Öösel ärkasin selle peale, et Helena pani akent kinni. Kui hommikul ärgates toas õhk nii külm oli, et hingeõhku peaaegu, et näha oli, tegin akna uuesti lahti, et soe sisse saaks. Konditsioneer, mida ei olnud võimalik välja lülitada, oli öö otsa toimekalt tegutsenud ning põhjamaalasena oli külma peale öösel üles ärganud Helena esimene mõte, et sooja saamiseks tuleb aken kinni panna :)
Läksime hommikust sööma. Minu rõõmuks leidsime koha, kus sai kohvi ja rotisid. Elu muutus selles rentslilinnas taas ilusamaks.
Läksime suurt ja kuldset buddhat otsima. Tüdinesime enne ära kui leidsime ning keerasime otsa ringi. Tagasiteel oli tee ääres kogum altareid ning jumalatele oli viidud kümnete ja kümnete kaupa tumeroosat fantat. Kõik pudelid ilusti avatud ja kõrred sees. Go figure.
Sattusime uuesti ka eilsele turule ning täiendasin veel pisut oma ürdivaru.
Viisime vahepeal oma kotid raudteejaama pagasihoidu. Ühtlasi kaalusime perroonikaalul nii ennast kui kotte.
Tundus, et oleks õige aeg hakata lõunasöögikohta otsima, internetis käia ning mõned puuviljad rongi kaasa osta. Ma olin kindel, et mul ei teki Tais seda probleemi, aga no mitte kuskil polnud ühtegi mõistlikku söögikohta. Tänavatel keedeti kanu. St, et hiigelsuurtes pottides kees hallikas vedelik, kus sees olid terved kanad. Tagasihoidlikult öeldes nende padade juures haises pisut. Sõime mäkis :) Istusime veel ühes kohvikus, kus oli wifi, käisime poes ja turul, et rongi süüa kaasa osta ning hakkasimegi raudteejaama poole astuma.
Kuna rongil oli vaid kaks vagunit, siis olime kahevahel, et kas tegemist on ikka õige rongiga. Ei tundunud väga loogiline, et Taist Kuala Lumpurisse nii vähe reisijaid on. Aga kuna meie magamisasemed olid kõik ilusti olemas, siis viskasime kotid üles ja ronisime ise järele. See viskamise osa polnud, muide, üldse mitte kerge. Kaasreisijad magamisvagunis olid kõik asiaadid. Ülejäänud valged turistid reisisid toolidega vagunis. Tundsime ennast kui rich bastards :)
Tunnike sõitu ja rong pidas kinni. Selgus, et oleme piiril ning kõik välja. Koos kottidega. Nii, Taist välja, Malaisiasse sisse ja tollikontroll. Lastakse kott lahti teha, liigutatakse kõige pealmist kilekotti. "Kas midagi deklareerida on?" "Ei". Ja siis nägin suurt plakatit kõige sellega, mida on keelatud Taist Malaisiasse importida. Vähemalt pooled neist olid mul kotis. Tõmbasin koti kiirelt kinni ja astusin välja perroonile. Rong oli vahepeal kaugemale sõitnud ning alustanud vagunite lisamist. Kui see uuesti ette sõitis, oli kahe vaguni asemel vähemalt 7-8.
Peale pooletunnist ootamist saime uuesti rongi ning viskasime uuesti kotid üles voodisse. Ma pean ütlema, et tegemist oli erakordselt mugava magamisasemega. Kardinad käisid ilusti ette, aknast sai välja vaadata, madrats oli pehme, linad puhtad ning kardinate taga magamine (ja riietevahetamine) absoluutselt privaatne.
Õhtul käidi veel süüa müümas ja soovijatele raha vahetamas. Vahetasin oma järelejäänud tai bahtid ära (mis osutus väga heaks ideeks hiljem).
Läksime hommikust sööma. Minu rõõmuks leidsime koha, kus sai kohvi ja rotisid. Elu muutus selles rentslilinnas taas ilusamaks.
Läksime suurt ja kuldset buddhat otsima. Tüdinesime enne ära kui leidsime ning keerasime otsa ringi. Tagasiteel oli tee ääres kogum altareid ning jumalatele oli viidud kümnete ja kümnete kaupa tumeroosat fantat. Kõik pudelid ilusti avatud ja kõrred sees. Go figure.
Sattusime uuesti ka eilsele turule ning täiendasin veel pisut oma ürdivaru.
Viisime vahepeal oma kotid raudteejaama pagasihoidu. Ühtlasi kaalusime perroonikaalul nii ennast kui kotte.
Tundus, et oleks õige aeg hakata lõunasöögikohta otsima, internetis käia ning mõned puuviljad rongi kaasa osta. Ma olin kindel, et mul ei teki Tais seda probleemi, aga no mitte kuskil polnud ühtegi mõistlikku söögikohta. Tänavatel keedeti kanu. St, et hiigelsuurtes pottides kees hallikas vedelik, kus sees olid terved kanad. Tagasihoidlikult öeldes nende padade juures haises pisut. Sõime mäkis :) Istusime veel ühes kohvikus, kus oli wifi, käisime poes ja turul, et rongi süüa kaasa osta ning hakkasimegi raudteejaama poole astuma.
Kuna rongil oli vaid kaks vagunit, siis olime kahevahel, et kas tegemist on ikka õige rongiga. Ei tundunud väga loogiline, et Taist Kuala Lumpurisse nii vähe reisijaid on. Aga kuna meie magamisasemed olid kõik ilusti olemas, siis viskasime kotid üles ja ronisime ise järele. See viskamise osa polnud, muide, üldse mitte kerge. Kaasreisijad magamisvagunis olid kõik asiaadid. Ülejäänud valged turistid reisisid toolidega vagunis. Tundsime ennast kui rich bastards :)
Tunnike sõitu ja rong pidas kinni. Selgus, et oleme piiril ning kõik välja. Koos kottidega. Nii, Taist välja, Malaisiasse sisse ja tollikontroll. Lastakse kott lahti teha, liigutatakse kõige pealmist kilekotti. "Kas midagi deklareerida on?" "Ei". Ja siis nägin suurt plakatit kõige sellega, mida on keelatud Taist Malaisiasse importida. Vähemalt pooled neist olid mul kotis. Tõmbasin koti kiirelt kinni ja astusin välja perroonile. Rong oli vahepeal kaugemale sõitnud ning alustanud vagunite lisamist. Kui see uuesti ette sõitis, oli kahe vaguni asemel vähemalt 7-8.
Peale pooletunnist ootamist saime uuesti rongi ning viskasime uuesti kotid üles voodisse. Ma pean ütlema, et tegemist oli erakordselt mugava magamisasemega. Kardinad käisid ilusti ette, aknast sai välja vaadata, madrats oli pehme, linad puhtad ning kardinate taga magamine (ja riietevahetamine) absoluutselt privaatne.
Õhtul käidi veel süüa müümas ja soovijatele raha vahetamas. Vahetasin oma järelejäänud tai bahtid ära (mis osutus väga heaks ideeks hiljem).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar