Ühesõnaga, kui ma kuskil liikvel olen või millegagi tegelen, on mul alati nii palju ideid, millest blogis kirjutada ja mida kodumaaga jagada. Ja niipea kui ma siis arvuti ette istun, on kõik peast kadunud. Vahest teen kuhugi mingi märkme, et siis on natukenegi lootust. Näiteks tänaseks oli mul muuhulgas kirjas märksõna "vastlakuklid". Praeguseks on selge, et ka märksõnadest ei pruugi kasu olla, kui ma ei suuda meenutada, mis mul nendega seoses plaanis öelda oli. Et tegin vastlakukleid või? Well, tegin siis vastlakukleid. Esimest korda elus ise. Sest lisaks muule olen ma üldiselt viimased 7-8 aastat vastlapäeval liulaskmise asemel kuskil rannas olnud või võrkkiiges raamatut lugenud. Riikides, kus pikast liust ja vastlakuklitest midagi ei teata.
Scott ostab nädalavahetuse hommikuti teinekord praetud peekonit Whole Foodsist. Seal on kvaliteetne kraam, värskelt praetud ja boonusena ei ole oma kodus peekonipraekat mitu päeva. Ma vahest olen natuke sealt krõbedast servast maitsnud, aga viimasel ajal tekib mul maitstes visuaal sellest, kuidas põrsa seljast juustunoaga õhukesi peekoniribasid tõmmatakse. Uhhh. Hea, et kaladelt peekonit ei saa.
Lugesin värske Grishami läbi. Kuna tema puhul ei saa kunagi kindel olla, et õiglus võidab, siis vaatan vahest lõpu ära, et pettumus liiga suur poleks. Seekord läks hästi :) Samas on see harjumus mind natuke häirima hakanud, sest pool põnevust on omadega korstnas.
Hakkasime Netflixist seebikat vaatama. Või noh, selline seebika paroodia. Jane, kes on plaaninud pulmaööni oma neitsistaatust hoida, saab naistearsti külastuse käigus läbivaatuse asemel kogemata hoopis seemendatud ning jääb omadega lapseootele. Mees, kellega ta abielluda plaanib, samas ei soovi teise mehe last kasvatada ning mees, kelle last ta ootab, soovib vägagi lapse kasvatamises osaleda. Nagu ka viimase tšehhitarist abikaasa, kes tegelikult purgikesega kliinikusse läks ja lapse plaanis saada. Et kindlustada, et mees temast enne viie aasta möödumist ei lahuta (viie aasta järel saaks ta oluliselt parema lahutuspaketi kui enne seda). Igal juhul oleme praeguseks ära vaadanud kuus osa ning üle 70 on veel ees.
Läksime eile üle pika aja jalutama (mitu päeva järjest sadas lund, nii, et nii Detroidis kui Chicagos tühistati lende üksteise järel ja nagu juba öeldud, see teehooldus pole siin suurem asi). Selgus, et metsa all on küll kerge rajake sisse kõnnitud, aga 5km järel siiski suhteliselt paksus lumes sumpamist oli tunne nagu peale korralikku jõusaalitrenni. Või vähemalt ma arvan, et selline võiks tunne olla peale korralikku jõusaalitrenni, sest ma ei ole ise seda kunagi katsetanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar