Kuna Steve reisib ilma telefoni ja läpakata, siis leppisime kokku, et kohtume õhtul pool 10 uuesti. Trip pidi tagasi jõudma kell pool 9, arvestasin siinkohal ka teatava hilinemisega. Mul pole usku asiaatidepoolsesse aegadest kinnipidamisse.
Kella 7 - 7:30 vahel toimuma pidanud pick up toimus natuke enne kaheksat. Ühtlasi selgus siis kui me linnast välja olime saanud, et kui meil väga hästi läheb, siis jõuame tagasi juba kell 9, aga tõenäoliselt siiski pigem kell 10. F***, ma ütlen. Lisaks selgus hiinlasest giidi rõõmuks, et reisijate hulgas on 8 hiinlast ning kuna see oli ilmselge enamus, siis pidas ta paremaks kogu infojagamise teha hiina keeles. Inglise keeles teadustas vaid kohti, kuhu me jõudsime ja minuteid, palju meil seal aega on. Lisaks selgus, et bussis on koos kõik kolm erinevat paketti ja kes oli veel minumoodi broneerinud basicu sai lihtsalt nii ühes kui teises kohas oodata. Vastavalt siis pool või poolteist tundi. Oh joy. Läheb ju järjest paremaks.
Esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Igal tripil on alati mingi ajaraiskamise variant, mis on programmi võetud ainult sellepärast, et see jääb tee peale. Ja siis jõudsime valge templi juurde. Kuuldavasti oli see küll vaid turistide jaoks ehitatud, aga väga-väga ilus. Valge värv ja peeglikillud sätendasid päikese käes.
Lõuna oli buffe. "Kui midagi otsa saab, küsige, tuuakse tasuta juurde". "Excuse me, can we have more fruit?" - "20 baht".
Ühtlasi note to myself - võimalusel ära söö hiinlaste läheduses. Isegi kui ei näe, kuidas nad söövad, siis kuulda on kogu see lurin, matsutamine ja röhitsemine ikka.
Siis jõudsime mägirahvaste "küladesse". Kahel pool kruusateed olid suveniiriletid, mõne juures rahvariietes mägede tütar ka. Giid näitas näpuga ära meile kõik 5 külaelanikku ning viis siis kallima paketi ostjad long necke vaatama. Ütleme nii, et huvitavates külades elatakse sealkandis. Natuke segaseks jäi, et kas magatakse suveniirilettide all või peal.
Golden Triangle on koht, kus seisad jõekaldal Tai poolel ning näed teisel pool jõge Laod ja Myanmari. Paadiretkele mitteminejad said nimetatud poolteist tundi sisustada selles armastusväärses külakeses. Jõe äärde oli suuremat sorti laev või paat ehitatud, mille ühes otsas istus Happy Buddha. Õnneliku buddha kõhust väljusid neli toru. See tekitas minus hetkeks segadust, sest ma polnud varem torudega buddhat näinud, aga siis sai asi selgeks. Iga toru teises otsas oli suur lehter, kuhu turistid ja muud huvilised said münte sisse loopida. Mündid liikusid siis suuremat sorti kolinaga otse õnneliku buddha kõhtu.
Jalutasime mäe otsa, kus paistis tempel olevat. Lisaks templile oli seal ka ilusamat sorti vaade. Tutvusime Tai paariga, kelle sõnul olla tagasi Chiang Maisse 4 tundi sõitu. Kell oli pool 5, ülejäänud veel jõel ja lisaks oli meil vaatamata armastusväärne piirilinn Myanmari ja Tai vahel. Üritasime giidi veenda, et jätaks selle viimase peatuse vahele ja sõidaks otse tagasi, aga malai ütles, et "we go". Ma loodan, et ta oskas seda pooltteist tundi, mis sõidu ja linnapeatuse peale kulus, hinnata, sest peale puuviljalettide ja piiri polnud seal midagi vaadata. Mitte, et neidki nüüd vaadata oleks tasunud. Tagasi hotellis kell 22:15 ja loomulikult polnud selle aja peale Steve'i kuskil. Tõin omale ööturult banaani, muna ja kondenspiimaga roti.
Kella 7 - 7:30 vahel toimuma pidanud pick up toimus natuke enne kaheksat. Ühtlasi selgus siis kui me linnast välja olime saanud, et kui meil väga hästi läheb, siis jõuame tagasi juba kell 9, aga tõenäoliselt siiski pigem kell 10. F***, ma ütlen. Lisaks selgus hiinlasest giidi rõõmuks, et reisijate hulgas on 8 hiinlast ning kuna see oli ilmselge enamus, siis pidas ta paremaks kogu infojagamise teha hiina keeles. Inglise keeles teadustas vaid kohti, kuhu me jõudsime ja minuteid, palju meil seal aega on. Lisaks selgus, et bussis on koos kõik kolm erinevat paketti ja kes oli veel minumoodi broneerinud basicu sai lihtsalt nii ühes kui teises kohas oodata. Vastavalt siis pool või poolteist tundi. Oh joy. Läheb ju järjest paremaks.
Esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Igal tripil on alati mingi ajaraiskamise variant, mis on programmi võetud ainult sellepärast, et see jääb tee peale. Ja siis jõudsime valge templi juurde. Kuuldavasti oli see küll vaid turistide jaoks ehitatud, aga väga-väga ilus. Valge värv ja peeglikillud sätendasid päikese käes.
Lõuna oli buffe. "Kui midagi otsa saab, küsige, tuuakse tasuta juurde". "Excuse me, can we have more fruit?" - "20 baht".
Ühtlasi note to myself - võimalusel ära söö hiinlaste läheduses. Isegi kui ei näe, kuidas nad söövad, siis kuulda on kogu see lurin, matsutamine ja röhitsemine ikka.
Siis jõudsime mägirahvaste "küladesse". Kahel pool kruusateed olid suveniiriletid, mõne juures rahvariietes mägede tütar ka. Giid näitas näpuga ära meile kõik 5 külaelanikku ning viis siis kallima paketi ostjad long necke vaatama. Ütleme nii, et huvitavates külades elatakse sealkandis. Natuke segaseks jäi, et kas magatakse suveniirilettide all või peal.
Golden Triangle on koht, kus seisad jõekaldal Tai poolel ning näed teisel pool jõge Laod ja Myanmari. Paadiretkele mitteminejad said nimetatud poolteist tundi sisustada selles armastusväärses külakeses. Jõe äärde oli suuremat sorti laev või paat ehitatud, mille ühes otsas istus Happy Buddha. Õnneliku buddha kõhust väljusid neli toru. See tekitas minus hetkeks segadust, sest ma polnud varem torudega buddhat näinud, aga siis sai asi selgeks. Iga toru teises otsas oli suur lehter, kuhu turistid ja muud huvilised said münte sisse loopida. Mündid liikusid siis suuremat sorti kolinaga otse õnneliku buddha kõhtu.
Jalutasime mäe otsa, kus paistis tempel olevat. Lisaks templile oli seal ka ilusamat sorti vaade. Tutvusime Tai paariga, kelle sõnul olla tagasi Chiang Maisse 4 tundi sõitu. Kell oli pool 5, ülejäänud veel jõel ja lisaks oli meil vaatamata armastusväärne piirilinn Myanmari ja Tai vahel. Üritasime giidi veenda, et jätaks selle viimase peatuse vahele ja sõidaks otse tagasi, aga malai ütles, et "we go". Ma loodan, et ta oskas seda pooltteist tundi, mis sõidu ja linnapeatuse peale kulus, hinnata, sest peale puuviljalettide ja piiri polnud seal midagi vaadata. Mitte, et neidki nüüd vaadata oleks tasunud. Tagasi hotellis kell 22:15 ja loomulikult polnud selle aja peale Steve'i kuskil. Tõin omale ööturult banaani, muna ja kondenspiimaga roti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar