Mul on siin viimasel ajal kõik kohvid mingi suhteliselt jämeda jahvatusega sattunud ja kohv seetõttu liiga lahja. Kohvi ennast kulub ikkagi korralikult, et veele natukenegi värvi saada. Ostsin siis TJ Maxxist järjekordse paki Itaalia kohvi. Ilus stiilne pakend ja välimuse järgi täitsa lubas suurepärast kohvielamust. Tegin eile hommikul kannutäie ning võin täiesti kindlalt väita, et isegi Filipiinidel joodud kolm, neli ja seitse ühes lahustuvad suhkrulaksud kahvatuvad selle kruusitäie kõrval, nii kehv oli. Kahtlustasin siis, et äkki sõna "artisan" paki peal tähendab kunstlikku ja tegelikult olid kotis jahvatatud tammetõrud või midagi. Scoti-nimelise sõnastikuga konsulteerides selgus, et tegemist on hoopis väikese kogusega (vastandina masstootmisele). Ma ka ei julgeks sellist jama rohkem toota kui väike kogus. Igal juhul olen ma itaallaste kohviröstimisoskustes nii pettunud, et see joodamatu kraam läks kraanikausist alla.
Sõbrapäeval toimus meie kohalikus raamatukogus šokolaadikoolitus. Või noh, nii me vähemalt arvasime reklaami põhjal. Koolitaja oli aga teist meelt, näitas meile youtube'ist filmi, rääkis selle siis veel väikeste täiendustega üle (film oli siiski 70ndatest ja vahepeal on kakao- ning šokolaaditööstus sammukese edasi astunud), andis maitsta kolme erineva kakaosisaldusega šokolaadi ja rääkis, kuidas mousseed ning ganache'i teha. Ja pidas seda siis koolituseks. Järgmisel nädalal toimuvale pastakoolitusele pole plaanis minna, kahtlustan, et seal sisustaksime aja "Söö. Palveta. Armasta" vaatamisega. Aga tagasi tulles ürituse asukoha juurde, siis selleks oli, nagu juba mainitud, kohalik raamatukogu. Ja mul oli just valmis saanud list raamatutest, mida mul kindlasti lugeda vaja on. Uurisin kodukalt, et mida mul raamatukogukaardi saamiseks vaja on ja selgus, et isikut tõendavast dokumendist ja elukoha kinnitusest piisab. Pistsin siis ID-kaardi kotti ning lõikasin päeval saabunud Amazoni pakilt aadressi välja. Nii varustatult papitüki ja dokumendiga kõndisin raamatukogu letti ja loetud arv minuteid hiljem sealt raamatukogukaardiga minema. Ja Scott veel vaatas enne minekut kahtlevalt mu Amazoni kastijuppi. More trust, ma ütlen.
Ma olen seda varasemalt maininud, et kõik pakid, mis on nii odavad,et jäävad alla 500 dollari, jäetakse siin ukse taha trepi peale. Vahest näen aknast, et postiljon tuleb ning torman vastu, aga enamasti tõstan lihtsalt mingi hetk kui avastan, et midagi toodud on, porised pakid üle ukse tuppa. Alati ei viitsi aknast vaatama minna, et kas postiljon on käinud ja siis kontrollin Amazoni lehelt. Näiteks sain sealt ükspäev teada, et mu vöökõrgune kohver on kohal ning postiljoni sõnul residendi postkasti pandud. Hm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar