Plaanisin kirjutada sellest, kuidas siin (osa)riigis on tööandja seadusest kõrgem, aga siis selgus, et siin polegi seadust. Töösuhted põhinevad pakkumisel ja usaldusel. Või usaldamatusel.
Üks Scoti tuttav naisterahvas töötas meditsiinitehnika firmas. Juba nii 7-8 aastat. Ühel esmaspäeval andis lahkumisavalduse korrektselt kahenädalase etteteatamisega ning pool tundi hiljem oli, nagu filmides, kast süles, majast välja jalutatud. Sest nüüd, kui tööandjal on teada, et ta läheb konkurendi juurde tööle, on ka selge, et ta hakkab kohe intellektuaalset omandit pihta panema. Just nüüd, selle kahe nädala jooksul, sest kaheksa aasta jooksul puudus ilmselt vajadus.
Ma algul kehitasin selle jutu peale õlgu, et mis seal siis ikka, saab ju kaks nädalat endise tööandja raha eest töötegemise asemel kodus magada. Ja siis selgus, et siin riigis ei maksa keegi pennigi. Ta ei tee ju tööd sel ajal. Loogiline, et ei tee, kui ta päevapealt, mis päeva-, pooltunnipealt minema löödi. Mulle on lihtsalt arusaamatu, kuidas sellises olukorras igasugused töötajat kaitsvad seadused puuduvad. Jah, sa kardad, et 8 aastat lojaalne olnud töötaja on üleöö spiooniks ja vargaks muutunud. Fine, lase tal minna, aga selle kahe nädala eest maksad ju ikkagi palka talle?
Siia teemasse sobib hästi hiljuti loetud lause: In Great Britain they are driving on the left side of the road, in Michigan they drive on, what's left of the road. Inglismaal sõidavad autod vasakul (left) pool teed, Michiganis sõidavad sellel, mis teest järel (left) on. Ehk teed on siin kah nagu Tallinnas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar