettidel. Müüdigi. Pärast paari riideeseme hinna vaatamist kadus huvi shopata mujal kui toidu- ja kosmeetikapoes. Pisike kootud lastevest maksis ligi 3800 NPR-i (ca 650 EEK). Selle eest saime mõistliku hinnaga soetada Himaalaja looduskosmeetikat ja Daburi tooteid.

Kiire shoping ja kerge lõuna Thamelis ning seejärel massaaži. Peale tunniajalist Ayurveda massaaži, mis polnud nii hea kui esimesel korral, sain tunniajalise näohoolduse roosikreemidega ning seejärel supermõnusa tai massaaži. Tundub, et saime Allaniga perepaketi, sest kaks esimest massaaži tehti meile ühes ruumis :) Erinevast soost massööride poolt :P

Pärast seda kindla peale väljaminek ja Tai restoran.

Kell 21 hotelli jõudes olime taas nii väsinud, et ei mingit asjadepakkimist.

esmaspäev, 11. aprill 2011

Tai hakklihapallid ja kardemoni-laimiriis


Tai lihapallid

Ca 20 pisikese lihapalli jaoks (jätkub kahele) läheb vaja:
250 gr hakkliha
1 sibul
1 punane tšillikaun
1 tl värskelt riivitud ingverijuurt
1 sl laimimahla
1 sl austrikastet
1 tl tai kalakastet
2 tl seesamiseemneid
õli praadimiseks

Haki sibul. Puhasta tšillikaun seemnetest, haki tšilli peenelt. Sega hakkliha sibula, tšilli, ingveri, laimimahla ning austri- ja kalakastmega. Kõige lõpus sega juurde seesamiseemned.
Vormi saadud hakkmassist pallikesed.
Kuumuta õli ning pruunista kiirelt lihapallid. Küpseta seejärel veel kuumal pannil umbes 5 minutit, kuni lihapallid on läbinisti küpsed.

Retsept nami-namist.

Kardemoni-laimiriis

Kahele läheb vaja:
3 dl vett
2 dl basmati riisi
pool laimi
3 kardemoni
jupp kaneelikoort

Riivi laimikoor. Purusta kardemoniseemned uhmris. Keeda riis koos maitseainete ja laimikoorega.

Algne retsept nami-namist.

reede, 28. veebruar 2014

Where are the smiles in the "Land of smiles"?







Filipiinidelt tulles tekitab Tai reklaamlause "Naeratuste maa" mõnevõrra segadust. Filipiinod on ülesõbralikud ning naeratavad alati. Alati. Siiralt. Ja ajavad juttu. Nendega võrreldes tunduvad tailased kohati lausa kurjad.

Ma olin eelmisel õhtul näinud meie hotellist mitte väga kaugel rotipraadimispanne. No ja selge ju, et sinna tuli tagasi minna hommikust sööma. Hea, et ma magadagi sain suurest heameelest eelseisva võimaluse üle taas rotisid süüa. Võtsin roti magusa piima ja suhkruga (eksole, aga suhkru pealeraputamine oli nende idee) ning kohvi magusa piimaga. Magus hommik, mis ma oskan öelda.

Hakkasime Tiger Cave templi suunas liikuma. Juht ütles hinnaks 100 bahti kahepeale, mis ongi tavahind ning üritas kohalejõudes selgitada, et hind oli 100 bahti ühele. Kõndisime minema.

Tiger Cave tempel asub mäe otsas ning sinna viib 1237 astet, mis asuvad täiesti vertikaalsel mäeküljel. Esimene mõte oli, et "No way!" Teine, et kuidas nad selle sinna ehitasid. Ja kolmas, et miks sinna? Loobusime vastuste otsimisest ja hakkasime ronima. Ca 200 peal tekkis tahtmine ringi keerata. Kusjuures, mitte seetõttu, et ei oleks jaksanud ronida, pigem hirmutas hilisem järsust trepist laskumine. Jätkasime. Ca 300 peal oli ahvikari, sealhulgas täiesti karvutu ahvibeebi. Veepudel tuli ära peita. Teel sain uued Tai sõbrad, kellega suhteliselt samas tempos liikusime ja kes oma maiustusi minuga jagasid. Jõudsime üles. Vaade oli nagu lubatud nii sõna otses kui kaudses mõttes hingemattev. Mäe tipus on suur kuldne buddha kuju ja rida väiksemaid, nii kuldseid kui värvilisi. Minu uued sõbrad tegid pilti minu päikeseprillide ja minuga. Läksime alla ja tegime tee peal veel ahvidest pilte.

All selgus, et tailased pole osanud käiku lükata äriideed "Külm puuviljamahl janusele turistile mäejalamil". Me tundsime sellest väga puudust.

Sõitsime seega linna ja läksime restorani puuviljakokteili jooma. Plaan oli juua vaid paar kokteili, aga menüüd vaadates ei suutnud toidule kuidagi vastu panna. Sõin pad thaid munas.

Peale tunnist ilu-und läksime uuesti välja, et linnas ringi vaadata, massaažis käia ja õhtust süüa. Võtsime juba eile väljavalitud kohas Tai massaaži. Ruum lõhnas tugevalt eukalüpti järele ja silmadele anti jahutav mask. Massaaž ise oli igati hea, aga lisaks nautisin terve selle aja ka eukalüpti. No tõeliselt mõnus oli. Eriti peale hommikust ja päevast trepirallit.

Õhtusöögiks vürtsikas Tom Yum ja ananassimahl. Toit on siin lihtsalt nii superhea, et kõik söödu väärib mainimist.

kolmapäev, 3. detsember 2014

Roheline bambus


"Ja see Tai massaaž Chiang Mais, täielik nirvaana". Ei olnud. Samasugune pure torture nagu ka mujal.

Ma ei saa siin kuidagi hommikuti voodist välja ja seega ei söö ma ka hommikust vaid pigem brunchi. Eile avastasin otse hotelli kõrvalt väikese tänavakohviku, kus saab vahemereäärset toitu (hummus, taboulleh), eriti häid puuviljakokteile (juba menüüd on kirjas, et no sugar ja no ice) ja tai menüüd.

Jalutasin uuesti raudteejaama, et omale järgmiseks nädalaks rongipilet Bangkoki osta. Selgus, et minu soovitud rong on juba välja müdud. Võtsin siis pileti varasemale ja näeb siis, mida kell 7 hommikul Bangkokis teha on :)

Tagasiteel massaaž, mis oli kõige mõnusam sel hetkel kui ta läbi sai.

Ühtlasi avastasin ka, kuidas Tai on lahendanud olukorra, kus jalakäijatele põleb küll roheline tuli, aga ükski auto seisma ikka ei jää. Nad lihtsalt ootavad kuni rohelise tule pirn läbi saab ning seda enam ei vaheta. Siis on lahendatud ka probleem, et autod sõidavad üle ristmiku kui jalakäijatel on roheline tuli.

Kella kümne paiku õhtul mõtlesin mõnes lähemalasuvas söögikohas õhtust süüa ning kuna kesklinna suund oli mul juba kordi läbi käidud, läksin teisele poole. Midagi eriti ahvatlevat silma ei jäänud kuni jõudsin food marketile. Seal jäi ja mitte vähe. Otsustasin Tom Khad mereandidega süüa. Aga tahtsin enne üle vaadata, mida veel pakutakse. Siis otsustasin rotit süüa. Ja siis vaatasin kella ja arvasin, et supp on ikka parem mõte. Jalutasin natuke edasi ja nägin puuvilja laudu täis papaiat, arbuusi, pomelit, ananassi, mangot, roosat draakonipuuvilja. Otsustasin, et üks roti ja palju puuvilja. Asi oli jälle tasakaalus. Kõndisin tagasi rotiputka juurde. Ja võtsin mereanni Tom Kha. Ülihea oli. Läksin ja võtsin kaks karpi puuvilja ka peale. Peale nende ärasöömist ei jõudnud ma ennast eriti enam ringi ka keerata.

Kojuminnes hakkas silma salong nimega "Mirror Mirror", mille üks pakutavatest teenustest oli creative haircut. Ma arvan, et ma olen mõnda nende klienti siin liikumas näinud.

pühapäev, 4. november 2018

Sametmassaaž

Sain sünnipäevaks kinkekaardi Tai Orhidee massaažisalongi, tunniajasele sametmassaaži seansile. Kodulehel aega broneerides sametit küll listis polnud, valisin seega velveti, mis tundus sama pehme ja sametine kui samet ise. Kujutasin massööri ette mõnusa kehaõliga mu selga õrnalt masseerimas ja kuidas ma peale seda sametist ja siidist kehahooldust sealt igati lõdvestunult väljun. Esimene kerge kahtlus tekkis mul siis, kui ma nägin, et tegemist pole mitte massaažilaua vaid mattidega ning selga tuli panna Tai massaažiks sobilik pidžaama. Ja kui siis pisike tai naisterahvas mulle esmalt jalgupidi peale hüppas ning seejärel küünarnukkide peal mööda selga peapealseise tegema hakkas, oli selge, et siidi ja sametit siit oodata ei tasu. Kui mul mingi hetk korra hingata õnnestus, siis kasutasin kohe juhust ja küsisin, et kuhu riiulisse nad selle sameti hoidu panid ja mis toimub? Massöör küsis natuke murelikult, et kas ta teeb liiga tugevalt. Noh, eks ma saan ju järgmine päev tulla ja sinikad ja verevalumid ette näidata kui tal sel hetkel veel oma võimetes kerge kahtlus oli. Aga kui järgmisel päeval juba nädalajagu valus olnud selg enam tunda ei andnud, siis ma enam pikka viha ei pidanud.

Tahtsin omale kontorisse sooje susse osta, sest nendes kingades, mis ma sinna viisin, mul varbad külmetavad. Pidasin Amazonist leitud 20-euroseid susse kalliks ning Aliexpressist leitud 5-dollarilisi liiga koledaks. Täna jalutasime kaubamaja jalatsiosakonnast läbi ning kui ma seal ühe laua peal susse nägin, siis sinna ma kihutasin. Et saan ilma paarinädalase ooteajata kätte ja puha. Sussidel oli hinnasilt küljes 79.99. Otsustasin, et investeerin parem Tallinki aktsiatesse kui sädelevatesse sussidesse ning lahkusin kaubamajast.

Muidu lisaks tavapärasele ja igapäevasele kurtmisele on mul veel mõned asjad USAst, mis vajavad suurema publiku ette toomist ja mida ma siiani kritiseerida pole jõudnud. Näiteks magustoidumenüü. Kui just ei lähe pubisse või dinerisse, kus magustoiduvalikus ainult jäätis või koogilõik ongi, siis enne kui soolane söödud, pole magusast juttugi. Istud lauda, saad menüü ja joogikaardi kätte ning oled sunnitud nentima, et menüü piirdub vaid soolaste toitudega. Minu jaoks on see maru keeruline, sest ma tahaks ka magusavalikut näha. Kui seal on midagi isuäratavat, siis ma võtaks näiteks eelroa + magusa. Aga kui seal on ainult pannkoogid ja jäätis, siis ma võtaks hoopis pearoa. Aja jooksul olen ma õppinud planeerima ja vaatan enne minekut netist menüü ära, et mitte tekitada ettekandjas segadust, miks ma enne aedviljade tellimist juba magustoite näha tahan.

Jäätise juurest juhatan kohe sisse ka järgmise teema, milleks on meie ebaõnnestunud ajastamine ja Dairy Queen. Nagu ma siin juba maininud olen, siis terve eelmise sügise planeerisime Dairy Queeni külastust nagu kauaoodatud puhkust Bora Bora saarele. Muudkui rääkisime, aga kohale ei jõudnud. Ja kui siis lõpuks jäätiseputka ees maandusime (peale tunniajalist jalutuskäiku), oli see eelmisel õhtul talveperioodiks suletud. See aasta õnnestus meil kaks korda käia ning kuna neil oli üleval silt, et 07.10 viimast päeva avatud, siis panime kalendrisse kirja, et Washington D.C.st tagasijõudes läheme veel korra jäätist sööma. Mõeldud-tegemata. Sest kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli Dairy Queen juba kinni. Väljas oli 25 kraadi sooja, kell polnud veel kuuski, aga tuled olid ära lastud ja luuk kinni.

Toiduteemal jätkates on mulle täiesti arusaamatu, miks USAs nimetatakse õunamahla õunasiidriks, aga näiteks apelsinimahla ikkagi apelsinimahlaks. Mõlemad on ühtemoodi puuviljast pressitud. Googeldasin nüüd ja sain teada, et siider on kas alkohoolne kääritatud jook õuntest või siis alkoholivaba kääritamata jook, mis pressitakse puuviljadest, tavaliselt õuntest. Miks siis pole apelsinisiider, on ikkagi segane.

Ma tahtsin veel kokkuhoiust kiirteedel ja Larry majast ja umbrohust ja kõigest sellest, mille saad omale USAs regulaarselt käima panna, kirjutada, aga kuna minuni on jõudnud tagasiside, et ma kipun vahest liiga pikki postitusi kirjutama, siis jäävad need teemad hetkel ootele.

pühapäev, 7. detsember 2014

9 hiinlast, 3 sakslast, eestlane, malai ja bussijuht


Kuna Steve reisib ilma telefoni ja läpakata, siis leppisime kokku, et kohtume õhtul pool 10 uuesti. Trip pidi tagasi jõudma kell pool 9, arvestasin siinkohal ka teatava hilinemisega. Mul pole usku asiaatidepoolsesse aegadest kinnipidamisse.

Kella 7 - 7:30 vahel toimuma pidanud pick up toimus natuke enne kaheksat. Ühtlasi selgus siis kui me linnast välja olime saanud, et kui meil väga hästi läheb, siis jõuame tagasi juba kell 9, aga tõenäoliselt siiski pigem kell 10. F***, ma ütlen. Lisaks selgus hiinlasest giidi rõõmuks, et reisijate hulgas on 8 hiinlast ning kuna see oli ilmselge enamus, siis pidas ta paremaks kogu infojagamise teha hiina keeles. Inglise keeles teadustas vaid kohti, kuhu me jõudsime ja minuteid, palju meil seal aega on. Lisaks selgus, et bussis on koos kõik kolm erinevat paketti ja kes oli veel minumoodi broneerinud basicu sai lihtsalt nii ühes kui teises kohas oodata. Vastavalt siis pool või poolteist tundi. Oh joy. Läheb ju järjest paremaks.

Esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Igal tripil on alati mingi ajaraiskamise variant, mis on programmi võetud ainult sellepärast, et see jääb tee peale. Ja siis jõudsime valge templi juurde. Kuuldavasti oli see küll vaid turistide jaoks ehitatud, aga väga-väga ilus. Valge värv ja peeglikillud sätendasid päikese käes.

Lõuna oli buffe. "Kui midagi otsa saab, küsige, tuuakse tasuta juurde". "Excuse me, can we have more fruit?" - "20 baht".

Ühtlasi note to myself - võimalusel ära söö hiinlaste läheduses. Isegi kui ei näe, kuidas nad söövad, siis kuulda on kogu see lurin, matsutamine ja röhitsemine ikka.

Siis jõudsime mägirahvaste "küladesse". Kahel pool kruusateed olid suveniiriletid, mõne juures rahvariietes mägede tütar ka. Giid näitas näpuga ära meile kõik 5 külaelanikku ning viis siis kallima paketi ostjad long necke vaatama. Ütleme nii, et huvitavates külades elatakse sealkandis. Natuke segaseks jäi, et kas magatakse suveniirilettide all või peal.

Golden Triangle on koht, kus seisad jõekaldal Tai poolel ning näed teisel pool jõge Laod ja Myanmari. Paadiretkele mitteminejad said nimetatud poolteist tundi sisustada selles armastusväärses külakeses. Jõe äärde oli suuremat sorti laev või paat ehitatud, mille ühes otsas istus Happy Buddha. Õnneliku buddha kõhust väljusid neli toru. See tekitas minus hetkeks segadust, sest ma polnud varem torudega buddhat näinud, aga siis sai asi selgeks. Iga toru teises otsas oli suur lehter, kuhu turistid ja muud huvilised said münte sisse loopida. Mündid liikusid siis suuremat sorti kolinaga otse õnneliku buddha kõhtu.

Jalutasime mäe otsa, kus paistis tempel olevat. Lisaks templile oli seal ka ilusamat sorti vaade. Tutvusime Tai paariga, kelle sõnul olla tagasi Chiang Maisse 4 tundi sõitu. Kell oli pool 5, ülejäänud veel jõel ja lisaks oli meil vaatamata armastusväärne piirilinn Myanmari ja Tai vahel. Üritasime giidi veenda, et jätaks selle viimase peatuse vahele ja sõidaks otse tagasi, aga malai ütles, et "we go". Ma loodan, et ta oskas seda pooltteist tundi, mis sõidu ja linnapeatuse peale kulus, hinnata, sest peale puuviljalettide ja piiri polnud seal midagi vaadata. Mitte, et neidki nüüd vaadata oleks tasunud. Tagasi hotellis kell 22:15 ja loomulikult polnud selle aja peale Steve'i kuskil. Tõin omale ööturult banaani, muna ja kondenspiimaga roti.

esmaspäev, 28. mai 2018

Delicious Thailand. Kingapaelaturistid









Hommikul läksime vaatasime basseini üle ning siirdusime seejärel sööma. Võtsin pošeeritud munad, mis nägid välja lihtsalt nagu kaks toorest munakollast mingi munavalgepudru peal,  nii, et ma ei tahtnud neist piltigi teha. Tulime toast läbi ja siirdusime seejärel kultuuritripile. Nimelt oli plaanis külastada paari lähikonna templit, üks neist Golden Mountain. Khao Sanil pesti nii varajasel tunnil veel öiseid peojääke maha ning küüriti pesupulbriga tänavaid. Vaevalt saime esimesele ristmikule kui meie juurde astus "õpetaja" üle tee asuvast koolist (miks ta kell pool 10 tänavatel luusis, mitte koolis ei olnud, ma ei teagi) ning uuris, et kuhu me läheme. Tegi suured silmad ning kinnitas, et esmaspäeviti avatakse meie tempel alles kell üks pealelõunal ning me võiks hoopis paaditripile minna. Kordas uuesti üle, et ta ei ole mingi suvaline tuktukijuht vaid õpetaja, näe, sealt koolist. Kui me ikka templi juurde tahtsime minna, sai täitsa kurjaks, et nii raiskame oma päeva, selle asemel, et paaditripile minna. Esmaspäeval olla kõik kanalid ka lahti ja puha. Aga nõukogude kooliga naised lükkasid tailase plaanid kõrvale ning läksid templisse, mis, vahi üllatust, oli juba kella seitsmest hommikul avatud. Kõndisime 344 astet üles ning siis 344 astet alla, olles vahepeal kauneid vaateid nautinud. Sõime lõunat ning tulime hotelli.

Kuna oma paaditripi jutuga oli tailane meis siiski teatavat huvi äratanud, siis guugeldasin erinevaid kruiisivariante. Esimese asjana leidsin turistide kommentaare, kus kirjutati, kuidas mingi Tai õpetaja oli tänaval juurde tulnud ja paaditrippi soovitanud ja siis neile mingi kalli tunniajalise paaditripi nagu muuseas müünud. Kui tavahind on ca 20 eurot kolmele inimesele, siis nimetatud õpetaja kasseeris sujuvalt 80 eurot ühe inimese eest. Patsutasime omale õlale, et orki ei lennanud. Teise asjana avastasin hop-on-hop-off turistipaadid. Ostad päevapileti 5 euro eest ning hüppad, kus tahad maha või peale. Kolmanda asjana leidsin ühistranspordina toimiva paadi kohalikele, kus üks ots maksab nii 40 senti. Läksime sadamasse plaaniga võtta kohalik paat ning sellega Wat Aruni juurde sõita. Sadmas lendas meile kohe peale Tai naisterahvas, kes tahtis meile turistipaati müüa. Kuuldes, et me plaanime kohalike parve peale astuda, ütles, et järgmine kohalik paat tuleb alles kell 4 (kell oli parajasti 2). Kuna ma olin ühtlasi lugenud, et kohalikud paadid käivad iga 20 minuti järel, siis andsin tädile teada, et meil on aega küll. Ta vist arvas, et ega me väga täpselt aru ei saanud, et kohalikku paati põhimõtteliselt nagu ei tulegi enam ning pakkus meile uuesti oma kallist turistitrippi. Ja 10 minuti järel, vahi üllatust, oli kohalik paat sadamas ning rahvas lükati peale.

Sõit Wat Aruni võttis kümmekond minutit ning kaunist suvepäevast sai selle lühikese aja jooksul suvepäev, kus vett tuli nii alt kui ülevalt. Templisse jõudsime läbimärjana ning panime käigu pealt kinni kõik märja T-särgi võistlused. Kuna templi külastuse ajal sai vihm siiski otsa, jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist. Võtsime uuesti oma kohalike paadi ning purjetasime lilleturule. Silme ees lõputud letid lõhnavate rooside, orhideede ja muu kauniga. Selgus, et 80% turust oli täis kilekottidesse topitud krüsanteemide õisi, millest siis nobedad näpud buddha jaoks erinevaid vanikuid ja seadeid valmistasid. Läksime Hiinalinna. Tee peale jäi ka üks kaunis tempel, mille me muidugi üle vaatasime ning kus selgus, et õue peal on krokodillitiik. Selline madala piirdega, keset hoovi, puude all. Hetkel majutas vähemalt nelja krokodilli. Selgus ka, et Hiinalinn on ümbritsetud kvartalite kaupa tiheda hiina nodi turuga, millest läbikõndimine meil vähemalt pool tundi võttis. Ja ohtralt närvirakke. Kuna ma ei usu sellesse, et hiinlaste söömis- või söögitegemisoskused paranenud on, siis riskima ei hakanud ning võtsime tuktuki, et hotelli sõita.

Helena läks massaaži, mina läksin basseini servale päikest võtma. Õhtuks oli selge plaan süüa riisi mangoga, aga kuna tundus, et sinna võiks ette midagi värsket süüa, läksime restorani, et võtta väike puuviljataldrik. See puuviljataldrik sisaldas vähemalt kilojagu ananassi, arbuusi ja banaani ning peale selle söömist ei olnud mingit muud isu enam.

esmaspäev, 10. aprill 2017

Myanmar. Distantsilt.
















Myanmar on natuke nagu Kambodža - kuulsad templid, suur järv ning riigi parimaks osaks erakordselt sõbralikud inimesed. Ainult söök oli Kambodžas parem.

Ma läksin Myanmari eelarvamusega. Sest nagu ikka oli mul kõik planeerimata ning Lonely Planetit plaanisin hakata lugema lennukis teel Mandalaysse. Ja siis löödi kõik mu "plaanid" sellega sassi, et Myanmaris tulevat kõik ette planeerida ja broneerida. Ma pole kunagi Aasias midagi ette broneerinud. Aga lugesin netist, et tõepoolest, on oht jääda lageda taeva alla kui hotelli kinni ei pane. Etteruttavalt võin öelda, et reaalselt see siiski nii hull ei olnud ja hotelle oli täiesti vabalt saadaval. Selle erandiga, et Mandalays maksis walk-in rohkem kui Agoda broneering ning Baganis tundusid ka odavama otsa toad olevat välja müüdud. Aga nii palju oli sellest guugeldamisest kasu, et sain aru, kui mittesoodsa riigiga reaalselt on tegemist ning lühendasin joonelt oma reisi kaks korda ning kolisin rannapuhkuse Ngapali rannast Myanmaris Krabi piirkonda Tais.

Aga tagasi algusesse. Jõudsime Mandalay lennujaama ning soovides Air Asia tasuta shuttle'iga linna sõita, teatas infolaua neiu, et "No have". Samal ajal ümbritsesid meid Hiina müürina kõik kohalikud takso- ja bussijuhid ning karjusid üksteisest üle. Miks nad oma jõude ei ühenda, jääb arusaamatuks, sest reaalselt on neil kõikidel üks ja sama hind. Ostsime siis piletid esimeselt mehelt, kes meieni jõudis ning juba 23 km, 1 tund ja lugematu arv asfaldiauke hiljem pidas buss mu hotelli ees kinni. Registreerisin ära ning sain oma superluxi tuppa - kõik kaetud läikivate keraamiliste plaatidega, vannitoas suur lumivalge vann. Olin veendunud, et tegemist on reisi kõige uhkema majutusega.

Kuna järgmisena tuli tegeleda järgmiste eluliselt oluliste teemadega, nagu rahavahetus ja õhtusöök (paraku just selles järjekorras, sest ilma esimeseta polnud ka teist), seadsin sammud välja. Retseptsionist üritas mulle seletada, kust ma panga leian, aga tema juhised viisid mind kõigest sularahaautomaadini. Otsisin edasi ning paari kohaliku abiga leidsin lõpuks ka raha vahetava panga. Olgem ausad, ka toidukoha leidmine polnud lihtsam. Maandusin lõpuks ühes "Tai restoranis", kus menüü oli äsja Taist tulnule täis uut ja huvitavat.

Linn ise meenutab natuke nagu Kathmandud - pikk ja tolmune ehitusjärgus tee lennujaamast linna. Aga samas ka mitte, sest Kathmandu on täis templeid, viirukit ja head sööki ning ühtlasi on seal Thamel. Mandalays on kohutav liiklus, meeletu tolm ja heitgaasid ja ei mingit keskust. Viiruki asemel on tänavad täis beetlipähklipunaseid süljelärakaid. Iga mootorrattaomanik pakub taksoteenust ja seda isegi siis kui tema vasakul käel, vähem kui meetri kaugusel olev kolleeg on seda juba pakkunud ning eitava vastuse saanud. Väljas on palav ning konitsioneeriga tuba on seega väga mõnus. Templeid on siin linnas ka, aga äsja nädalakese Chiang Mais veetnu ei oska neid väikseimaid templeid piisavalt hinnata.

Hommikusöök on hinnas ning peale eelmiseõhtust "Tai" toitu saab tehtud ka esimene tutvumine Myanmari toiduga. Buffee pakub rohkes õlis praetud mune, praetud riisi, praenuudleid, rasvapirukaid, köögivilja, saia, pontšikuid, arbuusi, banaani, Myanmari teed ja kolm ühes kohvi. Elu nagu Filipiinidel :)

Kõige selle tolmu, aukude, kitsaste turutänavate, kus toorest kana suitsetatakse möödasõitva veoauto sumpsist, vahelt leiab väga omapäraseid templeid. On tiigipuud, on valgeid torne, värve, säravat kahhelplaati ja kulda. Linn on mingil määral jalutatav ja joostav (autode eest), aga üldiselt ikka liiga suur, et kõike jalgsi katta.

Kui söögikohta otsida olukorras, kus pilt veel taskusse minemas pole, leiab kõiksugu huvitavaid kohti ja toite. Alustuseks draakonipuuvilja turult ja imehead maisihautist kohalikust einelauast ning päeva lõpetuseks suur kandikutäis thalit ja klaas banaanilassit Nepali söögikohas. Elu on jälle karri.

Myanmari üks tuntumaid vaatamisväärsusi on ca 2300 templit Baganis. Riik, mis üritab võtta turistilt maksimumi, on piirkonnale (tervele piirkonnale, mitte vaid kitsale templite alale nagu Angkor Watis) kehtestanud maksu, milleks on ca 20 eurot viie päeva eest. Mingil arusaamatul põhjusel meie bussis olev rahvas maksma ei pea ning ka edaspidi ei tule keegi seda küsima. Templeid oli palju. Mida väiksemad, seda vähem turiste ja seda ägedamad vaated. Avastasin neid esimesel päeval jalgratta ning teisel päeval elektriratta seljas. Kohe esimesel hommikul tegin ettenägeliku turistina plaanid ära ning valisin välja ideaalse templikese õhtuse päikeseloojangu nautimiseks. Natuke veel muretsesin, et kuidas pimedas üksinda sealt müüriservalt alla ronida on, aga selgus, et mure on ennatlik, sest lisaks minule oli veel kümmekond turisti selle looži välja valinud. Mida kaugemal Mandalay sudust, seda kaunimaks loojangud lähevad. Päike vajub selgelt silmapiiri taha, kullates üle nii ees laiuva looduse kui kuldsed, punased ja valged templitipud. Nädala pärast, muide, on Baganis palju vähem õnnelikke turiste, sest alates märtsist ei lubata turiste enam templitesse päikeseloojangut vaatama. Nimelt käituvat nad ebasündsalt - tantsivad müüri peal ning riietuda ka ei oska kombekalt. Õnneks oli otsus tehtud enne kui mina Bagani jõudsin omadega.

Nagu korra juba mainitud, siis Myanmari üks paremaid osi on suurepärased inimesed. Kõik naeratavad pidevalt, on abivalmis ja sõbralikud. Kui kulutasime paar tundi kohalikul turul, et mõned pildid teha, siis osad vanemad ladusid ise oma lapsed meile letti. Sama hiljem Inle ääres tänavatel - väiksemaid lapsi demosid nende vanemad, natuke suuremad lapsed poseerisid ise ning ka eakamad inimesed lubasid endast lahkelt pilti teha ning soovisid hiljem fotojäädvustust ekraanilt ka näha.

"You have to go there!" Jutt on siis Inle järvest. Kui seal pole käinud, siis Myanmaris sa pole käinud. Inle ääres turistimaksu maksmisest ei pääsenud, samas hindab riik seda piirkonda oluliselt madalamalt ning rahakotti tuli kergendada nii 12 euro võrra. Et mitte niisama puhkust raisata ja jalad seinal passida, võtsime jalgrattad ning otsustasime lähemale jupile järvest ringi peale teha. Nautisime vaateid, taaskord kauneid templeid, sõitsime paadiga üle järve, mis pakkus meile veel paari ujuvküla ja rohkelt trikikalureid.

Vaatamata sellele, et "broneeri kõik ette" kõlas söögi alla ja söögi peale, suutsin ma ikka oma bussipiletit liiga hilja broneerima minna. Ehk päevane buss oli välja müüdud. Tõenäoliselt oli mu tähelepanu suunatud sellele, kuidas praemunadest üleliigset õli välja väänata. Me kõik teame, kuidas ma armastan öiseid lende ja bussisõite, kus normaalselt voodis magamise asemel poolkõveras tooli peal tukkuda tuleb. Igal juhul olin sunnitud omale ööbussi broneerima. Nagu nimetusest järeldada võib, sõidab buss öösiti. Selle väikese eripäraga, et kohale jõuab enne varahommikut. Kirjade järgi kell pool seitse, reaalsuses kell 4 öösel. Vabandust, hommikul. Väljasõit õhtul kella 20 paiku. Ning selle kaheksa tunni jooksul pakitakse rahvast paar tundi bussi, tehakse üks öösöögipeatus (õnneks birmalastele meeldib pakkuda turistile teenust, kus toit on hinnas, vt. ka mainitud hommikusöögid) ja veel üks täiendav tualetipeatus. Kell neli, keset pimedat Birma ööd tegi buss Mandalay raudteejaama ees uksed lahti ning palus turistidel välja astuda. Tegime siis järgmised kolm tundi raudteejaama pingil aega parajaks kuni kohalikud hakkasid ärkama ning hommikukohv pandi tulele. Ja selline graafik on enamustel ööliinidel.

Kuna aega oli laialt käes (lend väljus alles lõuna ajal) jätkasin Air Asia tasuta shuttle'i otsimist ning jõudsin selgusele, et tõepoolest, "No have". Liin on kinni pandud. Aga lennujaama sain sellele vaatamata. Ja on täiesti ok, kui ma enam kunagi ühtegi õlist tilkuvat praemuna sööma ei satu.

Tegelikult oli see jutt mul plaanis juba aasta tagasi postitada, aga siis jäi pooleli ja siis läks meelest ja avastasin selle alles nüüd desktoppi kraamides :)

pühapäev, 9. märts 2014

Sularaha, tennised ja bussijuhi toitumiskava





Pärast seda kui rong oli korduvalt õiges ja mitte nii õiges suunas sõitnud, jõudsime kella 7 paiku hommikul siiski Kuala Lumpurisse. Jätsime pagasi lockerisse ning kujutasime ette, et nüüd läheme shoppama. Mul oli parima asukohaga Converse'i pood kõik välja vaadatud ja puha. Sõitsime siis sinna kaubanduskeskuse juurde ja saime teada, et see tehakse kell 10 lahti. Nagu ka kõik rahavahetuskohad. Õnneks olime oma viimased tai bahtid ära vahetanud ja saime vähemalt hommikust süüa. Need Malaisia rotid... need on imelised.

Jalutasime siis aja parajaks tegemiseks vahepeal Petronase tornide juurde, tegime pilti ja jalutasime kaubanduskeskuse juurde tagasi. Tennised ostetud, otsisime veel rahavahetusvõimalust ning tormasime siis rongi peale, et jõuda Shahabiga kokku saama. Otseloomulikult jäime hiljaks.

Jalutasime natuke mööda Hiinalinna turgu ja otsustasime seejärel lõunale minna. Mina pidasin heaks mõtteks süüa selles Tai kohas, kus me Shahabiga ka aasta varem sõime. Läksime sinna ning selgus, et kuna on pühapäev, siis omanikud puhkavad kodus ja koht on kinni. Võtsime reas järgmise ning sõime hiinakat. Arve oleks peaaegu maksmata jäänud, sest vähemalt poole tunni jooksul ei õnnestunud meil tabada ühtegi ettekandjat.

Bussijaamas küsisin juba oma tavapärase küsimuse - kui kaua buss sõidab. Antud juhul siis Johor Bahrusse. Piletid olid meil sel hetkel juba makstud ja näpus kui müüja kinnitas, et kolm tundi. Jooksime perroonile, sest buss oli 10 minuti pärast väljumas ja astusime sisse. Bussiistmed olid kõige laiemad ja suurema jalaruumiga, mida ma kuskil näinud olen. Pooletunnise sõidu järel oli esimene pooletunnine peatus. Ootasime täiendavaid reisijaid. Seejärel tund sõitu ja uus pooletunnine peatus. Seekord olid ette nähtud tualett ja joogi ning snäkkide ostmise võimalus. Järgmise tunni järel tuli järgmine vähemalt pooletunnine peatus, kus sai valida poe, restorani ja snäkilettide vahel. Noh, et kui eelmises peatuskohas piisavalt provianti ei varunud, siis nüüd oli võimalus korralikult keha kinnitada. Poes, muide, oli suur plakat "Goods from Malaysia" ning selle all riiulis KitKati šokolaadid. Sõitsime edasi ning in no time, 5,5 tundi peale starti olimegi Johor Bahru bussijaamas. Vaidlesime natuke taksojuhtidega ning sõitsime hotelli. Kuna peatusime seal vaid ühe öö, siis oli erandkorras broneering tehtud. Hotell asus kaugel kõigest, millest üldse kaugel asuda sai, aga oli puhas, vaikne ja väga avar. Wifi toimis ja elektroonikat sai ka laadida.

Helena arvas õhtul veel, et võib-olla väga vara ei maksaks järgmisel päeval Singapuri minema hakata, lend on meil ikkagi öösel alles ja mida me terve selle pika päeva seal teeme. Kuna mul oli üks kokkusaamine kella poole kaheteistkümneks kokku lepitud, siis lähtusime äratuse panemisel sellest :)

neljapäev, 29. jaanuar 2015

Niiea

 


Nii. Üritasin käia salongis kulme tegemas. Eriti ei õnnestunud. Tegin Shahabi juures ise üle. Ja maksin kolm korda rohkem kui Eestis.

Lõunaks riis banaanilehel. Nii hea oli. Kuna ma olin üksinda ja koht ülerahvastatud, siis pakuti mulle lõunakaaslast :) Ca 50-aastane Sri Lankalt pärit meesterahvas. Taimetoitlane, niiet jõudsime lõuna jooksul erinevate riikide taimetoitudest päris pikalt rääkida.

Ma pole kunagi väga aru saanud neist, kes käivast aastast aastasse samas kohas puhkamas. Seega kui olin Tai plaani võtnud, pidasin heaks mõtteks Koh Pagnani minna. Full Moon party ja puha. Ja siis pakkus Steve (loe detsembri alguse Chiang mai postitusi) Koh Lanta välja. Kus ma just aasta tagasi olin. Ja mis mulle tegelt väga meeldis. Ostsin pileti Krabile :)

Igal juhul jõudsin natuke peale viit Krabile, buss linna ja ca pool seitse jõudsin hotelli, mille olime broneerinud. Selgus, et neljapäeviti on hotelli ees tänaval pidu :) Kuna meil oli tänavapoolne tuba rõduga, saime sealt eeskava jälgida. Turg oli ka.

Kuna mul oli natuke kiire Tai toiduga, siis läksime esimese asjana sööma. Tom Kha, ananassismuuti ja praetud india pähklid kala ning köögiviljadega. Niiea! :)

Broneerisime järgmiseks päevaks laevapileti Koh Lantale, ostsime mulle püksid ning läksime tagasi tuppa.

reede, 30. jaanuar 2015

Cabrio cruising


Kuna Steve ei teadnud, misasi on Tai roti, siis oli hommikul ainuõige valik minna rotisid sööma. Niiead. Muna ja karriga. Muna ja banaaniga. Kondenspiimaga. Lihtsalt munaga. Ja kohv.

10:30 - 11:00 vahemikus pidi olema pick-up, et jõuda 11:30 väljuvale laevale. Pick-up jõudis nii ca 11:10 ning istusime autokasti. Kruiisisime mõnusalt läbi linna kuni peale laaditi neli sakslast megakoguse pagasiga. Tundus, et nüüd läheme sadamasse. Aga peale võeti veel üks meesterahvas ning tema pagas. Autokastis hakkas natuke kitsaks minema. Ja siis tuli veel kaks tüdrukut vähemalt nelja suure kohvriga. Ja siis veel üks naisterahvas pagasiga. Auto tundus kummist olevat. Aga juba 11:45 olime sadamas ning saime ka ilusti laeva peale, mis ootas ka hilinevaid saabujaid.

Koh Lantal lasime ennast Klong Nin randa viia ning läksime Pink House'i uurima, kas neil vabu tube on. Kuna neil kodulehel oli hind 1.300 bahti, siis sealt me broneerida ei tahtnud. Eelmisel aastal maksime toa eest 800. Vabu tube oli ning hinnaks öeldi 700 :) Saime sealt veel alla 600 peale. Läksime lõunat sööma. Pomelo-krevetisalat ja järgmine fruitshake. Tai toit on endiselt niiea :)

laupäev, 8. märts 2014

Tai - fotod

Tai fotod on siin :)

pühapäev, 7. november 2010

Neli käiku, kõik taimne

Vürtsikad köögiviljad (India)
Praetud riis ananassiga (Tai)
Kulfi (India)
Ananass mündiga (Vietnam)



Vürtsikad köögiviljad

Neljale sööjale eelroaks:
2 keskmist salatisibulat
3-4 paprikat
2 küüslauguküünt
2 tšillit
3 cm jupp ingverit
5 tera nelki
jupp kaneeli
pool tl vürtsköömneid
üks jahvatatud muskaadiõis
1 tl kurkumit
noaotsatäis soola
3 sl õli ja 3 sl võid praadimiseks

Lõika sibulad ja paprika ca poole cm paksusteks viiludeks. Puhasta ja haki peeneks tšilli, ingver ja küüslauk. Kuumuta pannil õli ja või ning lisa kuivatatud maitseained. Prae pool minutit, lisa tšilli, ingver ja küüslauk ning kuumuta veel pool minutit. Lisa sibul ja paprika ning prae pidevalt segades kümmekond minutit. Köögiviljad peavad jääma kergelt krõmpsuvad. Serveeri iseseisvalt või aurutatud riisiga.

Retsept Epp Mihkelsi Aasia toitudest.



Praetud riis ananassiga

Neljale sööjale:
2 küüslauguküünt
2 porgandit
2 sibulat
2 muna
õli
kalakastet
sojakastet
värsket ananassi
200 grammi basmati riisi

Keeda riis ja jäta jahtuma.

Kuumuta pannil õli, löö munad pannile ja prae pidevalt segades, kuni muna on hüübinud. Lisa hakitud sibulad, purustatud küüslauk, ribadeks lõigatud porgand ja ananassitükid ning kuumuta veel natuke. Lisa riis, maitsesta kala- ja sojakastmega ning lase veel natuke praadida, et maitsed seguneda saaksid.

Võid taas serveerida iseseisvalt või liharoa kõrvale.

Retsept Aaro Lode ja Kristjan Lepa Tai köögist.


Kulfi

Jätkub neljale-viiele:

2 purki suhkruta kondenspiima

4 spl suhkrut

3 kardemoni
safranit

paar spl kohvikoort

peotäis pistaatsiapähkleid


Pane kondenspiim keema, lisa 4 supiusikatäit suhkrut ja kolm kardemoni ning keeda madalal kuumusel pidevalt segades 10 minutit. Võta seejärel kardemon välja ning lisa safran ja pooled hakitud pistaatsiapähklid. Jahuta maha. Lisa kohvikoor ning valmista jäätis masinas või sügavkülmas. Serveerimisel kaunista hakitud pistaatsiapähklitega.



Ananass mündisegus

Õhtu lõpetuseks sobis kerge ja värske ananassisalat :)

Neljale magustoiduks:

pool ananassi
peotäis münti
2 spl suhkrut

Koori ananass ja lõika kuubikuteks. Purusta uhmris münt koos suhkruga ning sega ananassiga.

Retsept Epp Mihkelsi Aasia toitudest.