Pärast seda kui rong oli korduvalt õiges ja mitte nii õiges suunas sõitnud, jõudsime kella 7 paiku hommikul siiski Kuala Lumpurisse. Jätsime pagasi lockerisse ning kujutasime ette, et nüüd läheme shoppama. Mul oli parima asukohaga Converse'i pood kõik välja vaadatud ja puha. Sõitsime siis sinna kaubanduskeskuse juurde ja saime teada, et see tehakse kell 10 lahti. Nagu ka kõik rahavahetuskohad. Õnneks olime oma viimased tai bahtid ära vahetanud ja saime vähemalt hommikust süüa. Need Malaisia rotid... need on imelised.
Jalutasime siis aja parajaks tegemiseks vahepeal Petronase tornide juurde, tegime pilti ja jalutasime kaubanduskeskuse juurde tagasi. Tennised ostetud, otsisime veel rahavahetusvõimalust ning tormasime siis rongi peale, et jõuda Shahabiga kokku saama. Otseloomulikult jäime hiljaks.
Jalutasime natuke mööda Hiinalinna turgu ja otsustasime seejärel lõunale minna. Mina pidasin heaks mõtteks süüa selles Tai kohas, kus me Shahabiga ka aasta varem sõime. Läksime sinna ning selgus, et kuna on pühapäev, siis omanikud puhkavad kodus ja koht on kinni. Võtsime reas järgmise ning sõime hiinakat. Arve oleks peaaegu maksmata jäänud, sest vähemalt poole tunni jooksul ei õnnestunud meil tabada ühtegi ettekandjat.
Bussijaamas küsisin juba oma tavapärase küsimuse - kui kaua buss sõidab. Antud juhul siis Johor Bahrusse. Piletid olid meil sel hetkel juba makstud ja näpus kui müüja kinnitas, et kolm tundi. Jooksime perroonile, sest buss oli 10 minuti pärast väljumas ja astusime sisse. Bussiistmed olid kõige laiemad ja suurema jalaruumiga, mida ma kuskil näinud olen. Pooletunnise sõidu järel oli esimene pooletunnine peatus. Ootasime täiendavaid reisijaid. Seejärel tund sõitu ja uus pooletunnine peatus. Seekord olid ette nähtud tualett ja joogi ning snäkkide ostmise võimalus. Järgmise tunni järel tuli järgmine vähemalt pooletunnine peatus, kus sai valida poe, restorani ja snäkilettide vahel. Noh, et kui eelmises peatuskohas piisavalt provianti ei varunud, siis nüüd oli võimalus korralikult keha kinnitada. Poes, muide, oli suur plakat "Goods from Malaysia" ning selle all riiulis KitKati šokolaadid. Sõitsime edasi ning in no time, 5,5 tundi peale starti olimegi Johor Bahru bussijaamas. Vaidlesime natuke taksojuhtidega ning sõitsime hotelli. Kuna peatusime seal vaid ühe öö, siis oli erandkorras broneering tehtud. Hotell asus kaugel kõigest, millest üldse kaugel asuda sai, aga oli puhas, vaikne ja väga avar. Wifi toimis ja elektroonikat sai ka laadida.
Helena arvas õhtul veel, et võib-olla väga vara ei maksaks järgmisel päeval Singapuri minema hakata, lend on meil ikkagi öösel alles ja mida me terve selle pika päeva seal teeme. Kuna mul oli üks kokkusaamine kella poole kaheteistkümneks kokku lepitud, siis lähtusime äratuse panemisel sellest :)
Jalutasime siis aja parajaks tegemiseks vahepeal Petronase tornide juurde, tegime pilti ja jalutasime kaubanduskeskuse juurde tagasi. Tennised ostetud, otsisime veel rahavahetusvõimalust ning tormasime siis rongi peale, et jõuda Shahabiga kokku saama. Otseloomulikult jäime hiljaks.
Jalutasime natuke mööda Hiinalinna turgu ja otsustasime seejärel lõunale minna. Mina pidasin heaks mõtteks süüa selles Tai kohas, kus me Shahabiga ka aasta varem sõime. Läksime sinna ning selgus, et kuna on pühapäev, siis omanikud puhkavad kodus ja koht on kinni. Võtsime reas järgmise ning sõime hiinakat. Arve oleks peaaegu maksmata jäänud, sest vähemalt poole tunni jooksul ei õnnestunud meil tabada ühtegi ettekandjat.
Bussijaamas küsisin juba oma tavapärase küsimuse - kui kaua buss sõidab. Antud juhul siis Johor Bahrusse. Piletid olid meil sel hetkel juba makstud ja näpus kui müüja kinnitas, et kolm tundi. Jooksime perroonile, sest buss oli 10 minuti pärast väljumas ja astusime sisse. Bussiistmed olid kõige laiemad ja suurema jalaruumiga, mida ma kuskil näinud olen. Pooletunnise sõidu järel oli esimene pooletunnine peatus. Ootasime täiendavaid reisijaid. Seejärel tund sõitu ja uus pooletunnine peatus. Seekord olid ette nähtud tualett ja joogi ning snäkkide ostmise võimalus. Järgmise tunni järel tuli järgmine vähemalt pooletunnine peatus, kus sai valida poe, restorani ja snäkilettide vahel. Noh, et kui eelmises peatuskohas piisavalt provianti ei varunud, siis nüüd oli võimalus korralikult keha kinnitada. Poes, muide, oli suur plakat "Goods from Malaysia" ning selle all riiulis KitKati šokolaadid. Sõitsime edasi ning in no time, 5,5 tundi peale starti olimegi Johor Bahru bussijaamas. Vaidlesime natuke taksojuhtidega ning sõitsime hotelli. Kuna peatusime seal vaid ühe öö, siis oli erandkorras broneering tehtud. Hotell asus kaugel kõigest, millest üldse kaugel asuda sai, aga oli puhas, vaikne ja väga avar. Wifi toimis ja elektroonikat sai ka laadida.
Helena arvas õhtul veel, et võib-olla väga vara ei maksaks järgmisel päeval Singapuri minema hakata, lend on meil ikkagi öösel alles ja mida me terve selle pika päeva seal teeme. Kuna mul oli üks kokkusaamine kella poole kaheteistkümneks kokku lepitud, siis lähtusime äratuse panemisel sellest :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar