Myanmar on natuke nagu Kambodža - kuulsad templid, suur järv ning riigi parimaks osaks erakordselt sõbralikud inimesed. Ainult söök oli Kambodžas parem.
Ma läksin Myanmari eelarvamusega. Sest nagu ikka oli mul kõik planeerimata ning Lonely Planetit plaanisin hakata lugema lennukis teel Mandalaysse. Ja siis löödi kõik mu "plaanid" sellega sassi, et Myanmaris tulevat kõik ette planeerida ja broneerida. Ma pole kunagi Aasias midagi ette broneerinud. Aga lugesin netist, et tõepoolest, on oht jääda lageda taeva alla kui hotelli kinni ei pane. Etteruttavalt võin öelda, et reaalselt see siiski nii hull ei olnud ja hotelle oli täiesti vabalt saadaval. Selle erandiga, et Mandalays maksis walk-in rohkem kui Agoda broneering ning Baganis tundusid ka odavama otsa toad olevat välja müüdud. Aga nii palju oli sellest guugeldamisest kasu, et sain aru, kui mittesoodsa riigiga reaalselt on tegemist ning lühendasin joonelt oma reisi kaks korda ning kolisin rannapuhkuse Ngapali rannast Myanmaris Krabi piirkonda Tais.
Aga tagasi algusesse. Jõudsime Mandalay lennujaama ning soovides Air Asia tasuta shuttle'iga linna sõita, teatas infolaua neiu, et "No have". Samal ajal ümbritsesid meid Hiina müürina kõik kohalikud takso- ja bussijuhid ning karjusid üksteisest üle. Miks nad oma jõude ei ühenda, jääb arusaamatuks, sest reaalselt on neil kõikidel üks ja sama hind. Ostsime siis piletid esimeselt mehelt, kes meieni jõudis ning juba 23 km, 1 tund ja lugematu arv asfaldiauke hiljem pidas buss mu hotelli ees kinni. Registreerisin ära ning sain oma superluxi tuppa - kõik kaetud läikivate keraamiliste plaatidega, vannitoas suur lumivalge vann. Olin veendunud, et tegemist on reisi kõige uhkema majutusega.
Kuna järgmisena tuli tegeleda järgmiste eluliselt oluliste teemadega, nagu rahavahetus ja õhtusöök (paraku just selles järjekorras, sest ilma esimeseta polnud ka teist), seadsin sammud välja. Retseptsionist üritas mulle seletada, kust ma panga leian, aga tema juhised viisid mind kõigest sularahaautomaadini. Otsisin edasi ning paari kohaliku abiga leidsin lõpuks ka raha vahetava panga. Olgem ausad, ka toidukoha leidmine polnud lihtsam. Maandusin lõpuks ühes "Tai restoranis", kus menüü oli äsja Taist tulnule täis uut ja huvitavat.
Linn ise meenutab natuke nagu Kathmandud - pikk ja tolmune ehitusjärgus tee lennujaamast linna. Aga samas ka mitte, sest Kathmandu on täis templeid, viirukit ja head sööki ning ühtlasi on seal Thamel. Mandalays on kohutav liiklus, meeletu tolm ja heitgaasid ja ei mingit keskust. Viiruki asemel on tänavad täis beetlipähklipunaseid süljelärakaid. Iga mootorrattaomanik pakub taksoteenust ja seda isegi siis kui tema vasakul käel, vähem kui meetri kaugusel olev kolleeg on seda juba pakkunud ning eitava vastuse saanud. Väljas on palav ning konitsioneeriga tuba on seega väga mõnus. Templeid on siin linnas ka, aga äsja nädalakese Chiang Mais veetnu ei oska neid väikseimaid templeid piisavalt hinnata.
Hommikusöök on hinnas ning peale eelmiseõhtust "Tai" toitu saab tehtud ka esimene tutvumine Myanmari toiduga. Buffee pakub rohkes õlis praetud mune, praetud riisi, praenuudleid, rasvapirukaid, köögivilja, saia, pontšikuid, arbuusi, banaani, Myanmari teed ja kolm ühes kohvi. Elu nagu Filipiinidel :)
Kõige selle tolmu, aukude, kitsaste turutänavate, kus toorest kana suitsetatakse möödasõitva veoauto sumpsist, vahelt leiab väga omapäraseid templeid. On tiigipuud, on valgeid torne, värve, säravat kahhelplaati ja kulda. Linn on mingil määral jalutatav ja joostav (autode eest), aga üldiselt ikka liiga suur, et kõike jalgsi katta.
Kui söögikohta otsida olukorras, kus pilt veel taskusse minemas pole, leiab kõiksugu huvitavaid kohti ja toite. Alustuseks draakonipuuvilja turult ja imehead maisihautist kohalikust einelauast ning päeva lõpetuseks suur kandikutäis thalit ja klaas banaanilassit Nepali söögikohas. Elu on jälle karri.
Myanmari üks tuntumaid vaatamisväärsusi on ca 2300 templit Baganis. Riik, mis üritab võtta turistilt maksimumi, on piirkonnale (tervele piirkonnale, mitte vaid kitsale templite alale nagu Angkor Watis) kehtestanud maksu, milleks on ca 20 eurot viie päeva eest. Mingil arusaamatul põhjusel meie bussis olev rahvas maksma ei pea ning ka edaspidi ei tule keegi seda küsima. Templeid oli palju. Mida väiksemad, seda vähem turiste ja seda ägedamad vaated. Avastasin neid esimesel päeval jalgratta ning teisel päeval elektriratta seljas. Kohe esimesel hommikul tegin ettenägeliku turistina plaanid ära ning valisin välja ideaalse templikese õhtuse päikeseloojangu nautimiseks. Natuke veel muretsesin, et kuidas pimedas üksinda sealt müüriservalt alla ronida on, aga selgus, et mure on ennatlik, sest lisaks minule oli veel kümmekond turisti selle looži välja valinud. Mida kaugemal Mandalay sudust, seda kaunimaks loojangud lähevad. Päike vajub selgelt silmapiiri taha, kullates üle nii ees laiuva looduse kui kuldsed, punased ja valged templitipud. Nädala pärast, muide, on Baganis palju vähem õnnelikke turiste, sest alates märtsist ei lubata turiste enam templitesse päikeseloojangut vaatama. Nimelt käituvat nad ebasündsalt - tantsivad müüri peal ning riietuda ka ei oska kombekalt. Õnneks oli otsus tehtud enne kui mina Bagani jõudsin omadega.
Nagu korra juba mainitud, siis Myanmari üks paremaid osi on suurepärased inimesed. Kõik naeratavad pidevalt, on abivalmis ja sõbralikud. Kui kulutasime paar tundi kohalikul turul, et mõned pildid teha, siis osad vanemad ladusid ise oma lapsed meile letti. Sama hiljem Inle ääres tänavatel - väiksemaid lapsi demosid nende vanemad, natuke suuremad lapsed poseerisid ise ning ka eakamad inimesed lubasid endast lahkelt pilti teha ning soovisid hiljem fotojäädvustust ekraanilt ka näha.
"You have to go there!" Jutt on siis Inle järvest. Kui seal pole käinud, siis Myanmaris sa pole käinud. Inle ääres turistimaksu maksmisest ei pääsenud, samas hindab riik seda piirkonda oluliselt madalamalt ning rahakotti tuli kergendada nii 12 euro võrra. Et mitte niisama puhkust raisata ja jalad seinal passida, võtsime jalgrattad ning otsustasime lähemale jupile järvest ringi peale teha. Nautisime vaateid, taaskord kauneid templeid, sõitsime paadiga üle järve, mis pakkus meile veel paari ujuvküla ja rohkelt trikikalureid.
Vaatamata sellele, et "broneeri kõik ette" kõlas söögi alla ja söögi peale, suutsin ma ikka oma bussipiletit liiga hilja broneerima minna. Ehk päevane buss oli välja müüdud. Tõenäoliselt oli mu tähelepanu suunatud sellele, kuidas praemunadest üleliigset õli välja väänata. Me kõik teame, kuidas ma armastan öiseid lende ja bussisõite, kus normaalselt voodis magamise asemel poolkõveras tooli peal tukkuda tuleb. Igal juhul olin sunnitud omale ööbussi broneerima. Nagu nimetusest järeldada võib, sõidab buss öösiti. Selle väikese eripäraga, et kohale jõuab enne varahommikut. Kirjade järgi kell pool seitse, reaalsuses kell 4 öösel. Vabandust, hommikul. Väljasõit õhtul kella 20 paiku. Ning selle kaheksa tunni jooksul pakitakse rahvast paar tundi bussi, tehakse üks öösöögipeatus (õnneks birmalastele meeldib pakkuda turistile teenust, kus toit on hinnas, vt. ka mainitud hommikusöögid) ja veel üks täiendav tualetipeatus. Kell neli, keset pimedat Birma ööd tegi buss Mandalay raudteejaama ees uksed lahti ning palus turistidel välja astuda. Tegime siis järgmised kolm tundi raudteejaama pingil aega parajaks kuni kohalikud hakkasid ärkama ning hommikukohv pandi tulele. Ja selline graafik on enamustel ööliinidel.
Kuna aega oli laialt käes (lend väljus alles lõuna ajal) jätkasin Air Asia tasuta shuttle'i otsimist ning jõudsin selgusele, et tõepoolest, "No have". Liin on kinni pandud. Aga lennujaama sain sellele vaatamata. Ja on täiesti ok, kui ma enam kunagi ühtegi õlist tilkuvat praemuna sööma ei satu.
Tegelikult oli see jutt mul plaanis juba aasta tagasi postitada, aga siis jäi pooleli ja siis läks meelest ja avastasin selle alles nüüd desktoppi kraamides :)
Ma läksin Myanmari eelarvamusega. Sest nagu ikka oli mul kõik planeerimata ning Lonely Planetit plaanisin hakata lugema lennukis teel Mandalaysse. Ja siis löödi kõik mu "plaanid" sellega sassi, et Myanmaris tulevat kõik ette planeerida ja broneerida. Ma pole kunagi Aasias midagi ette broneerinud. Aga lugesin netist, et tõepoolest, on oht jääda lageda taeva alla kui hotelli kinni ei pane. Etteruttavalt võin öelda, et reaalselt see siiski nii hull ei olnud ja hotelle oli täiesti vabalt saadaval. Selle erandiga, et Mandalays maksis walk-in rohkem kui Agoda broneering ning Baganis tundusid ka odavama otsa toad olevat välja müüdud. Aga nii palju oli sellest guugeldamisest kasu, et sain aru, kui mittesoodsa riigiga reaalselt on tegemist ning lühendasin joonelt oma reisi kaks korda ning kolisin rannapuhkuse Ngapali rannast Myanmaris Krabi piirkonda Tais.
Aga tagasi algusesse. Jõudsime Mandalay lennujaama ning soovides Air Asia tasuta shuttle'iga linna sõita, teatas infolaua neiu, et "No have". Samal ajal ümbritsesid meid Hiina müürina kõik kohalikud takso- ja bussijuhid ning karjusid üksteisest üle. Miks nad oma jõude ei ühenda, jääb arusaamatuks, sest reaalselt on neil kõikidel üks ja sama hind. Ostsime siis piletid esimeselt mehelt, kes meieni jõudis ning juba 23 km, 1 tund ja lugematu arv asfaldiauke hiljem pidas buss mu hotelli ees kinni. Registreerisin ära ning sain oma superluxi tuppa - kõik kaetud läikivate keraamiliste plaatidega, vannitoas suur lumivalge vann. Olin veendunud, et tegemist on reisi kõige uhkema majutusega.
Kuna järgmisena tuli tegeleda järgmiste eluliselt oluliste teemadega, nagu rahavahetus ja õhtusöök (paraku just selles järjekorras, sest ilma esimeseta polnud ka teist), seadsin sammud välja. Retseptsionist üritas mulle seletada, kust ma panga leian, aga tema juhised viisid mind kõigest sularahaautomaadini. Otsisin edasi ning paari kohaliku abiga leidsin lõpuks ka raha vahetava panga. Olgem ausad, ka toidukoha leidmine polnud lihtsam. Maandusin lõpuks ühes "Tai restoranis", kus menüü oli äsja Taist tulnule täis uut ja huvitavat.
Linn ise meenutab natuke nagu Kathmandud - pikk ja tolmune ehitusjärgus tee lennujaamast linna. Aga samas ka mitte, sest Kathmandu on täis templeid, viirukit ja head sööki ning ühtlasi on seal Thamel. Mandalays on kohutav liiklus, meeletu tolm ja heitgaasid ja ei mingit keskust. Viiruki asemel on tänavad täis beetlipähklipunaseid süljelärakaid. Iga mootorrattaomanik pakub taksoteenust ja seda isegi siis kui tema vasakul käel, vähem kui meetri kaugusel olev kolleeg on seda juba pakkunud ning eitava vastuse saanud. Väljas on palav ning konitsioneeriga tuba on seega väga mõnus. Templeid on siin linnas ka, aga äsja nädalakese Chiang Mais veetnu ei oska neid väikseimaid templeid piisavalt hinnata.
Hommikusöök on hinnas ning peale eelmiseõhtust "Tai" toitu saab tehtud ka esimene tutvumine Myanmari toiduga. Buffee pakub rohkes õlis praetud mune, praetud riisi, praenuudleid, rasvapirukaid, köögivilja, saia, pontšikuid, arbuusi, banaani, Myanmari teed ja kolm ühes kohvi. Elu nagu Filipiinidel :)
Kõige selle tolmu, aukude, kitsaste turutänavate, kus toorest kana suitsetatakse möödasõitva veoauto sumpsist, vahelt leiab väga omapäraseid templeid. On tiigipuud, on valgeid torne, värve, säravat kahhelplaati ja kulda. Linn on mingil määral jalutatav ja joostav (autode eest), aga üldiselt ikka liiga suur, et kõike jalgsi katta.
Kui söögikohta otsida olukorras, kus pilt veel taskusse minemas pole, leiab kõiksugu huvitavaid kohti ja toite. Alustuseks draakonipuuvilja turult ja imehead maisihautist kohalikust einelauast ning päeva lõpetuseks suur kandikutäis thalit ja klaas banaanilassit Nepali söögikohas. Elu on jälle karri.
Myanmari üks tuntumaid vaatamisväärsusi on ca 2300 templit Baganis. Riik, mis üritab võtta turistilt maksimumi, on piirkonnale (tervele piirkonnale, mitte vaid kitsale templite alale nagu Angkor Watis) kehtestanud maksu, milleks on ca 20 eurot viie päeva eest. Mingil arusaamatul põhjusel meie bussis olev rahvas maksma ei pea ning ka edaspidi ei tule keegi seda küsima. Templeid oli palju. Mida väiksemad, seda vähem turiste ja seda ägedamad vaated. Avastasin neid esimesel päeval jalgratta ning teisel päeval elektriratta seljas. Kohe esimesel hommikul tegin ettenägeliku turistina plaanid ära ning valisin välja ideaalse templikese õhtuse päikeseloojangu nautimiseks. Natuke veel muretsesin, et kuidas pimedas üksinda sealt müüriservalt alla ronida on, aga selgus, et mure on ennatlik, sest lisaks minule oli veel kümmekond turisti selle looži välja valinud. Mida kaugemal Mandalay sudust, seda kaunimaks loojangud lähevad. Päike vajub selgelt silmapiiri taha, kullates üle nii ees laiuva looduse kui kuldsed, punased ja valged templitipud. Nädala pärast, muide, on Baganis palju vähem õnnelikke turiste, sest alates märtsist ei lubata turiste enam templitesse päikeseloojangut vaatama. Nimelt käituvat nad ebasündsalt - tantsivad müüri peal ning riietuda ka ei oska kombekalt. Õnneks oli otsus tehtud enne kui mina Bagani jõudsin omadega.
Nagu korra juba mainitud, siis Myanmari üks paremaid osi on suurepärased inimesed. Kõik naeratavad pidevalt, on abivalmis ja sõbralikud. Kui kulutasime paar tundi kohalikul turul, et mõned pildid teha, siis osad vanemad ladusid ise oma lapsed meile letti. Sama hiljem Inle ääres tänavatel - väiksemaid lapsi demosid nende vanemad, natuke suuremad lapsed poseerisid ise ning ka eakamad inimesed lubasid endast lahkelt pilti teha ning soovisid hiljem fotojäädvustust ekraanilt ka näha.
"You have to go there!" Jutt on siis Inle järvest. Kui seal pole käinud, siis Myanmaris sa pole käinud. Inle ääres turistimaksu maksmisest ei pääsenud, samas hindab riik seda piirkonda oluliselt madalamalt ning rahakotti tuli kergendada nii 12 euro võrra. Et mitte niisama puhkust raisata ja jalad seinal passida, võtsime jalgrattad ning otsustasime lähemale jupile järvest ringi peale teha. Nautisime vaateid, taaskord kauneid templeid, sõitsime paadiga üle järve, mis pakkus meile veel paari ujuvküla ja rohkelt trikikalureid.
Vaatamata sellele, et "broneeri kõik ette" kõlas söögi alla ja söögi peale, suutsin ma ikka oma bussipiletit liiga hilja broneerima minna. Ehk päevane buss oli välja müüdud. Tõenäoliselt oli mu tähelepanu suunatud sellele, kuidas praemunadest üleliigset õli välja väänata. Me kõik teame, kuidas ma armastan öiseid lende ja bussisõite, kus normaalselt voodis magamise asemel poolkõveras tooli peal tukkuda tuleb. Igal juhul olin sunnitud omale ööbussi broneerima. Nagu nimetusest järeldada võib, sõidab buss öösiti. Selle väikese eripäraga, et kohale jõuab enne varahommikut. Kirjade järgi kell pool seitse, reaalsuses kell 4 öösel. Vabandust, hommikul. Väljasõit õhtul kella 20 paiku. Ning selle kaheksa tunni jooksul pakitakse rahvast paar tundi bussi, tehakse üks öösöögipeatus (õnneks birmalastele meeldib pakkuda turistile teenust, kus toit on hinnas, vt. ka mainitud hommikusöögid) ja veel üks täiendav tualetipeatus. Kell neli, keset pimedat Birma ööd tegi buss Mandalay raudteejaama ees uksed lahti ning palus turistidel välja astuda. Tegime siis järgmised kolm tundi raudteejaama pingil aega parajaks kuni kohalikud hakkasid ärkama ning hommikukohv pandi tulele. Ja selline graafik on enamustel ööliinidel.
Kuna aega oli laialt käes (lend väljus alles lõuna ajal) jätkasin Air Asia tasuta shuttle'i otsimist ning jõudsin selgusele, et tõepoolest, "No have". Liin on kinni pandud. Aga lennujaama sain sellele vaatamata. Ja on täiesti ok, kui ma enam kunagi ühtegi õlist tilkuvat praemuna sööma ei satu.
Tegelikult oli see jutt mul plaanis juba aasta tagasi postitada, aga siis jäi pooleli ja siis läks meelest ja avastasin selle alles nüüd desktoppi kraamides :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar