Tänane postitus ei ole üldse minust ega suuremat ka minuga seotud. Aga kuna ma saan aru, et vaatamata asjaolule, et maailm keerleb ümber minu, võib siiski juhtuda, et kallis kodumaa tahab teada, millega tegeleb tavaline ameeriklane uusaastaööl. Seega siinkohal sissekanne Scoti sõbra perekonnast.
Nimelt andis seesama Scoti sõber meile reede lõuna ajal teada, et on lähiosariigist meie kandis käimas ning tuleks õhtul 9-10 paiku läbi ning kuulaks Vegase reisi muljeid. Lisaks Vegase muljete jagamisele kuulsime meie tema elamustest uusaastaööl.
Scoti sõber ja ta abikaasa otsustasid aastavahetusel teha ära aasta heateo ning andsid oma poegadele (kõik vanuses 20 pluss-miinus mõned aastad) teada, et nad on aastavahetusel kained autojuhid ja võivad neid linna parimatest baaridest ja pidudelt koju transportida. Ma olen veendunud, et tegelikult oli neil lihtsalt igav ja nad ei tahtnud aastavahetust niisama maha magada. Kõige noorem poeg helistas varsti peale südaööd ning tellis tranduleti ette, keskmine sai ise koju ning kõige vanem andis teada, et ta hoolitseb enda eest ise. Kui ta kella viieks hommikul veel koju jõudnud ei olnud, siis hakkasid häirekellad helisema ning lapsevanemad asusid tegudele. Häkkisid sisse poja arvutisse ja lülitasid sisse telefoni positsioneerimise ning logisid ka ta Uberi kontole. Selgus, et kella kahe paiku öösel oli noormees tellinud Uberi, sisestanud koduse aadressi ning sõitnud teise eeslinna. Sest tänava ja majanumbriga sai ta "kergelt" joogisena küll hakkama, aga külatäpsus on ilmselt nõrkadele. Igal juhul positsioneeris GPS hommikul kell viis ta telefoni samale aadressile, mis ta oli ka kolm tundi varem Uberil sihtkohaks sisestanud. Kuna nimetatud auul on tuntud kui eriti jõukate linnaosa, kus majade hinnad on natuke siin- või sealpool 4 miljonit, siis ei läinud vanemad tagasi voodisse rahuliku südamega, et "eks ta vast peolt kellegi leidis ja nüüd tema juures ööd veedab". Selle asemel lõi isa keskmise poja voodist välja, autole hääled sisse ning tõmbas kummide vilinal nimetatud aadressile. Kuna GPS näitas telefoni kord majja, kord metsa ning väljas oli korralik miinus (sinna -15 celsiuse kanti) ja tahtmata omale ette kujutada, kuidas poiss jäätunult metsas on, siis helistati vahepeal ka politseisse ning paluti neil maja juurest läbi sõita. Peale mõningaid kõnesid (mis valda tuleks murega helistada ning mis vald peaks väljakutsele reageerima) käis politsei maja juures ära ning andis teada, et kedagi pole kodus ning metsa ääres ei paistnud ka kellegi jalajälgi. Igal juhul jõudis varsti pärast seda ka perekondlik ekipaaž kohale, veendus GPSi abil, et poja telefon on majas sees ning helistas uuesti politseisse, kes oli ilmselt aastavahetusejärgselt juba teel koju ning väga ei tahtnud enam kuulda kadunud telefonist ega kadunud pojast.
Nimelt andis seesama Scoti sõber meile reede lõuna ajal teada, et on lähiosariigist meie kandis käimas ning tuleks õhtul 9-10 paiku läbi ning kuulaks Vegase reisi muljeid. Lisaks Vegase muljete jagamisele kuulsime meie tema elamustest uusaastaööl.
Scoti sõber ja ta abikaasa otsustasid aastavahetusel teha ära aasta heateo ning andsid oma poegadele (kõik vanuses 20 pluss-miinus mõned aastad) teada, et nad on aastavahetusel kained autojuhid ja võivad neid linna parimatest baaridest ja pidudelt koju transportida. Ma olen veendunud, et tegelikult oli neil lihtsalt igav ja nad ei tahtnud aastavahetust niisama maha magada. Kõige noorem poeg helistas varsti peale südaööd ning tellis tranduleti ette, keskmine sai ise koju ning kõige vanem andis teada, et ta hoolitseb enda eest ise. Kui ta kella viieks hommikul veel koju jõudnud ei olnud, siis hakkasid häirekellad helisema ning lapsevanemad asusid tegudele. Häkkisid sisse poja arvutisse ja lülitasid sisse telefoni positsioneerimise ning logisid ka ta Uberi kontole. Selgus, et kella kahe paiku öösel oli noormees tellinud Uberi, sisestanud koduse aadressi ning sõitnud teise eeslinna. Sest tänava ja majanumbriga sai ta "kergelt" joogisena küll hakkama, aga külatäpsus on ilmselt nõrkadele. Igal juhul positsioneeris GPS hommikul kell viis ta telefoni samale aadressile, mis ta oli ka kolm tundi varem Uberil sihtkohaks sisestanud. Kuna nimetatud auul on tuntud kui eriti jõukate linnaosa, kus majade hinnad on natuke siin- või sealpool 4 miljonit, siis ei läinud vanemad tagasi voodisse rahuliku südamega, et "eks ta vast peolt kellegi leidis ja nüüd tema juures ööd veedab". Selle asemel lõi isa keskmise poja voodist välja, autole hääled sisse ning tõmbas kummide vilinal nimetatud aadressile. Kuna GPS näitas telefoni kord majja, kord metsa ning väljas oli korralik miinus (sinna -15 celsiuse kanti) ja tahtmata omale ette kujutada, kuidas poiss jäätunult metsas on, siis helistati vahepeal ka politseisse ning paluti neil maja juurest läbi sõita. Peale mõningaid kõnesid (mis valda tuleks murega helistada ning mis vald peaks väljakutsele reageerima) käis politsei maja juures ära ning andis teada, et kedagi pole kodus ning metsa ääres ei paistnud ka kellegi jalajälgi. Igal juhul jõudis varsti pärast seda ka perekondlik ekipaaž kohale, veendus GPSi abil, et poja telefon on majas sees ning helistas uuesti politseisse, kes oli ilmselt aastavahetusejärgselt juba teel koju ning väga ei tahtnud enam kuulda kadunud telefonist ega kadunud pojast.
Kuna koputamisele ega uksekellale ega ka pidevale poja telefonile helistamisele keegi ei reageerinud ning kolme autot mahutav garaaž oli tühi, siis igaks juhuks katsus päästesalka kuuluv keskmine poeg korra välisust. Selgus, et neljamillise maja uks oli aastavahetusel lihtsalt lukustamata. Sisse astudes paistsid teisele korrusele viiva trepi juures kadunud poja kingad, paar sammu edasi ka pintsak. Samuti vedeles põrandal telefon. Üles jõudes selgus, et magamistuba oli küll tühi, aga voodiriided sassis ning lina peal natuke verd. Ja endiselt ei ühtegi hingelist kuskil. Kuna nüüd oli aknast näha ka lähenevat politseiautot, siis tegi päästesalk igaks juhuks vehkat ning kõndis politseile vastu. Politsei oli esmalt väga häiritud infost, et nad üleüldse olid majja sisenenud ning seejärel teatasid, et nad ise ilma läbiotsimisloata küll kuhugi ei lähe. Samal ajal sattus isa üles vaatama ning nägi maja teise korruse aknal kadunud poega.
Selgus, et ta oli tõepoolest öösel joogisena vale asukoha (aga õige tänava-aadressi!) sisestanud ning õnneliku juhuse tõttu oli maja ka lukustamata. Taipamata, et ta pole oma kodus, oli ta magamistuppa läinud, tee peal veel käe millegi vastu katki tõmmanud (veri voodilinal!) ning öö rahulikult ära maganud.
Peale õnnelikku taaskohtumist helistati veel majaomanikele, kes parajasti kuskil Aspenis suusatasid, ning kes olid olukorrast pisut häiritud, sest nad olid selle maja ostnud just seetõttu, et ümbruskond oli nii turvaline. Turvaline või mitte, aga aastavahetusel ööseks ära minnes võiks ukse ikka lukku panna, sest sinu turvalisse piirkonda võib ootamatult keegi sattuda, kes ei tea, et see nii turvaline peaks olema.
PS. Märkus omale - enne kui ostad korraga kolm tundmatut hügieenilist huulepulka, proovi neist ühte või loe vähemalt koostist. Et ei satuks kookosemaitseline.
Selgus, et ta oli tõepoolest öösel joogisena vale asukoha (aga õige tänava-aadressi!) sisestanud ning õnneliku juhuse tõttu oli maja ka lukustamata. Taipamata, et ta pole oma kodus, oli ta magamistuppa läinud, tee peal veel käe millegi vastu katki tõmmanud (veri voodilinal!) ning öö rahulikult ära maganud.
Peale õnnelikku taaskohtumist helistati veel majaomanikele, kes parajasti kuskil Aspenis suusatasid, ning kes olid olukorrast pisut häiritud, sest nad olid selle maja ostnud just seetõttu, et ümbruskond oli nii turvaline. Turvaline või mitte, aga aastavahetusel ööseks ära minnes võiks ukse ikka lukku panna, sest sinu turvalisse piirkonda võib ootamatult keegi sattuda, kes ei tea, et see nii turvaline peaks olema.
PS. Märkus omale - enne kui ostad korraga kolm tundmatut hügieenilist huulepulka, proovi neist ühte või loe vähemalt koostist. Et ei satuks kookosemaitseline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar