Go blue. Toitumisalane teave.

Kuidas on võimalik, et üks riik ei suuda oma hindu ja toitumisalast teavet ja muud ühtlustada ja korda teha? Üheski poes pole ühelgi kaubal, v.a. lahtisel naelahinda (=kilohinda) kirjas. Sellega saab veel hakkama, sest nael nagunii on mingi suht ebamõistlik ühik, kaaludes ca 450 grammi. Kaalule astudes läheb igal juhul pidevalt tuju ära. Aga toitumisalane teave? See, mille järgi ma peaksin aru saama, kui paksuks see mind teeb ja kui kahjulik see mulle muidu on (ehk kui palju seal süsivesikuid ja suhkrut on). Eestis (ja mujal ELis) on ilusti see info 100 grammi kohta kirjas. Hea arvestada, onju? Vedelikel vist 100ml kohta. Kes soovib, võib lisaks ka portsu kohta info lisada. Rõhk sõnal "lisaks" siinkohal. Aga siin? Kõik on portsu kohta, per serving. Ja see ports on kord viil saia, siis kaks viilu leiba, lusikatäis moosi, kaks lusikatäit mandlivõid (32 grammi), kaks lusikatäit šokolaadikreemi (28 grammi), pool tassi purustatud tomateid. Jne. Kuidas nii teadlikku valikut teha saab? Hakkan riiulivahedes kalkulaatoriga ringi käima? Get your crap together!

Tellisin omale kaks paari Sketcherseid, et siis kui kohal, saan proovida ja valida ja teadliku, läbikaalutud otsuse teha. Esimene paar, valged ja nahast, jõudsid kolmapäeval kohale. Hõbedase randiga. No väga ilusad, eksole. Kõrge tallaga ka, sain kohe palju avarama maailmapildi. Siit ülevalt avaneb ikka ilus vaade. Kolmapäeval pidid hallid, sellised, mis sobivad matkamiseks, kohale jõudma. Ei jõudnud. Selle ebameeldivuse kompenseerimiseks pakkus Amazon mulle viiekat ja lubas, et hiljemalt laupäeva õhtuks on kohal. Jõudsid siiski juba täna. Sobisid kui valatult ja on juba õues käinud ja puha. Ja nüüd siis dilemma. Ilmselgelt need hallid tagasi ei lähe, aga ma pole ka päris kindel, et valged peaksid tagasi minema. Sest, noh me oleme siin paar päeva bondinud ja nad ikka meeldivad mulle ja mille muuga ma ikka oma Tommy Hilfigeri kleiti kannan? Küsisin Scottilt ka nõu. Ta arvas esiteks, et tema omale üleüldse valgeid nahast tenniseid ei ostaks. Noh, ma tema jalas neid omale ette ei kujutaks ka. Ja siis täna ütles, et need näevad nagu medõdede jalatsid välja. Ja nüüd, iga kord kui ma oma ägedaid, sinna Tommy Hilfigeri kleidi juurde kui valatult sobivaid tenkusid vaatan, tuleb pilt silme ette, kuidas õed valgete tenniste sahinal mööda haiglakoridore kihutavad. Vähemalt ei ole dilemmat enam.

Eile käisime Reece Whiterspooni uut filmi vaatamas. Täiesti hea meelelahutus oli ja peaaegu saime üle sellest Bardemi traumast. Tulles tagasi siinsete numbrite ja ühikute juurde, siis mul oli kogunenud suurem ports münte. Kuna ma ei suuda neis lihtsalt orienteeruda, pistan tagasisaadud mündid alati kotti ja tõstan kodus öökapi peale. Sest selle asemel, et müntidele normaalsed vääringud peale kirjutada, nagu näiteks 1 sent, 5 senti, 10 senti, 25 senti ja 50 senti, on neil siin 1 cent, 5 cents, dime, quarter ja half dollar. Viimased kolm siis vastavalt 10-, 25- ja 50-sendised. Lisaks vist öeldakse 1- ja 5-sendiste kohta pennid ja ülejäänu kohta coins. Või no midagi sinnakanti. Igal juhul ei mahtunud see virn mul enam öökapile ära ja sorteerisin sealt 3.50 eest münte kokku (ühestest kuni quarteriteni). Kinopiletid pidid 13.50 kokku minema ja küsisin enne veel Scoti käest, et kas siin riigis on aktsepteeritav maksta 10 dollarit kupüürides ja 3.50 müntides. Selgus, et mingit probleemi pole. Seni polnudki, kuni ta sai aru, et ma lisaks "müntidele" maksin ka pennidega. See olevat kassapidajale räige ülekohus. Et noh, kui järjekord taga näiteks (olime ainsad inimesed terves suures ruumis peale kassapidaja), siis võtab see lugemine meeletu aja ja üleüldse on see nõme. Ehk et poes mulle punaseid münte tagasi anda on aktsepteeritav, aga mul poes nendega maksta mitte? Noh, paar olevat ju ok, aga mitte a la 20 sendi eest punaseid (see on siis üheseid ja viieseid, eksole). Ma ei hakanud mainimagi, et üheseid oli 15 ja viieseid vist 20 eest.

Go blue. Tip ja üldine hinnapoliitika.

Scott pakkus, et laupäeval võiks Zingerman Roadhouse'i brunchile minna. Sest talvel söödud vahvlid on mul siiani eredalt meeles ja mis seal salata, mu vahvlite juurde ettenähtud peekoni sai Scott omale :) Sama eredalt on mul aga ka meeles, et sealsed hinnad on tagasihoidlikult öeldes natuke kõrgevõitu. Nimetatud vahvlid (4 vahvlit) cheddari, peekoni, või ja vahtrasiirupiga maksid 14 dollarit. Koos tipiga 16.80. Kuna Scotil on vahvlimasin olemas, pakkusin, et teen ise vahvlid ja esitan arve ainult 14 dollari peale, tippi ei lisa kui oma taldrikutäie ise lauda viib. That said, mulle on ikka täiesti arusaamatu see kohustuslik 20%, mis ei sõltu ajast, mis ettekandja sinu peale kulutas vaid summast, mille sina ära sõid.

Lisaks ei suuda ma endiselt harjuda sellega, et üheksal juhul kümnest lisandub toote hinnale veel 6-protsendiline maks. Nii online- kui pärispoodides. Onlinest sealjuures näiteks UniQlol on maks juba kuvatava hinna sisse arvestatud, Amazonil pole. Kui ühes poes müüakse nii toidu- kui tööstuskaupa, siis toidule ei lisandu maksu, muule kraamile lisandub.

Eile käisime Sevas, taimetoidurestoranis söömas. Tööpäeviti on seal kella seitsmeni õnnelik tund, kus kõik eelroad, vaadiõlled ja veinid on poole hinnaga. Sõime kahepeale ära kõik pildiloleva ning jõime ka õlut ja arve oli ca 26 dollarit. Koos tipiga 31. Kuna restoran asus Aldist, minu uuest lemmiktoidupoest siin, vaid kiviga visata, käisime ka sealt läbi. Olen otsustanud meie põhiliselt tarbitava toiduvaliku sealt läbi proovida ning maitsva osa sellest menüüsse jätta. Näiteks juustud, külmutatud marjad, ricotta jmt. Lisaks on seal alati ka hea hinnaga puu- või köögivilju. Kokkuhoitud raha eest ostame alati iirist :D

Go blue. Jurassic Park. Trespasserid.

Vaevalt sain mainida, et ma natuke tunnen jalutuskäikudest puudust (tervitused siinkohal kodumaa püsijalutuskäigukaaslastele), kui järgmisel päeval läksime linna peale ning tegime pikema ringi (vaata reedest postitust). Ja kui juba listi tegemiseks läks, siis kaebasin ka, et mul pole olnud varianti oma uut Tommy Hilfigeri kleiti kanda. Ei mingeid pidusid ega bankette. Kleidi osas on asi ka selles, et kolmveerand varrukate jaoks on siin endiselt liiga palav. Aga võimaluse ennast "üles lüüa" (loe: panin lisaks päevakreemile ka jumestuskreemi ning kasutasin ripsmetušši) sain ning reedel läksime välja. Mitte, et see üleslöömine nüüd teab mis oleks olnud, sest ilmast tulenevalt pidin ikkagi plätud jalga panema. Kuigi, korrektsuse huvides olgu mainitud, et ega mul ka jahedama ilma jaoks kõrgeid kontsi poleks. Käisime hispaania tapasebaaris ja Pretzel Bellis. Kuna öö oli soe, erinevalt õhtust, mis oli palav, siis jalutasime koju.

Juba jaanuaris jäi mulle silma, et siin lähedal, Iiri mägedes on mahajäetud "Eelajalooline mets" ehk dinosauruste aed. Pühapäeva hommikul võtsime suuna sinna ning olles läbinud ohtralt külavaheteid ning külasid, näiteks Manchesteri, jõudsime kohale. Kuna igal pool olid No Trespassing sildid, siis pidasime paremaks autot otse värava ette mitte parkida ning jätsime selle pisut eemale, legaalsete vaatamisväärsuste, Irish Hilli tornide juurde. Tegime ca tunnise jalutuskäigu sügiseselt kirjus metsas, lehed jalge all krabisemas. Igal pool käis mingi elu, mida mul tabada ei õnnestunud, aga pidevalt sahistas keegi kuskil raja kõrval põõsas või kukkus puu otsast alla kas hiigeltammetõru või kuivanud oks. Kõikide nende lagunenud ja külililükatud dinosauruste vahel andis see kahtlemata kaasa adrenaliinitõusule. Tund hiljem tundus, et nüüd piisab sellest adrenaliinist, läksime metsast välja ning võtsime suuna järgmisse külasse, mille kohta oli kirjas, et seal on täika. Ei olnud. Paar antiigi- ja pudipadiletti oli.

Go blue. Kino. Tunne oma kodulinna.

Plaanisime minna American Assassin filmi kinno vaatama. Kerisin filmikava natuke allapoole ja mainisin nii muuseas, et näe, Javier Bardemil ka uus film väljas. Mille peale Scott tutvustust luges ja treilerit vaatas ja heaks mõtteks pidas hoopis seda vaatama minna. Sest noh, Bardem on natuke nagu kvaliteedimärk ka või nii. Selgus, et täiesti allakäinud kvaliteedimärk. Poole filmi peal vaatasin uste kohal olevaid EXIT kirju ja ei suutnud aru saada, miks ma ikka veel saalis istun. Igal juhul avasime selle traumeeriva kogemuse peale õhtul mõned pudelid.

Paar päeva tagasi ilmus tagahoovi URO - tundmatu jooksev objekt. Minu meelest nägi välja nagu kobras, aga kohevama saba ja väiksemate hammastega. Kuna see kirjeldus mind tuvastamisel ei aidanud, siis täna õnnestus loomast ka pilt teha ning kuigi ma olin täiesti kindel, et selle pokufoto põhjal jääb ta endiselt tuvastamatuks, ütles Scott kohe, et see on ju woodchuck. Ümiseja. Nüüd on siis loomaaeda lisandunud ka ümiseja.

Fotod on sarjast "Tunne oma kodulinna". Tõmbasime nimelt eilse kuumaga ratastega kesklinna ning tegime seal paaritunnise jalutuskäigu. Ja kui on veel keegi, keda ma pole informeerida jõudnud, siis annan teada, et siin on kuumalaine. Paar nädalat tagasi oli nädalajagu nii külm, et istusin õhtuti terrassil fliisiga, kootud tekk jalgade ümber keritud ning sõrmed külmetasid veinipokaali hoides. Sellest nädalast alates on meil üle 30 kraadi sooja ning ilmaportaalid annavad teada, et tundub nagu 34 jmt. Kaks sammu uksest välja ja higi voolab.

Go blue. Kuidas nimetada asju?

Krt. Kook on kook. Eestis on täiesti aktsepteeritav nimetada magusat küpsetist koogiks. Eraldi on veel tordid, keeksid ja mõned spetsiifilised küpsetised (näiteks korp, aga ka selle kohta võib öelda kohupiimakook). Siin on igal asjal oma nimetus: cake (kook, kreemiga), pie (magusa täidisega pirukas, tehakse kindlasti pirukavormis ja on nii pealt kui alt kaetud taignaga), tarts (pisikesed täidisega koogikesed, tehakse spetsvormides) jne. Ma nimetaks vabalt neid kõiki kookideks. Tegin täna õunakooki krõbedal põhjal. Või noh, nii ma arvasin, et ma kooki tegin. Selgus, et ega ikka ei teinud küll. Pakkusin siis, et äkki on see half-pie (poolpirukas), aga selgus, et pirukas on raudselt pirukavormis. Jäime siis selle juurde, et küpsetasin "apple on dough" ehk õunad taignal. Ühtlasi on neil puudu selline oluline sõna nagu "tubli". Scott õpib eesti keelt ja ma tahan vahepeal kiita, aga neil pole tublit. Mis ma ütlen "good boy" või?

Eile mainitud kohupiima viis Scott poodi tagasi ja sai raha ka tagasi. Selline kaubandus siin riigis...

Täna jalutas tagahoovis meil Bambi steroidide peal üleskasvanud vanem vend. Keskmine ootas aia taga kuni vanem meil muru pügas. Ja üks koopaorav rippus ukse / sääsevõrgu küljes. Aga pani ajama niipea kui ma kätt liigutasin, et fotokas võtta.

Glo blue. Sõõrikuaugud.

Ostsin omale pidžaama. Võib julgelt väita, et esimese nimetatud eseme viimase 28 aasta jooksul. Igal juhul veedan selles nüüd suurema osa oma päevast - hommikul kella seitsmest mõnikord magamaminekuni. Ja hetkel on ilm jälle nii soe, et kui päeval on sellega palav terrassil lõunat süüa, siis õhtul just sobiv veini juua. Sobivad sussid olid juba olemas.

 

Ühtlasi jätkub "elu nagu Saksamaal" ehk lisaks mündikärudele ja tasulistele kilekottidele Aldis, tähistab kaubandus siin ka Oktoberfesti ning kodupoest on võimalik soetada weisswursti, hapukapsast, Haken-Pschorri õlut ja veel üht-teist. Ainus, mis silma pole hakanud, on dirndlid. Ja õnneks pole ka nahklühkarites ja kootud põlvikutes mehi liikvel. Võimalik ka, et ma liigun vales ringkonnas. Lisaks Oktoberfesti kraamile hakkasid nädala sooduspakkumiste bukletis silma muuhulgas "sõõrikuaugud".

 

Reedel olime linnas ja peale seda kui mina olin ära söönud salati ja Scott megavõiku, tegin ettepaneku astuda läbi tassikoogikohvikust. Scott teatas, et tema ei taha midagi. Jäi tänavale ootama ning kinnitas veel korra, et mitte midagi ei soovi. Et ma isegi ei kaaluks talle koogi ostmist. Ostsin siis neli tassikooki ning kui ma õhtul olin viimast alustamas, selgus, et ega Scott ikka ära poleks öelnud küll kui ma oleks küsinud kas ta ampsu soovib. No ma siis küsisin. Viga!

 

Laupäeval läksime Detroiti ning plaan oli ühes sealses dineris ka brunchi süüa. Panime autole parkimisaja kaks tundi ning kõndisime dinerisse. Meie nimed said tahvlile alla paremasse nurka, poole Michigani rahvaloenduse järele. Ooteaeg, et üldse ennast toolile saaks toetada, oli 35 minutit. Läksime vahepeal vaatamisväärsustega tutvuma. Ca 5 minutit peale 35 minuti möödumist saime lauda ning kuna olime juba ukse taga menüüga põhjalikult tutvunud, esitasime suhteliselt kiirelt ka tellimuse ära. Lauda jõudsid veed (siin on jäävesi alati tasuta ning tihtipeale tuuakse ka ilma küsimata) ja kohv. Mida ei jõudnud, oli toit. Seda ei jõudnud ka ca 30 minutit hiljem. Selgus, et vahele oli tulnud ca 20-pealine kamp, kellele siis hakati ka mune ja muud valmistama. Ilmselgelt oli selge, et me olime näljased, kell hakkas siiski peatselt 12le lähenema, mis ei jäänud märkamatuks ka ettekandjale, kes meile lauda majamimoosad (šampus + virsikumahl + värske apelsinimahl), šokolaadinööpidega küpsised ja laimitassikoogi tõi. Veerand tundi hiljem jõudsid ka toidud ning mina oma sidrunimarinaadis suitsulõhe, punasesõstrakobara, marineeritud hernekaunte, pehme pardimuna ja kõige muuga, mis seal oli, jäin väga rahule. Isegi kui kõht juba küpsiseid täis oli. Scotti vahvlid kanasalatiga, kausitäis friikaid ja praetud rohelised tomatid tundusid ka hästi kaubaks minevat. Praetomatid olid head, muide.

 

In no time, kaks ja pool tundi peale kohalejõudmist oli söödud ning võtsime suuna Belle Isle'ile, mille kohta ma olin lugenud, et seal on mahajäetud zoo. Minu pettumuseks selgus, et seal on kõigest nature zoo ehk taimeaed. Miks nimetab keegi parki zooks? Aga kuna meil olid rattad kaasas, siis tegime tunniajase ringi USA ja Kanada vahel asuval saarel ning läksime seejärel Packardi mahajäetud autotehasesse. Tehas oli ümbritsetud siltidega, mis soovitasid meiesugustel seal mitte trespassida ning juhuks, kui kiri piisavalt efektiivseks ei osutu, siis seisis seal ka turvafirma auto. Me siis ei hakanud sisse minema. Nägigi igav välja. Fisheri vana autotehas oli aga teisest mastist, ühtegi keelavat silti polnud ning lisaks oli isegi üks uks pärani. Või pigem - eest ära võetud. Ei pidanud üle aia ega aia alt ronima ega miskit. Ei mingit adrenaliini. Igal juhul olime seal juba kolm korrust läbi vaadanud kui mulle hakkas tunduma, et mingid hääled ja muusika on kahtlaselt lähedal. Scott kuulas ka ja ütles, et ah, õuest tuleb, näe, seal on asustatud majad. Ma arvasin, et tal on kuulmisega probleeme, aga las ta jääb, eksole. Viiendal korrusel, vaevalt trepikojast välja astunud kui paremat kätt oli terve seltskond. Astusime trepikotta tagasi ning pidasime paremaks viienda korruse vahele jätta. Liikusime kuuendale ja sealt katusele. Vaated linnale olid nii ja naa, aga vaated läbi "katuseakende" viiendale korrusele andsid teada, et seltskond, kes seal oli, lennutas drooni.

 

Käisime veel Fisheri teatri 19. korrusel linnavaateid vaatamas ning sealt läksime mahajäetud eramute rajooni. Roheliste puude ja päikeselise ilmaga ei näinud see teps mitte nii trööstitu välja kui jaanuaris sompus ilma ja raagus puudega. Aga ideele teha ka seal ratastega ring, pani Scott veto, küsides, et kas ma olen täiesti segane. Ma ise seda küll ei arva, aga pikema arutelu antud teemal jätsin teiseks korraks.

 

Eile viisin oma Schwinni esimest korda shoppama. Käisin Busch'is ja ostsin muuhulgas kohupiima (quark). Neil pole siin ikka õrna aimugi, misasi on kohupiim ja kuidas see peaks maitsema. Tagasihoidlikult öeldes oli see hullem kui Skyr ja Skyr on minu meelest väga ebameeldiv.

 

Tulles korra tagasi teema juurde "Elu nagu Saksamaal", siis suvel liitusin paari Ann Arbori ja ühe eestlaste grupiga Facebookis. Liitumine toimus kui õlitatult. Täna pidasin heaks mõtteks liituda ka mõne sakslaste kommuuniga. Peale "join" vajutamist tuli ette rida küsimusi praeguse asukoha, varasema elukoha Saksamaal ja veel nipet-näpet kohta. See tehtud, võeti gruppi vastu tingimusega, et pean seal veel küsimustele vastama. Lähen nüüd siis ja annan teada, mis aastal ma sündinud olen, kus ma Michiganis elan, mis on mu seos Saksamaaga ja võimalik, et veel üht-teist. Ma hetkel väga ei süvenenud.