Cabrio cruising

Kuna Steve ei teadnud, misasi on Tai roti, siis oli hommikul ainuõige valik minna rotisid sööma. Niiead. Muna ja karriga. Muna ja banaaniga. Kondenspiimaga. Lihtsalt munaga. Ja kohv.

10:30 - 11:00 vahemikus pidi olema pick-up, et jõuda 11:30 väljuvale laevale. Pick-up jõudis nii ca 11:10 ning istusime autokasti. Kruiisisime mõnusalt läbi linna kuni peale laaditi neli sakslast megakoguse pagasiga. Tundus, et nüüd läheme sadamasse. Aga peale võeti veel üks meesterahvas ning tema pagas. Autokastis hakkas natuke kitsaks minema. Ja siis tuli veel kaks tüdrukut vähemalt nelja suure kohvriga. Ja siis veel üks naisterahvas pagasiga. Auto tundus kummist olevat. Aga juba 11:45 olime sadamas ning saime ka ilusti laeva peale, mis ootas ka hilinevaid saabujaid.

Koh Lantal lasime ennast Klong Nin randa viia ning läksime Pink House'i uurima, kas neil vabu tube on. Kuna neil kodulehel oli hind 1.300 bahti, siis sealt me broneerida ei tahtnud. Eelmisel aastal maksime toa eest 800. Vabu tube oli ning hinnaks öeldi 700 :) Saime sealt veel alla 600 peale. Läksime lõunat sööma. Pomelo-krevetisalat ja järgmine fruitshake. Tai toit on endiselt niiea :)

Niiea

 

Nii. Üritasin käia salongis kulme tegemas. Eriti ei õnnestunud. Tegin Shahabi juures ise üle. Ja maksin kolm korda rohkem kui Eestis.

Lõunaks riis banaanilehel. Nii hea oli. Kuna ma olin üksinda ja koht ülerahvastatud, siis pakuti mulle lõunakaaslast :) Ca 50-aastane Sri Lankalt pärit meesterahvas. Taimetoitlane, niiet jõudsime lõuna jooksul erinevate riikide taimetoitudest päris pikalt rääkida.

Ma pole kunagi väga aru saanud neist, kes käivast aastast aastasse samas kohas puhkamas. Seega kui olin Tai plaani võtnud, pidasin heaks mõtteks Koh Pagnani minna. Full Moon party ja puha. Ja siis pakkus Steve (loe detsembri alguse Chiang mai postitusi) Koh Lanta välja. Kus ma just aasta tagasi olin. Ja mis mulle tegelt väga meeldis. Ostsin pileti Krabile :)

Igal juhul jõudsin natuke peale viit Krabile, buss linna ja ca pool seitse jõudsin hotelli, mille olime broneerinud. Selgus, et neljapäeviti on hotelli ees tänaval pidu :) Kuna meil oli tänavapoolne tuba rõduga, saime sealt eeskava jälgida. Turg oli ka.

Kuna mul oli natuke kiire Tai toiduga, siis läksime esimese asjana sööma. Tom Kha, ananassismuuti ja praetud india pähklid kala ning köögiviljadega. Niiea! :)

Broneerisime järgmiseks päevaks laevapileti Koh Lantale, ostsime mulle püksid ning läksime tagasi tuppa.

Manila lennujaam ja Air Asia menüü

Hommikul jalutasin lennujaama. Terminali uksel oli järjekord, sest nagu ikka, sisse lasti vaid need, kelle lend väljub järgmise kahe tunni jooksul. Ehk siis kontrolliti pileteid ja pardakaarte. Esimesest turvakontrollist läbi, tuli minna järgmisse sappa, et ära maksta terminal fee. Müstika, kuidas nad ei suuda sellist asja piletihinnale lisada. Peale selle fee maksmist järgmine turvakontroll ning siis sai juba lendu oodata.

Manila lennujaamas sai shuttle'iga kolmandast terminalist neljandasse. Õigemini pani shuttle rahva maha kuskil open-air laoruumis ning kõik seisid natuke nõutult, et kuhu nüüd edasi minna tuleks. Leidsime lõpuks siiski mingi ukse, sealt läbi ning selgus, et departure areasse ei saa enne sisse kui 2 tundi enne lendu. Oleks seda varem teadnud, oleks kolmandas terminalis aega parajaks teinud, sest seal oli söögikohti. Neljanda terminali departure area ees tänaval polnud mitte midagi. Peale paari tricycle'ijuhi. Kui lõpuks sisse sai, meenus mulle küll, et tegemist on üheainsa ruumiga, kus ainus "toitlustus" on Air Asia kiirnuudlilett. Vaatasin kadedalt läbi klaasi paistvat domestic lendude saali. Ooteruum oli täis konditsioneere, niiet mul oli seljas top, pikkade käistega särk, sall ja fliis ning ma tundsin puudust veel kapuutsist või mütsist, sest kõrvad külmetasid. Ka ülejäänud rahvas, kellel oli, olid omale paksud riided selga ajanud.

Lennukis Air Asia menüüd vaadates selgus, et kogu sooja toidu valik on lihapõhine ning lisaks on neil kiri, et oma toidu tarbimine keelatud.

Kuala Lumpuris sõitsin Shahabi juurde. Mängisime nende juures piljardit ning käisime peale südaööd õhtust söömas. Niiea on taas olla riigis, kus on hea söök :)

Milkfish and bay view

Peale hommikusööki liikusin "bussiterminali", et tagasi Puerto Princesasse sõita. Ka tagasitee oli mägine ning kurviline ning ühel venelannal oli nii halb olla, et tegime tee peal peatuse. Kui ta ennast natuke kogunud oli, siis sõitsime edasi ning bussijuht võttis selle peale kurve eriti aeglaselt :)

Olin otsustanud omale hotelli lennujaama lähedusse vaadata, sest hommikul ootas ees kella kümnene lend. Hakkasin just ühte sisse minema, kui mööduv tricycle mulle soodsast hotellist rääkima hakkas. Kohe "siinsamas" lähedal olevat, ta võib mind 20 peeso eest ära viia. Uurisin siis täpsemalt, et kus, sest sellised "sõprade" kohad kipuvad teinekord ülejärgmises auulis olema. Võtsin kaardi ette ja juht kinnitas jätkuvalt, et kohe siinsamas on. Ning pakkus siis, et viib mind tasuta kohale. Selgus, et nimetatud lodge oli ca 200 meetri kaugusel :) Ma maksin seal linnas tavaliselt 10 peesot 3-4 km otsa eest. Aga tuba oli OK ja sinna ma jäin.

Lõunat sõin mingi kallimat sorti hotelli ülemise korruse suurepärase lahevaatega restoranis. Kujutasin ette, kuidas sellises kohas mulle miniatuurne ports tuuakse. Aga lauale toodi vaagnal terve kala, baklažaan, mangosalat ja eraldi veel riis. Ma ei jõudnud kõike äragi süüa :)

50 shades of Emerald

Kuked ärkavad siin päikesetõusuga (mis on õnneks alles peale kuut) ning alustavad kiremist. Kell seitse hakkab resorti pererahvas õue pealt kuivanud lehti riisuma. Ja need lehed pole mitte väikesed sahvisevad lehekesed, vaid suured  ja kõvakskuivanud, mille riisumine tundub sellisel kellaajal nagu lennujaama kõrval elamine.

Resorti tütarlaps küsis minult hommikul, et mis mu tänase päeva "activity" on. Ma ei osanud kohe kuidagi reageeridagi. Rannas hängimine, lugemine ja söömine? :D Ta pakkus waterfalli välja, aga ma ei tea, sinna suunda jäävad ka plaataniletid ja ma ei saa neist kaugemale :)

Kõikidele numbritele (arve summad, mingid kogused) lisatakse siin alati "only" järele. Nii on mu õhtusöök maksnud näiteks 250 peesot only. Või täpsustatakse üle, et "One pizza only?". Ma ei tahaks alati nõustuda, et ühe pizza tellimine sööja kohta "ainult" on või et mu õhtusöögi summa "ainult" 250 peesot on ;)

Iga hommik üles ärgates ja terrassilt merd vaadates hämmastab selle värvivalik mind.

They went to church

Hommikul selgus, et resorti restoran avatakse alles kell 12, sest pererahvas läks kirikusse. Ah, pühapäev ju. Reedel pandi seesama restoran tavapärasest tund aega varem kinni, sest pererahvas läks õhtul kell 9 kirikusse. Ka teine mõistliku menüüga toidukoht avati alles kell 10 täna. Ma teadsin, et ei ole mõistlik nii vara üles tõusta. Sõin creppi ja küsisin resorti restoranist kuuma vett. Mul on omal ka sedasama lahustuvat kohvi, mida siin serveeritakse.

Midagi siin teha pole, aga päevad saavad kuidagi kiirelt läbi. Jalutan rannas, loen raamatuid, käin friteeritud plaatanit ostmas (korduvalt!) ja vett refillimas. Vahepeal söömas. Ja üldiselt ongi õhtu käes, kui tuleb elekter ja saab telefoni laadida :)

Üks kohalik pisike plika tõi mulle koralli :) Väga armas :P

No trispasing No

Lapsepõlve põhilised hommikusöögid olid minu mäletamist mööda pannkoogid, vaesed rüütlid, odrajahu- ja mannapuder. Tõenäoliselt oli valik suurem, aga just neid ma mäletan esimesena. Maal vanaema juures olid pannkoogid kohe eriti tihti hommikuks. Mõnikord tavalised, mõnikord näiteks kartuli või kohupiimaga. Vahest harva olid ka need hommikud, kui tädi maaletuleku puhul kapsas pannkoogi sisse keerati. Õnneks ei juhtunud seda iga kord kui tädi maal oli :) Aga just need pannkoogid, kuhu kartul oli taigna sisse purustatud, meenusid mulle täna hommikul kui omale hommikusöögiks juustupannkoogi meega tellisin :) Oh ja siin on brewed kohvi! Ei peagi 3in1 või Multi in 1 (täiesti olemas, muide!) jooma.

Friteeritud plaatanid (banaanilised) on siin eriti head. Tahtsin pealelõunal teise vardatäie järele minna - ooteaeg oli liiga pikk :)

Eile küsis üks sakslane mu käest wifi parooli. Ilma eelneva sissejuhatuseta hakkas muga saksa keeles rääkima. Sama juhtus korduvalt Dumaguetes - sakslased pöördusid mu poole automaatselt saksa keeles. Ma ei tea, kas ma näen sakslase moodi välja või on mu inglise keelel saksa aktsent. Mu saksa keelel olevat šveitsi aktsent. Räägitakse.

Hommikul oli selge sinine taevas ning türkiissinine meri, väga ilus. Aga kuna minusugune alles ennelõunal voodist välja ja kohvi joodud saab, siis polnud selleks ajaks kui ma fotokaga randa jõudsin, värvidemängust midagi järel.

Over the mountains

Ütlesin eile, et söön hommikust nii poole kaheksa - kaheksa paiku. 7:25 kui dushi kinni keerasin, koputas dude uksele ja ütles, et hommikusöök on valmis :) Üks õhtu käis üks teine dude koputamas, et juhul, kui mul midagi vaja on, siis ma võin tema poole pöörduda. Kuna mul ei tekkinud mingeid vajadusi kell 9 õhtul, siis ma ei pöördunud :)

Van, mis pidi 10:30 väljuma, väljus 11:20. Juht tegi hilinetud aja ilusti tasa ning oodatud 2 tunni asemel olime tunni ja veerandiga Sabangis. Imearmas väike kaluriküla lahesopis. Ainult tuuline on ja rannas punased lipud.

Nagu lubatud, elektrit pole. Tuli planeeritust tund aega varem, kell viis juba. Tundub, et siin külas dikteerib päevaplaani elektri olemasolu - kuuest kümneni saab elektroonikat laadida ja kasutada.

Kohalikust elust

Veetes neljandat päeva rannas, kus päeva kõige põnevam teema on arvamine, kui kaua personalil kulub munapraadimiseks (täna oli neil KÕIK juba valmis kui ma gazebosse jõudsin), ei ole mul hetkel muud raporteerida. Krabid sibasid hommikul jälle rannas.

Aga. Sattusin täna hommikul lugema ühte blogi, kus eesti pere elas mõnda aega Filipiinidel. Sealt jäi paar mõtet filipiinode kohta silma, millest ma osadega olen nõus ja osadega mitte.

Toiduvalik. Toit. Söömisharjumused ja -võimalused.
Valdavalt on Filipiinid kaetud pisikeste poodidega. Enam-vähem igas teises majapidamises on pood - müüakse saia, minipakendites šampoone, hambapastasid, pesupulbrit, kohvipulbreid (ja need on kõik üheks kasutuskorraks mõeldud pakendites!), tohututes kogustes konserve - liha ja tuunikala peamiselt, komme, snäkke, mune, vett, õlut, rummi, kümmet erinevat sorti riisi, teinekord natuke köögi- või puuvilja ka. Lisaks neile on turud - palju puu- ja köögivilja, toorest liha, meeletult kuivatatud kala. Supermarketeid on siin-seal ka. Need on ca 90-95% täis konserve, snäkke, küpsiseid, komme, kiirnuudleid. Ülejäänud pisikesele osale mahuvad ära piimatooted, jäätis, puuviljad. Järgnevalt ma ei pea silmas Filipiini kõige vaesemat elanikkonda, neid, kes elavad ilma vee ja elektrita ning käivad poole päeva tee kaugusel linnas kolme tomatit ja nelja baklažaani müümas. Vaid neid, kellel on neli seina ja katus, kraanivesi, telekas, karaokesüsteem. Ühest küljest on nende toiduvalik tõenäoliselt ka tootjate poolt dikteeritud, sest kui ikka poes ainult konserve saada on, siis mis võimalused linnainimesel ka on. Aga ka turud, kus on värsket kraami küllalt, ei ole kunagi kohalike poolt ülerahvastatud. Ja nii nad söövadki peamiselt riisi, mune, kuivatatud kala ja grillil väljaväänatud liha. Tüüpiline filipiini hommikusöök on tass riisi, praemuna ja mingi jupp vorsti. Unustasin enne mainimata, et lihakultus on siin üle kõige. Siinses saarteriigis pole teinekord üldse lihtne (värsket) kala leida, menüüd on täielikult lihale üles ehitatud. Lisaks tarbivad nad meeletult vorste. Ja vorstid on kõik tumepunased. Toiduvärviga siin ei koonerdata. Lisaks juba mainitud riisile tarbitakse meeletutes kogustes suhkrut. See käib automaatselt igale poole - 3in1 kohv, puuviljashake'id (ja siin on ülimagusad puuviljad!), värvilised morsid ja mahlad (purgimahlad on minu jaoks täiesti joodamatud). Jäätiseks süüakse tihti kilekotist külmutatud mahla - seda imetakse välja pikast peenest kilekotist. Üsna ebameeldiv vaatepilt, if you ask me.

Otseselt ei tasu ka rääkida, et inimestel raha väga vähe on (jällegi - ma ei pea seda kõige vaesemat, keset mägesid elavat töötut perekonda ega ka Euroopa kiirmoekettide vabrikutes 16-tunniseid vahetusi tegevaid filipiinosid silmas). Kui mul on pikem bussisõit plaanis, siis ma käin enne poest läbi, ostan omale suure pudeli vett ning võimalik, et ka koti pähkleid või mõne banaani tee peale kaasa. Filipiinod tulevad bussi, olles ülekoormatud Jollibee, Mr Donuti või Dunkin Donuti karpide ning mahlapakkidega. Ja nii nad alustavad 3-tunnist sõitu pontšikute, jäätise ja värviliste jookidega. Kui bussi tulevad snäkimüüjad (ja neid käib bussis omajagu), siis ostetakse neilt vett (kui minu pooleteistliitrine pudel maksis ca 20 peesot, siis nemad ostavad bussis pooleliitrise 15 peeso eest), seakamarakrõpse, kalakrõpse jmt.

Kõige selle juures pole ime, et nende kaal kasvab, hambad kukuvad järjest välja ning nahk on kehv.

Eatery - kohalik söökla
Siin on kahesuguseid söögikohti - restoranid ja eateried. Lisaks on muidugi ka kiirtoidukohad nagu MacDonalds, Jollibee, Dunkin Donut jne.

Väga tõenäoline on, et restoranis kohvi tellides tuuakse lauda kuum vesi ja pakk 3in1 kohvipulbriga. Seda ka näiteks kallima resorti restoranis. Või nuudleid köögiliviljaga tellides avastad oma taldrikult paki kiirnuudleid. Seega tasub menüüd alati teatava eelarvamusega lugeda.

Eateryd on sööklad, kus toit tehakse hommikul valmis ja hoitakse siis päev otsa metallalustel leti peal. Tavaliselt on valikus vähemalt 3-4 sorti liha, mingi kala, paar köögiviljarooga ning mingi nuudlisegu. On ka neid sööklaid, kus letil on kümneid vaagnaid erinevate toitudega. Üks ports maksab enamasti 15-30 peesot ning minusugusele piisab 2-3 portsust :) Jakasalat ning kala kookoskastmes on siiani parimad leiud olnud.

Tänavatelt on võimalik osta friteeritud platanoid (banaaniline), maisi, grilltiku otsas vorste ja liha ning tõenäoliselt veel üht-teist. Friteeritud platanod on head :)

Ja ometi tundub neil nii palju võimalusi olevat köögivilja kasvatamiseks ja pakkumiseks. Või kasvõi puuviljad - valik on siin imemaitsev. Samas kui tellid kuskilt shake'i, siis pole võimatu, et puuvilja on seal vaid 15% ning ülejäänu moodustab suhkur, jää ning mingid pulbrid.

Kulud
Mis mind kohalike juures alati hämmastama paneb, on see, et nad isegi ei ürita kuidagi tervislikumalt elada - söövad paljast riisi, et raha jääks Tanduay ja suure ekraaniga teleka jaoks. Või nutitelefoni jaoks.

Lapsed kannavad 100% sünteetikat ning pealevaadates kõige ebamugavamaid jalatseid (või siis tihtipeale 6 numbrit suuremaid plätusid). Siinkohal ei saa siiski vanemaid süüdistada, sest reaalselt polegi poodides miskit saada. Vähemalt neis, kus mina olen käinud, on stanged täidetud koleda sünteetikaga.

Juba mainitud blogis olnud väitega, et pole neil vabrikutöölistel nii kehv elu midagi ning 117 peesot päevas (keskmine sissetuleks kalendripäeva kohta) teenides on elu täitsa ok, vähemalt on neil töö, ei tahaks ma eriti nõustuda. 200 peesot tööpäevas kipub siin kuuldavasti olema selline alumise otsa palk, alla mille pigem eelistatakse tööle mitte minna. Keskmiselt teenitakse 400 peesot (töö)päevas, mis teeb ühe päeva sissetulekuks keskmiselt 270 peesot.
 

Loomapidamine

Kust nad üleüldse liha saavad, on minu jaoks endiselt lahendamata teema. Loomad, keda ma siin näen, on üldjuhul paljas luu ja nahk. Nähes, mis oludes siin loomad elavad, saaks tõenäoliselt suuremast osast karnivooridest vähemalt taimetoitlased kui mitte veganid. Lehmad ja kitsed veedavad oma päevi prügimägedel, kus nad krõmpsutavad kilekotte ja prahi alt paistvaid üksikuid kõrrelisi.

Need on lihtsalt tähelepanekud ja rikuvad nad siiski eelkõige oma tervist (minu oma vaid juhul, kui mul pole meeles mainida "No sugar", "No MSG" jmt) ning ma pean filipiinosid endiselt koos kambodžalastega kõige sõbralikumateks inimesteks, keda ma kohanud olen :)

Broneerisin homseks Sabangi bussi peale koha. Sabangis olevat elektrit 4 tundi päevas, kella kuuest kümneni õhtul. Interneti olemasolust ma ei tea hetkel veel midagi :)

Krabiralli

Võtsin sama hommikusöögi, mis eile. Ja lubasin kell üheksa kohal olla. Kell üheksa olingi kohal ning kohe laekusid ka puuviljad, saiad, moos, vesi ja kohv. Lugesin raamatut ja nautisin vaadet. Kolmveerand tunni pärast läksin küsima, et kaua munadega aega võiks minna. Kümme minutit hiljem olid munad kohal :)

Läksin mere äärde, et paar pilti teha ning sattusin täieliku krabiralli peale. Mitutuhat pisikest krabipoega olid korraga jooksus.

Õhtul broneerisin pileti ka Kuala Lumpurist Taisse. Ma ei ole siin otseselt halvasti söönud ning ootamatult on teinekord toit ka maitsev olnud, aga mingit elamust olen ma siiski väga harva saanud. Samal ajal on iga toidukord Tais absoluutne maitseelamus.

Veel puhkust

Eile õhtul võttis resortitöötaja mult hommikusöögitellimuse ning pani kirja, mis kell ma süüa plaanin. Kuna kirjade järgi saab hommikusööki kuuest üheksani (omaniku sõnul polevat ka hiljem probleemi), siis igaks juhuks lubasin kell 9 laekuda. Panin äratuse ka.

Kuna meil bron oli kahele, aga Andre piletid tühistati ära ja ta ei saanud lennata, siis serveeriti mulle hommikuks selline kogus süüa, et ma suutsin vaevu liikuda isegi pealelõunal :) Laual oli kaks sunny side up'i, ohtralt röstimata röstsaia, moos, või (mind you!), kohv, vesi ja suur taldrikutäis puuvilju - papaiat, arbuusi, mangot ja banaani. Lisaks üritati mulle mahla pakkuda. Ja siis kõige selle juures kahvel ja teelusikas. Ok, ma oskan praemuna ilma noata süüa küll vahepeal juba, aga või määrimise meistriklassi ilma noata ma veel omandanud pole. Palusin noa ka tuua :)

Pealelõunal jalutasin San Josesse ning varustasin ennast Robinson Mallis korralikult jogurtite ja San Migueliga.

Vesi on siin palav. Sõna otseses mõttes. Ma olen olnud küll väga soojas merevees, aga mitte kunagi nii palavas kui siin see madal kaldaäärne vesi on. Kraad sügavamal läheb küll temperatuur selliseks vanniveelaadseks, aga esimesed kümmekond meetrit tuleks siiski kiirelt läbida :)

Peale pooltteist kuud imelistel valgetel randadel ja pidevalt süües midagi, mille kohta võib paremal juhul öelda "pole viga", tundsin, et mul on vaheldust vaja. Rohkem inimesi, baare, seltskonda, tegevust ja SÜÜA! Ja maitseid! Ma ei suuda enam oma mõtteid Tom Kha supilt või Malaisia rotidelt mujale suunata. Võtsin oma Kuala Lumpuri bronni ette ning pikendasin seda nädala võrra. Plaan on veeta ka nädal aega Lõuna-Tais ning süüa. Võimalik, et minna ka Full-Moon partyle. Ja käia Kuala Lumpuris juuksuris. Ma tunnen ennast siin juba nagu pärismaalane :D

Puhkus

Hommikul tegin kiire ringi turul ning varustasin ennast banaanide ja mangodega. Palawani mangod on kõige magusamad ever :)

Võtsin multi-cabi ja tricycle'i ja tulin Emerald Playale. See on nii remote resort, et highwayni on 3 km, supermarketini 4 ning Puerto Princesa keskusse 8. Ja teha pole siin peale rannas vedelemise, lugemise ja ujumise mitte midagi. Puhkus 100% :)

Õhtul tellisin omale tuunikalasteigi ning palusin, et nad grillimisel tšillit kasutaks. Mida nad otseloomulikult ei teinud, küll aga serveerisid prae mulle nelja pisikese punase ja väga spicy tšillikaunaga. Söömiseks oli erinevalt tavapärasest ainult kahvel (tavapäraselt on siis kahvel ja supilusikas). Mõtlesin küsida demo, kuidas neid tšillisid tarbima peaks. Noaga veel tükeldaks ära :) Aga selle pooleteist kuuga olen jõudnud loomingulisuses järgmisele tasemele ning tegin tšillid kahvliga pooleks ning hõõrusin poolikute tšillidega steigid korralikult sisse :)

Ööseks olin konditsioneeri nii jaheda peale jätnud, et pidin teki peale tõmbama :)

Kukk ja koit ja kaluritega merel

Tõusime kell 4 ning läksime mere äärde saabuvaid praame vaatama. Praame polnud. Kell viis ka polnud. Kella kuue paiku hakati kuuldavasti praamipileteid müüma. Aga praami ikka polnud.

Päike hakkas välja tulema, vihma ei sadanud ning puhus kerge tuul. Leppisime paari filipiinoga kokku, et viivad meid oma paadiga Cebule. Algus oli ilus, kerge laine, värskendav tuul puhus. Siis saime saarte vahelt välja ning lained olid ühtäkki paadist kõrgemad :) Ca tunni pärast jõudsime Cebu randa. Läksime tee äärde, et võimalikult kiirelt takso või auto leida, et Cebusse saada. Selgus, et selles külas sellist teenust ei pakuta. Filipiinidel, kus muidu igaühel on just vajaliku oskuse või varustusega onupoeg? Kus üritatakse müüa kõiki vajalikke ja ebavajalikke teenuseid? Ja nüüd siis ei saa autot. Aga tuli buss ja istusime sisse. Selgus, et muda tõttu libedad teed mitte ei kiirenda bussi Cebusse jõudmist vaid aeglustavad. Hmh. Arvestasime, et kui buss sõidab kolm tundi, siis autoga saaks vast kahe tunniga ning siis ma oleksin ilusti graafikus ning jõuaksin oma lennule. Selgus, et libedatel teedel sõidab see buss neli tundi. Ja ma juba tean, mida filipiini aeg tähendab. Vaatamata kahele pikale vetsupeatusele teel jõudiski buss juba pool 12 Cebusse. Hüppasime ühel tänavanurgal maha ning võtsime takso lennujaama. Ca 11:55 olime kohal ning mul isegi terve tund aega pardakaart välja printida, riided vahetada ning asjad ümber pakkida. Kuna lennujaamal on kahe tunni reegel ehk et sisse pääsed alles kaks tundi enne oma lendu, siis Martin, kelle lend oli alles kell kuus õhtul, jäi välja. Minda lendasin Palawanile, Martin Saigoni.

Jõudsin cappuccino kõrvale veel kiirelt guugeldada, kuidas Puerto Princesas lennujaamast linna saab ning kuna selgus, et see on piisavalt lähedal, jalutasin linna ning võtsin hotelli.

Like, seriously?

Vedelesime hommikul terrassil, jõime kohvi, mina sõin puuviljasalatit ning arutasime, et poole kolmene praam on hea mõte. Saab rahulikult veel saarel lõunat süüa ning jõuab õhtuks Cebusse. Mõeldud, tegemata. Väljas oli pilves ning aeg-ajalt tibutas kergelt vihma. Ja siis läksid kõik meie plaanid vihmaveega merre, sest trepist lippas üles üks töötajatest ning teatas, et meil on hetkel taifuun ning ükski praam ei välju. Vaatasime natuke nõutult ringi, sest seda kerget seenevihma poleks ise osanud taifuuniks pidada.

Pakkisime siis kiirelt asjad ning läksime sadamasse, et juhul kui miskit väljub, saaksime peale. Miskit ei väljunud. Läksime sadama kõrval olevasse resorti, kus oli võimalik merel ja sadamal silma peal hoida. No, et kui praam tuleb. Praami endiselt ei tulnud. Resort on ka mage. Mingid jaapanlased tahavad ka mainlandile saada. Neil on lend varem kui mul. Neil on ka pakkumine paadile, 3000 peesot ülevedu. Aga kapten oli siiski öelnud, et ta merele ei lähe. Vahepeal sajab kerget seenekat ning aeg-ajalt on tuulisevõitu.

Otsustasime, et pimedas me ei taha ka ise väikese paadiga merele minna ning paneme äratuse kella neljaks. Juhul kui praamid siiski käima hakkavad, siis kell neli peaks üks Cebu poolt tulema hakkama, et siit siis kell 5 väljuda.

Vaatame ka Pagasa lehte, taifuun läheb Cebust suure kaarega mööda.

Karma is a bitch

Ma omletti enam ei tahtnud ning tegin omale hommikuks suure kausitäie puuviljasalatit. Martin läks restorani omletti tellima. Kui kandik hommikusöögiga üles jõudis, kergitasin imestunult kulmu, sest Martini üldine eelistus on omlett või scrambled eggs. Tavalist sunny side up'i pole ta veel kordagi tellinud. Selgus, et ta ei teinud seda ka täna. Ilmselgelt oli taldrikul lihtsalt lahtikloppimata omlett :P

Krt, raha mulle keegi siin ei anna. Olen täna küsinud vähemalt 10 lapse käest. Võimalik, et asi on karmas, ma neile ka ei anna kui nad küsivad. Aga ma lihtsalt nüüd alati küsin nende "Give me money" peale, et "You give me money". Aga ei miskit. Mitte poolt pennigi.

Õhtusel rannaringil nägime liiva peal pikka, nii pealt meetrist kollast madu pikutamas. Angerjajämedune vast. Mehed viskasid mao vette, mille peale mida pidasin targemaks sealt tempokal kõnnil eemalduda. Mida mehed jälle humoorikaks pidasid. Igal juhul ei saa ma kurta, et me homme siit ära läheme :)

Õhtuks lasime resorti restoranil omale taas friikaid teha ja tegime ise kannutäie smuutit.

Killing the food

Eile õhtul vaatasin neid kümneid ja kümneid kalureid, kes siin õhtul võrke lappasid, et merele minna. Ja mõtlesin kõigele sellele kala- ja krevetikogusele, mis nad välja toovad. Ja sellele, kuidas nad selle kalaga mitte midagi muud teha ei oska, kui lihtsalt tapavad ühte õnnetut kala over and over again. Sest see, mis taldrikul sinuni jõuab, on kala vaid kirjade järgi.

Tellisime hommikuks omletid, mina tavalise, Martin singiga. Lauda jõudsid kaks identset (ilma singita) omletti. Minu oma läks siiski ülepraadimisele, sest peale kahvli sissepistmist voolas toores muna välja.

Kuna auuli ainut sularahaautomaat on Out of Order, siis läksime pealinna. Saime nii raha kui üht-teist muud vajalikku. Kuna meie resorti restoranil on kerge kartulikriis, siis ostis Martin ka kartulit, et lasta meile friikaid teha.

Jäin ühe poe ees seisma: "Let's buy some candies for the kids" Martin: "Do you really wanna ruin the little health there's left?". Noh ja asi lõppes sellega, et algsest plaanist osta kümmekond kommi, maitsesime ja ostsime nii kilojagu. Omale :D

Lõunat sõime itaallase juures, kus kohv saabus lauda ca 10 minutiga, õlu poole tunniga (pidin meelde tuletama), gnocchi tunniga ja pizza võttis natuke üle tunni. Olime ainsad kliendid.

Resortis saime kätte ka oma puhta pesu. Minu valge pesu oli valgem kui ostes :) Teades, et nad pesevad siin pesu käsitsi, siis ma isegi ei taha teada, millised nende käed pärast selliste kemikaalidega kokkupuutumist on.

White sand paradise feat karaoke hell

Hommikul tegime rannale ja resortidele ringi peale ning valisime omale uue, rõdu, köögi ja suure terrassiga elamise kuni nädalalõpuni. Asub keskusest piisavalt kaugel, et mitte olla turistidest häiritud ning imelisel valgel rannaribal, called Sugar Beach, sest liiv on nii valge ja peenike, et meenutab suhkrut.

Resorti kodulehel on kirjas, et toad on üldiselt allpool rahvusvahelisi standardeid, aga igas toas on telekas ja DVD-mängija. Tõepoolest on meil telekas, DVD-mängija ja kaks DVD-d. Saame valida de Niro ja Richard Gere'i vahel.

Kuna meil on köök ja blender, siis varustame ennast puuviljade ja jookidega. Elu on lill kuni hoovil asuvas Queen Elisabethi resortis algab karaoke. See on nii kehv, et Martin on valmis minema ja neile ütlema, et nad ei oska laulda.

Beware of the owner. Nevermind the dog.

Hommikul olin natuke murelikult sunnitud nentima, et ma ei pruugi järgmiseks laupäevaks hotellikohta saada. Pühapäev on nimelt Sinulogi peamine pidupäev, linnas toimub terve päeva kestev rongkäik, tänavad on suletud ning hotellid kõik broneeritud. Need, kus vaba tuba oleks, on kehtestanud minimaalse broneeringuaja kolmeks ööks. Oh, well. Vaatab siis.

Linn ise on aga juba ehitud, täis lipukesi ja värke. Sõin hommikuks jackfruiti salatit (väga hea) ning ostsin supermarketi jogurtist tühjaks (ka väga hea), mul oli lihtsalt saiadieedist nii villand.

Liikuma saime lõuna paiku ning juba pimedas olime Bantayanil kohal. Vahemärkusena olgu öeldud, et Martin hindas praami, millega me üle tulime kõige viletsamaks neist, millega ta üleüldse sõitnud kunagi on. Sadamas pakkus üks kohalik meile kohe resorti ning kuna asukoht tundus sobivat, kasutasime seda ka kui tasuta transporti resortide juurde. Kuna selgus, et pakutud toal pole väga viga (tuba oli nii minu korteri mõõtu, samas ilma terrassita), siis jäime ööseks sinna. Hommikul plaanisime midagi sobivamat otsida.

Fasten your seatbelt. Check brakes. Slow down.

Tegime omale hommikusöögi ning liikusime sadamasse. Graafik lubas küll Jaylanni, aga mingil põhjusel oli sadamas ootel hoopis pisem, ekspresspaat. Ausalt, see oli nii väike, et kai tagant välja ei paistnudki. Ja kui siis paistma hakkas, oli vaatepilt kõike muud, kui tore. Laine oli üsna arvestatav ning loopis paati päris kõrgele. Ma jäin taas juba kail seistes ja paati vaadates merehaigeks. Sisseminnes tuli vaadata, et paigaldatud sillalt juba üle parda ei leida. Aga kui see pähklikoor korra liikuma sai, siis oli täiesti ok. Laine oli õnneks vastu ning ekspresspaat "kihutas" lainetel.

Saime kohale ning läksime siis kumbki omas suunas - mina koos Klausi ja Reinhardiga immigratsioonibüroosse ning Martin arsti juurde, kust ma teda enne õhtut tagasi ei oodanud. Teadagi, järjekorrad ju.

Immigratsiooniametis õnnestus meil oma nimed üsna kiirelt meesterahva kätte anda, aga sealt edasi oli tegevus kõike muud kui kiire. Põrandal oli kaks kastitäit passe, kummaski viis suurt passipakki. Võttis siis tegelane esimese kastitäie ette, sealt esimese paki ning hakkas lappama. Keeras kummi tagasi ümber ning pani paki põrandale. Toimis samuti teise pakiga. Siis vaatas järelejäänud kolme pakki. Tõusis püsti, jalutas laua juurde. Näppis seal paari paberit ja passi. Siis kõndis taharuumi. Tuli tagasi, istus ja võttis ette kolmanda paki. Ning neljanda ja viienda. Tühi vaev. Ladus kõik viis pakki kasti tagasi. Tegi uuesti ringi laua juurde, näppis seal natuke kauem asju. Siis taharuumi. Siis võttis teisest kastist esimese passipaki, lappas läbi ja pani põrandale. Mõtles natuke, võttis esimesest kastist juba läbivaadatud paki ning lappas selle uuesti läbi. Siis oli natuke segaduses ning pani paki kasti tagasi. Vaatas läbi veel kaks pakki teisest kastist. Tõusis püsti ja jalutas ringi. Ja siis oli tal ühtäkki minu pass näpus. Andis selle leti taga oleva tütarlapse kätte, kes sinna paar templit lõi. Siis andis tütarlaps passi mehele tagasi, kes sellega minuni jalutas. Ja nii ma oma passi kätte saingi. Klausi ainus küsimus oli, et "Wie hast Du es gemacht?" :D Tema pass oli veel leidmata. Vaatasin passi vahel olevaid pabereid, millest üks ütles, et minu viisapikendus on kinnitatud juba eelmisel kolmapäeval. Miks nad siis kogu protsessi nädalapikkuseks venitavad, beats me.

Saatsin Martinile teate, et sain valmis ning läksin mere äärde istuma. Et otsustada, kas ma  lähen nüüd aega parajaks tegema näiteks massaaži vmt. Ja siis tuli Martinilt sõnum, et ka tema on valmis. Mh? Ma ei olnud plaaninud, et ta nii ruttu tulema saab :) Sõime Honeycombis kerge lõuna ja läksin tutvuma võimalustega laevaga Cebusse minna. Selgus, et on kaks varianti, kas ca 1000PHP-d maksev OceanJet, mis sõidab Boholi kaudu või siis ööpraam, kus kajutid kõik välja müüdud, aga voodikohad veel vabalt saadaval. Üritasin aru saada, kui palju neid voodeid seal ruumis on. Selgus, et mingit ruumi pole, et see on "open area". Hmmm. Jalutasin tagasi ning vaatasime, kuidas vahepeal tormisemaks muutunud merel laev Siquijori poole suundus. Otsustasin, et ei mingit open areat. Vaatasin bussiaegu (Cebusse läheb küll palju busse, aga ma ei tahtnud enam selle miniistme peal lahtise akna all istuda ja Martin ei tahtnud oma valutava varbaga ühelt transpordivahendilt teisele pidevalt tormata) ning selgus, et järgmine ja tänaseks ka viimane buss väljub 10 minuti pärast (õnneks on tegemist siiski filipiini 10 minutiga ehk buss väljub just siis kui ta väljub). Panime kiirelt asjad kotti ning lippasime üle tee bussi ootama. Just see hetk, kui hakkas tunduma, et jäime vist maha ning Martin tahtis minna tagasi restorani oma läpakat laadima, tuli buss. Sõit Cebusse oli pikk, aga sündmustevaene.

Kohalejõudes selgus, et linn on juba Sinulogiootuses ning tänavad on rahvast täis. Isegi vaba taksot polnud. Cebus! Saime lõpuks siiski hotelli.

Free Willy! Save the seaweed!

Hommikul vaatasime Martini varvast, mille ta eelmisel päeval osavalt ära suutis nihestada ning millele ta hommikuks enam toetuda ei suutnud. Kuna Siquijor on tuntud ka kui Witches Island, siis arvasime, et enne moodsa meditsiini poole pöördumist konsulteerime mõne ravitsejaga. Nende kontsentratsioon pidi kõrgeim San Antonio kandis olema. Lasime tricycle'i tellida ning soovisime San Antoniosse sõita. Kui juht sai aru, mis asjus me sinna läheme, selgus, et tal sõber Marias on ka taimedega ravitseja. Kuna me San Antonios nagunii kedagi konkreetset ei teadnud, siis tundus "sõber Marias" sama hea valik :)

Kõigepealt käisime ühe naisterahva juurest läbi, kes varbast kõik mürgid välja puhus, kasutades selleks kõrt, klaaspurki, kivi ja vett. Seejärel sõitsime siis sõbra juurde Mariasse, kes varvast igatpidi õlitas ja väänas ja sikutas. Lisaks andis kaasa portsu lehti, millega õhtul kompressi teha.

Mul oli mingi lööve tekkinud üleöö. Määrasin omale Dr. Google abiga diagnoosi ja lugesin, et põhjuseks on kas stress (no mis stress mul rannas hammockis vedeledes olla saab?) või allergia, näiteks nikli vastu. See tundus tõenäolisem ja vaatasin kahtlustavalt kõiki restil olevaid lusikaid.

Õhtul otsustasime võimalikult palju külmikus olevaid varusid ära tarbida, sest homme on plaan Dumaguetesse liikuda. Passi järele ja arsti juurde. Kes kuhu. Seega olid meil õhtuks taas spagetid tomati-tšillikastmes, külmad pizzalõigud ja ananassi-banaani-mango-ingveri-kookose-kalamansishake.

Martin leidis ringiujuvad vetikad ning kuna mõned neist olid kaldal kuival ja elutud, siis otsustas, et need tuleb vette tagasi aidata :)

Ja terve õhtu ning öö oli elekter olemas!

Candlelight dinner

Kohv jõudis taas voodisse. Lisaks jõudis lõunaks palmi otsast alla ka värske kookospähkel :) Ja ilm on nädala ilusaim ning meri on türkiissinine.

Lõunaks sõime puuvilja ja tegime 1,8 liitrit shake'i :) Ilmselgelt jäi mulle puuviljast väheseks ning tegin omale Coco Mango feat Tanduay, millega päikeseloojangut vaadata.

Õhtul läksime pizzat sööma. Umbes samal hetkel kui olime menüü läbi lugenud ning tellimuse esitanud, oli kogu restoran kottpime. Hetkega otsiti laternad välja ja õhtusöök jätkus. Kuna pimedas kulub kõigeks kauem aega, saime pizzat oodates kausitäie spagette tomatikastmes ja parmesaniga. Ja siinkandis juba oskad parmesani hinnata. Pizza oli hea, eriti hea oli rohke mozzarella seal peal. Ka seda oskad siinkandis hinnata. Ja itaallasest omanik oli väga armastusväärne. Õhtu lõpetuseks saime veel kumbki pitsi likööri.

Nentisime ühiselt, et tegemist on Filipiinidel top 3 hulka mahtuva söögiga. Ma ei tea, kas asi on selles, et me seekord oleme oluliselt rohkem ise süüa teinud ja näiteks Moalboalil oli toidukohti, mis pakkusid täitsa maitsvat sööki ning ma olen rohkem katsetanud ka erinevaid kohalikke toite, aga ma ei saa absoluutselt samapalju kurta toidu üle, kui eelmine kord :) Paar totaalselt ebaõnnestumist on küll olnud ja tihtipeale kuulub toit kategooriasse "It wasn't bad", aga üldiselt ma olen siiski suhteliselt rahul ning suutsin isegi kolm väga maitsenud toidukorda välja tuua - juba nimetatud pizza tuunikala ja rohke mozzarellaga, poolküps tuunikalasteik Moalboalis (see oleks küll natuke rohkem maitsestamist soovinud, aga kala küpsusaste oli ideaalne) ja esimene fish kinilaw samas Moalboali restoranis (need suured pehmed kalatükid ja selge ingverimarinaad vastasid täiesti ka minu "euroopa standardile" hea toidu osas). Veel meenub täiesti okei pesto pasta Andas, nii tai- kui filipiinipärased sizzling krevetid Alonal, pizza Cebu Citys. Lisaks lugematul arvul mangosid, ananassi, arbuusi, kookospähkleid ja kalamansimahla.

Taevas oli selge, tähti täis ning elekter jalust ära :)

Breakfast in bed

No tegelikult toodi vaid kohv voodisse ning hommikusöögi pidin ise tegema :)

Ühtlasi selgus, et eelmise päeva hea enesetunne oli vaid ajutine ning hilishommikuks oli nii kurk valus kui palavik üleval. Võtsin Ibustariga alla. Kasutasin paremat enesetunnet ära ja käisin kiirelt Larenas süüa ja mett ja kurgutablette toomas. Või noh, see oli plaan. Sest selgus, et mett siin saarel lihtsalt pole.

Õhtuks oli palavik uuesti üleval ning teist korda ei olnud ma Ibumaxist eriti huvitatud. Kuna muudest vahenditest olid käepäerast külm vesi, ingver, rohkelt kalamansit (pisikesed laimid) ja rummi, siis tegin ingveri-kalamansiteed (kurgule) ning hoidsin külma veega käteräti kuumadel kehaosadel palaviku alandamiseks.

Elekter läks nii kella viie paiku ära ja tuli tagasi südaöö ringis.

Disappearing geko

Hommikul nägin vannitoas gekot. Ja siis oli ta ühtäkki täiesti kadunud. Muutus nähtamatuks, ma olen täiesti kindel :)

Lõunat käisime Kalachuchis söömas ja sain aru, et eelmine kord seal käies polnud tegemist lihtsalt tuulise ilmaga vaid see koht ongi kogu aeg tuuline. Piljardis võitsin :)

Õhtuks tegin spagette tomati-chillikastmega.

Migreen

Kell kolm ärkasin meeletu peavaluga, mis kestis terve päeva kuni nii südaööni. Kõik see vähene, mis ma sõin, tuli kiirelt sama teed ka tagasi välja.

Shop assistance

Hommikul serveeriti meile südamekujulisi pannkooke :) Kui ma Margega sealsamas eelmine kord söömas käisin, siis toodi ümmargused pannkoogid...

Läksime kaubamajja, et osta Siquijorile süüa kaasa ja blender. Vaieldamatult oli tegemist kõige saalitöötajate poolt ülerahvastatuma poega, mida ma ever näinud olen. Igas riiulivahes oli neid vähemalt üks ja kassas lugesin kokku 12. Ja siiski, ükskõik, mida me küsisime, väidetavalt neil ei olnud seda. Üldiselt me siiski leidsime ise küsitud asjad. Umbes pool saalitöötajatest tegeles müügilolevate nõude poleerimisega.

Võtsime siis riiulist karbiga blenderi ja suundusime kassasse. Kassapidaja küsis natuke nõutult, et kas meid ikka assisteeriti sellega. Tähendab, vabandust? Saalitöötajad isegi ei teadnud, et neil selliseid blendereid müügis on, mida nad seal assisteerima oleks pidanud. Lisaks valisime kõige lihtsama ja kergema, sest me ei plaani seda väga pikalt kaasa tassida vaid järgmisse resorti jätta. Aga siiski, kolm saalitöötajat võtsid Martini ja blenderi ja läksid talle demo tegema. Näidati, kuidas tuleb kann alusele kinnitada ning rõhutati, et kindlasti üle kahe minuti järjest töötada ei laseks. Siis pakiti uuesti tagasi karpi ning üritati teibist sanga teha. Kui Martin arvas, et kasutaks juba karbi küljes olevat plastiksanga, siis nad olid sellise asja üle väga üllatunud. Järgmise sammuna pisteti karp kilekotti ning teibiti karbi küljes olev sang kinni :)

Lasime ennast sadamasse viia ning alustasime ülesõitu Siquijorile. See pähklikoor seal lainetes oli päris jube, nii, et mul oli kohalejõudes igati hea meel. Sõitsime tricycle'iga resorti ning läksime Larenasse süüa ostma. Meil on ju nüüd köök kasutada :) Pliit ja blender.

Broken bridge

Kuna tahtsime varakult liikuma saada, siis pidime loobuma oma tavapärasest hommikusöögikohast ja sealsest meelelahutusest ning sõime mujal pannkooke.

Läksime tricycle'iga suure tee äärde, kus meile üritati maha müüa mõtet sõita taksoga sadamasse (1800 PHP) vs buss, mis tulevat alles 50 minuti pärast (maksab ca 75 PHP ühele). Jäime siiski bussi juurde, mis tuli vähem kui 10 minuti pärast. Bussiga saime sillani, mis oli taifuunis kahjustada saanud. Sealt tuli üle silla minna ja teiselt poolt uue bussi peale. Kuna teisel pool bussi eriti ei paistnud, siis võtsime lõpuks tricycle'i ja sõitsime sellega otse sadamasse. Praamiga üle, jeepneyga Dumaguetesse, seal hotelli. Ma küll enam-vähem mäletasin, kus immigration office asub, aga küsisin igaks juhuks üle. Hotelli admin ütles, et hotelli kõrvalt tricycle... Mille peale ma jäin natuke nõutult vaatama ja ütlesin, et ma läheksin jalgsi. Selgus, et immigration on umbes 3-minutilise jalutuskäigu kaugusel.

Ostsime tee pealt veel Dunkin Donuteid kaasa :) Immigrationis saime kokku austerlaste Klausi ja Reinhardiga, kes olid mõlemad juba hommikust saadik seal olnud, et viisapikendustaotlus sisse anda. Selgus, et passi saavad nad tagasi alles reedel. Ilmselgelt ei kõlanud see hästi, sest ma plaanisin oma passi veel samal päeval, hiljemalt järgmisel tagasi saada, et siis Bantayani minna. Läksime siis totaalselt ülerahvastatud ruumi, võtsin avalduse ja järjekorranumbri ning läksime sööma. Täitsin seal avalduse ära, kaalusime võimalikke alternatiivplaane ning otsustasime Siquijori kasuks. Tagasijõudes selgus, et mu number on napilt möödas, aga kui tütarlaps nr 19 välja hõikas ja ma oma 16ga letti läksin, siis polnud see mingi probleem. Väike arusaamatus tekkis meil siis, kui ma ei saanud aru, miks mu pakutav pilt ei sobi. Lõpuks selgus, et see pole täpselt õiges mõõdus. Duh. Õnneks oli mul ka suurem pilt varuks, sest ma ausalt öeldes ei julgenud sealt laua tagant ära minna, enne kui pass sisse antud. Neil oli niigi ukse peal juba silt, et "Sorry, we're closed".

Käisime natuke poodides, tegime tööd ja sõime õhtust.

Go-No-Go

Plaanisime white beachile minna, aga terve päeva tuli vahelduva eduga vihma. Ja nii me siis jälle kohvikutes istusimegi :)

Õhtul tundus, et eksperimenteerimisest aitab ning läksime oma tavapärasesse Sea View restorani. Ma olin enne veel käinud ja küsinud, et kas neil tuunikala on. Kinnitasid, et on ja kui otsa saab, toovad juurde :) Kui siis hiljem kohale jõudsime, anti juba trepi peal teada, et mu tuunikalasteik on ootel. Kui neil tavaliselt õnnestub kõik grillitav totaalselt ära kuivatada, siis see, mis nad selle tuunikalaga tegid, on täielik ime. See oli seest roosa! Ja pehme ja mahlane. Ma olin väga rahul.

Non-efficiency goes on

Hommikuks tellis Martin muuhulgas pannkoogi. Praadimise ajal puistas naisterahvas sinna mingit pulbrit, mis pani mind huvi tundma, et mida täpsemalt. Selgus, et küpsetuspulbrit. Ilmselgelt on neil natuke segane, kuidas küpsetuspulbrit kasutada tuleks.

Tegin jälle ringi turul, sest muidu on Moalboalis liikumisvõimalused suhteliselt piiratud. Ostsin labanat.

Õhtul vaatasime, et meil on üks restoran siiski veel proovimata ja läksime sinna. Menüü oli ahvatlev. Kuna olime suhteliselt näljased, siis võtsime eelroaks kevadrullid. Pearoaks mulle nagu ikka fish kinilaw. Ca tund peale tellimist hakkasime närviliseks muutuma ja küsisime, kus toit on. Selgus, et just nüüd on kõikide enne meid jõudnud laudkondade tellimused valmis ning alustatakse meie tellimusega. Selle tulemusena jõudsid 1,5h peale tellimuse esitamist lauda nii kevadrullid, kui vahetult peale neid ka pearoad.

Making the breakfast

Me sööme alati ühes kohas hommikust - neil on pikk menüü, kust valida ja kuna me istume alati leti äärde, siis on meil ka hea võimalus näha, kuidas toit ja kohv valmib. Või siis ei valmi. Köögitoimkonnas on seal üks nooruke, aga väga rase tütarlaps, noor poiss, kelle osas me ei saa aru, kas tegemist on tütarlapse venna või tulevase lapse isaga ning olenevalt hommikust üks või kaks pisut vanemat naisterahvast. Ja nii me vaatame iga hommik, kuidas täieliku tööjõuüleküllusega on võimalik töötada absoluutselt ebaefektiivselt. Pliidi ääres tegutseb üks neist vanematest naisterahvastest. Vaatamata sellele, et igahommikuselt tellitakse temalt tõenäoliselt kümneid pannkooke, teeb ta nad siiski from scratch a la carte iga tellimuse jaoks eraldi (selle asemel, et segada kohe hommikul suurem kausitäis tainast). Sama on omletiga. Kui me tellime kaks omletti ja ainult täidis erineb, siis võiks ju korraga mõlema omleti munad lahti kloppida ja kahekaupa praadida. Kohv serveeritakse alati nii, et väike klaasike piima on eraldi kõrval. Ütlesin tütarlapsele, et ta võib mulle piima otse kohvi peale ära kallata (no pakist siis, et vähendada tööd või nii). Nüüd ta valab piima endiselt klaasikesse, kontrollib üle, et ma seda ikka kohvi peale tahan ja siis valab kohvi peale. Noormees on vastutav saiade röstimise ja shake'ide tegemise eest. Tütarlaps koostab lisaks ka arveid.

Kuna hotelli internet on endiselt selline nagu ta just on, siis veetsime suurema osa päevast erinevates kohvikutes kohvi juues :)

Õhtul läksime vahelduseks kohaliku itaallase juurde sööma. Spagetid olid head, pestot natuke vähevõitu, aga oliiviõli sai saiaga viimseni ära söödud :)

Shopping trip

Kuna ka sakslane oli öelnud, et siinne ATM on väga ebausaldusväärne ehk kui sularaha on vaja, siis tuleks lihtsalt igapäevaselt käia linnas ning kui automaat töötab, igaks juhuks ennast sularahaga varustada, isegi kui seda hetkel vaja pole. Niisiis, jalutasime linna. Metrobank oli ennast uuesti tööle saanud ning võtsime välja kogu lubatud ühekordse limiidi ehk ca 185 eurot. Käisime ka supermarketis ning oleme korralikult varustatud erinevate Oreo sortide ning Tanduay rummiga :) Nüüd saame Mango Muchot ise teha ;) Turult veel mõned eriti head mangod, natuke tomatit ja paprikat ning tagasi resorti.




Martin nägi väga ilusat pilti roosast põldmarjashake'ist. Peale tellimuse sisseandmist selgus, et see jook koosneb roosast pulbrist, valgest pulbrist, veest, jääst ja natukesest oreopurust. Martin pidas paremaks soetada omale blender.


Selgus, et kui filipiini restoran kirjutab menüüsse "Fish curry", siis tuuakse lauda taldrik, mille peal on terve kala, peast sabani ning see on siis kaetud köögiviljakastmega.