Kõik need aastad! Kõik need mõlemad aastad siis. Ja Scott pole ikka aru saanud, et ma pole suurem asi muusikalemb. Sest niipea kui ta Rebeccalt kuulis, et ERSO tuleb Ann Arborisse, ostis ta meile piletid. Ja täna oli siis see päev käes, kui eestlaste arv meie ülikoolilinnas mitmekümnekordistus. Kohalejõudes selgus, et kontserdimajades on siin riigis garderoobi kontseptsioon veel natuke võõras. Igal korrusel oli ruum, kus olid mõned riidestanged, kuhu soovijad said oma jakid riputada. Enamus seda ei soovinud ning jopesid leidus nii kõrvalistmetel kui seljatugedel. Kontsert ise oli täiesti suurepärane. Lisaboonusena tuvastasin oma unistuste ameti. Kui ERSO kunagi värbama hakkab, siis siin on nende uus taldrikulööja. Enne kui teise osa lõpus, kus ta oma istmelt üles kargas, korra taldrikud kokku lõi ja siis tagasi istus, ma isegi ei märganud ta olemasolu. Tasuta (mis tasuta, isegi makstud!) roadtrip USA-s, kus ainus ülesanne on õhtul korra taldrikuid kokku lüüa. Minu muusikalist mittekuulmist arvestades pole ma küll päris kindel, et ma kohe alguses õigel ajal seda teen, aga suurem osa publikust ei pruugi sellest arugi saada. Kui nad minusugused on.
Otsustasime enne kontserti minna eelmise nädala pidulikumat sündmust tähistavale õhtusöögile. Sest mäletatavasti jäi see meil Las Vegases ära, kuna me olime mõlemad totaalselt väsinud. Otsustasime Osteria Mani kasuks ja kui Scott natuke ette helistas, et meid ootelisti panna (seal ei saa lauda broneerida), selgus, et meie laud vabaneb nii ca 40 minuti pärast. Selle peale helistasime veel paar kohta läbi, kus oleks laua saanud 45 minuti või tunni ja veerandi pärast. Sest linnas oli täna korvpallivõistlus. Jäime siis oma Mani juurde. Scoti lihapallid olid head. Minu kaheksajalg oli otsa saanud ning rooskapsas, millega ma need asendasin, ei kannatanud erilist kriitikat. Mõlemad pastad olid suurepärased, aga magustoidus pole ma tükk aega nii pettunud olnud. Rebecca tehtud cannolid silme ees, tellisin omale kolm cannolit - pistaatsia-, šokolaadi- ja sidrunitäidisega. Oodatud õhukese ja krõbeda taigna ning rohke ja kreemja täidise asemel sain paksu ja kergelt üleküpsenud ümbrise ning suhteliselt keskpärase täidise. Scott oli oma tiramisuga rahul, mina oleks selle vist kööki tagasi saatnud. Talle toodi klaasitäis šokolaadimousse'i vahukoorega ning kõrval oli kaks savoiardi küpsist. Minu tiramisu tähendab espressosse kastetud savoiarde vaheldumisi rammusa mascarponekreemiga ning kõik see lõpuks ülepuistatud kakaopulbriga. Pluss kõikvõimalikud variatsioonid näiteks maasika või rabarbri või pistaatsiaga. Aga ükskõik, mis maitseid kasutada, savoiard on alati pehme ja mahlane. Mitte kunagi see kuiv küpsis kreemitopsi kõrval.
Mu uued Sketchersi saapad! Kontsaga ja puha. Ülimugavad. Isegi ei saa aru, et ma kontsaga kõnnin ning jalad on kaunid nagu Sarah Jessica Parkeril. Ma endiselt ei saa aru, miks Sketchers mulle commissionit ei maksa.
Otsustasime enne kontserti minna eelmise nädala pidulikumat sündmust tähistavale õhtusöögile. Sest mäletatavasti jäi see meil Las Vegases ära, kuna me olime mõlemad totaalselt väsinud. Otsustasime Osteria Mani kasuks ja kui Scott natuke ette helistas, et meid ootelisti panna (seal ei saa lauda broneerida), selgus, et meie laud vabaneb nii ca 40 minuti pärast. Selle peale helistasime veel paar kohta läbi, kus oleks laua saanud 45 minuti või tunni ja veerandi pärast. Sest linnas oli täna korvpallivõistlus. Jäime siis oma Mani juurde. Scoti lihapallid olid head. Minu kaheksajalg oli otsa saanud ning rooskapsas, millega ma need asendasin, ei kannatanud erilist kriitikat. Mõlemad pastad olid suurepärased, aga magustoidus pole ma tükk aega nii pettunud olnud. Rebecca tehtud cannolid silme ees, tellisin omale kolm cannolit - pistaatsia-, šokolaadi- ja sidrunitäidisega. Oodatud õhukese ja krõbeda taigna ning rohke ja kreemja täidise asemel sain paksu ja kergelt üleküpsenud ümbrise ning suhteliselt keskpärase täidise. Scott oli oma tiramisuga rahul, mina oleks selle vist kööki tagasi saatnud. Talle toodi klaasitäis šokolaadimousse'i vahukoorega ning kõrval oli kaks savoiardi küpsist. Minu tiramisu tähendab espressosse kastetud savoiarde vaheldumisi rammusa mascarponekreemiga ning kõik see lõpuks ülepuistatud kakaopulbriga. Pluss kõikvõimalikud variatsioonid näiteks maasika või rabarbri või pistaatsiaga. Aga ükskõik, mis maitseid kasutada, savoiard on alati pehme ja mahlane. Mitte kunagi see kuiv küpsis kreemitopsi kõrval.
Mu uued Sketchersi saapad! Kontsaga ja puha. Ülimugavad. Isegi ei saa aru, et ma kontsaga kõnnin ning jalad on kaunid nagu Sarah Jessica Parkeril. Ma endiselt ei saa aru, miks Sketchers mulle commissionit ei maksa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar