Where are the smiles in the "Land of smiles"?

Filipiinidelt tulles tekitab Tai reklaamlause "Naeratuste maa" mõnevõrra segadust. Filipiinod on ülesõbralikud ning naeratavad alati. Alati. Siiralt. Ja ajavad juttu. Nendega võrreldes tunduvad tailased kohati lausa kurjad.

Ma olin eelmisel õhtul näinud meie hotellist mitte väga kaugel rotipraadimispanne. No ja selge ju, et sinna tuli tagasi minna hommikust sööma. Hea, et ma magadagi sain suurest heameelest eelseisva võimaluse üle taas rotisid süüa. Võtsin roti magusa piima ja suhkruga (eksole, aga suhkru pealeraputamine oli nende idee) ning kohvi magusa piimaga. Magus hommik, mis ma oskan öelda.

Hakkasime Tiger Cave templi suunas liikuma. Juht ütles hinnaks 100 bahti kahepeale, mis ongi tavahind ning üritas kohalejõudes selgitada, et hind oli 100 bahti ühele. Kõndisime minema.

Tiger Cave tempel asub mäe otsas ning sinna viib 1237 astet, mis asuvad täiesti vertikaalsel mäeküljel. Esimene mõte oli, et "No way!" Teine, et kuidas nad selle sinna ehitasid. Ja kolmas, et miks sinna? Loobusime vastuste otsimisest ja hakkasime ronima. Ca 200 peal tekkis tahtmine ringi keerata. Kusjuures, mitte seetõttu, et ei oleks jaksanud ronida, pigem hirmutas hilisem järsust trepist laskumine. Jätkasime. Ca 300 peal oli ahvikari, sealhulgas täiesti karvutu ahvibeebi. Veepudel tuli ära peita. Teel sain uued Tai sõbrad, kellega suhteliselt samas tempos liikusime ja kes oma maiustusi minuga jagasid. Jõudsime üles. Vaade oli nagu lubatud nii sõna otses kui kaudses mõttes hingemattev. Mäe tipus on suur kuldne buddha kuju ja rida väiksemaid, nii kuldseid kui värvilisi. Minu uued sõbrad tegid pilti minu päikeseprillide ja minuga. Läksime alla ja tegime tee peal veel ahvidest pilte.

All selgus, et tailased pole osanud käiku lükata äriideed "Külm puuviljamahl janusele turistile mäejalamil". Me tundsime sellest väga puudust.

Sõitsime seega linna ja läksime restorani puuviljakokteili jooma. Plaan oli juua vaid paar kokteili, aga menüüd vaadates ei suutnud toidule kuidagi vastu panna. Sõin pad thaid munas.

Peale tunnist ilu-und läksime uuesti välja, et linnas ringi vaadata, massaažis käia ja õhtust süüa. Võtsime juba eile väljavalitud kohas Tai massaaži. Ruum lõhnas tugevalt eukalüpti järele ja silmadele anti jahutav mask. Massaaž ise oli igati hea, aga lisaks nautisin terve selle aja ka eukalüpti. No tõeliselt mõnus oli. Eriti peale hommikust ja päevast trepirallit.

Õhtusöögiks vürtsikas Tom Yum ja ananassimahl. Toit on siin lihtsalt nii superhea, et kõik söödu väärib mainimist.

Logistika meistriklass

Kuuetunnisele bussisõidule ja poolele ööle lennujaamas järgnes lend Cebust Manilasse, Manilast Kuala Lumpurisse ja sealt Krabisse.

Manilas tuli terminali (terminali, mitte lennujaama) vahetada. Selleks oli öisel ajal takso ainus variant. Hinnaläbirääkimistel on kõige kõvem argument, et "Aga ma kaks nädalat tagasi maksin ainult poole teie küsitud hinnast". Mis sest, et sa pole mitte kunagi varem Manilas olnud. Neljanda terminali ukse peal oli kohe "check-in", peale mida tuli tasuda terminalimaks ning sai edasi liikuda ootesaali. Ootesaal ei tähendanud antud juhul tavapärast ala terminalis, kust pääseb mõistlikult liikuma, ajaviiteks kaubandusega tutvuma ja kohvikutesse. Tegemist oli plekktoolidega nelja seina vahel ilma igasuguse väljapääsuvõimaluseta. Kohvikuid ja poode asendas Air Asia lett, kust sai kiirnuudleid osta.

Olime eelnevalt turismiinfost küsinud lahkumismaksude kohta ning hakkajate töötajate kinnitusel tulnuks maksta Cebus domestic fee 200 PHP, Manilas international fee 750 PHP ja lisaks departure tax 1620 PHP. Reaalsuses pidin vaid Manilas 550 PHP terminal feed maksma. Mitte, et ma selle üle kurdaks, aga ma oleks ülejäänud sularahaga midagi mõistlikumat teinud kui nüüd Tais eriti kehva kursiga ümber vahetada.

Kuala Lumpuri lennujaamas on mind alati maiustustepood rõõmustanud, kus saab kõike müügilolevat maitsta. Seda ma olen seal alati ka teinud. Lisaks oli kohe maiustusepoe kõrval kohvik, kust sai šokolaadicroissanti osta. Cebu lennujaama jõudmisest saadik olin ennast seda croissanti söömas ette kujutanud. Selgus aga, et mu lend läheb Eriti Viletsast väravast, kus polnud mitte ühtegi söögikohta, maiustustepoest ja šokolaadicroissantidest rääkimata. Tuli leppida avaliku ala kiirtoitlustuse ja lahustuva kohviga. Serveeritud koorepulbriga. Lisaks oli mõni aeg enne väravat ühe ukse juures teade, mis hoiatas, et teisel pool uksi pole tualette ka enam.

Krabi lennujaamas ootasin Helena ära ja sõitsime linna. Võtsime ühe esimestest hotellidest, käisime duši all ning läksime linna peale ja sööma. Kookosesupp, papaiasalat ja värske apelsinimahl ning mul oli tunne nagu ma oleks toiduparadiisi jõudnud. Eriti peale Filipiine maitses kõik taevalikult. Ja toidus oli tšillit. Heaven, ma ütlen.

Tutvusime kaubanduse, massaaži- ja hommikusöögivõimalustega ning läksime tagasi hotelli.

Filipiinid - fotod

Filipiinide pildid on siin :)

Jääaeg

Marge oli öösel selgeks saanud, et tahab lõuna asemel siiski juba hommikul liikuma hakata.

Läksime selle info peale hommikust sööma ja kohvi jooma. Tavapärases, väljakutseid pakkuva tualetiga kohas õnnestus Margel ennast uuesti võrdlemisi läbimärjaks pritsida. Kuidagi olid asjaga seotud kraan ja seebine käsi. Peale hommikusööki tegime katse osta mõned postkaardid ja külmikumagneitd ning sõidu peale kaasa süüa. Õnnestus vaid osaliselt. Toidu osas.

Lisaks üritasin saada turismiinfost bussigraafikut Cebusse. Reisibüroos kinnitati küll, et antud marsruuti sõidab 16 bussi päevas, aga ma tahtsin võimalikult täpselt bussijaama jõuda, et seal mitte just ärasõitnud bussi tagatulesid vaadates tund aega järgmist oodata. Google suurt ei aidanud, seal oli vaid 6 väljumist päevas ja isegi need olid erinevatel lehtedel erinevad. Turismiinfo ... eee ... naisterahvas otsis 10 minutit koos kolleegiga õiget mappi, kus neil ajad kirjas võiks olla. Kohutavalt tüütu - greibisöömise asemel tuleb mingites kaustades lapata ja vaatamata sellele, et nad selle peale juba 10 minutit olid kulutanud, istus turist ikka edasi ja ootas. Vihjed ilmselgelt ei toiminud. Peale seda kui ma arvasin, et äkki nad saaksid sinna helistada, leiti lõpuks ka mingi graafik. Kuue väljumisega. Suurem jagu kellaaegadest ei klappinud ühegagi neist, mis netis kirjas olid. Palusin neil siiski bussifirmasse helistada ja üle täpsustada. Selgus, et graafiku juures olev number on aegunud. Selle teadaandega lugesid tütar/poisslapsed oma panuse antuks ja hakkasid muude asjadega (mitte klientidega, sest neid peale minu seal polnud) tegelema.

Kuna ilmselgelt ei olnud põhjust eeldada, et aegunud telefoninumbri kõrval on kirjas ajakohane graafik, läksin hotelli ja palusin retseptsiooni tütarlapsel sinna helistada. Ka tema üritas esimese asjana mulle mingit olemasolevat graafikut pakkuda. Ta leidis selle, muide, oluliselt kiiremini kui turismiinfo töötajad. Kuna aga graafik erines kõikidest eelnevatest, võttis ta siiski telefoni kätte. Kui ta esimese hooga kedagi kätte ei saanud, soovitas ta mul sadamasse sõita, praamiga üle minna, sealt 25 minutit bussijaama kõndida ning bussiga Cebusse sõita. Ma ei pidanud seda heaks plaaniks. Lõpuks õnnestus tal siiski keegi kätte saada ning minul graafik saada. Järjekorras neljas. Kõikidest eelmistest erinev. Aga siiski kuue väljumisega päevas, mitte 16ga.

Kallistasin Marget, käisin duši all, pakkisin asjad kokku, kallistasin Nicot ja liikusin bussijaama.

Selgus, et buss sõidab lubatud nelja tunni asemel kuus tundi. Mis ei olnud otseselt mingi üllatus. Meelelahutuseks pandi mängima "Taken". Seejärel "Taken 2". Ja aircon jahutas bussi 14-15 kraadini. Varbad ja nina olid jääs.

Cebus õnnestus 7/11st saada suurepärane koorejogurt, aga mitte ühtegi printeriga kohvikut. Andsin alla ja võtsin takso lennujaama.

Lennujaamas selgus, et sisse ei saa, sest kuna minu lend väljub alles kell kolm, avatakse uksed mulle alles kell 1 ning vahepeal, kell 12 panevad nad oma lennujaama tunniks ajaks kinni. Õnneks olin piisavalt vara kohal ning hõivasin kaks metallpinki. Hilisemad tulijad pidid põranda ja treppidega leppima.

Enjoy the silence

Kuna meil oli veel üht-teist Siquijoril soetatud söödavat järel, siis sõime hommikust toas ning läksime välja kohvi jooma.

Rentisime päevaks mootorratta, et sõita kaksikjärvede juurde. Kuna tee läks pikalt ja järsult ülesmäge, siis tegi Nico kaks ringi - esmalt viis üles Marge ja seejärel minu. Kasutasin ooteaega jalutamiseks ning vaadete nautimiseks - ümberringi võimsad mäed ning paiguti nende vahelt ka helesinine meri ning Cebu saar paistmas. Jalutamise ja ootamise plussiks oli ka see, et Nico oli vahepeal tee selgeks saanud ning minuga üles sõites enam ratast kurvis külili ei keeranud.

Kohalejõudes nägime mägede vahel ilusat rohelist järve. Kaksikuni jõudmiseks tuli ligi kilomeeter mööda järve äärt kõndida ja ronida. Ja hiljem tagasi ka. Pikutasime veel tunnikese järve kaldal ja hakkasime siis tagasi liikuma.

Nico läks Marget bussi peale sõidutama ja mina jäin natukeseks veel üles ootama. Kuna Nico arvas, et tal läheb ca tund, et uuesti üles jõuda, siis mingi aeg hakkasin talle vastu jalutama. Samuti allasõitvad tšehhid pakkusid küüti. Istusin tahaistmele ning mõtlesin alles siis, et kas ta ikka sõita oskab :) Kuna aga ühel nende seltskonnast läks ratas katki, siis jäid nad seda parandama ja ma liikusin jalgsi edasi. Kuni järgmine möödija küüti pakkus. Kuna seal oli kohalik roolis ja turist tagaistmel, siis istusin julgemalt peale. Varsti saime ka Nicoga kokku ning toimus järjekordne vahetus. Sõitsime alla, kuulsime sellesama elsaslase käest, kes mind teise lõigu sõidutas, et Stuttgardi lennujaamas oli turvateenistus streikinud ning nende väljalend seega ühe päeva hilinenud.

Sõitsime San Josesse tankima ning kuna Nicol oli kõht tühi, läksime kõrvalasuvasse karaoke-baar-sööklasse. Võtsime süüa, õlut ja Nico tellis ka kaks lugu. Viie peeso eest sai kaks korda laulda. Kuna kohalikud olid lauale ladunud 25 peesot, siis eelnevalt kuulasime ära veel nende 10 lugu. Neist nii mõnigi pühendati kohalike külameeste poolt mulle või Nicole. Nico valik oli Enjoy the Silence ja Eye of the Tiger. Videotõestus on olemas.

Olime omadega juba peaaegu Dumaguetes kui sattusime ööturule - natuke puuvilja ja palju kala. Võtsime mõned banaanid ja ühe greibi ning nägime siis imeilusaid tuunikalafileesid. Võtsime kaks suurt fileed, lasime ära grillida ja sõime kohapeal kohe ära ka. Paar grillitud kala võtsime ka Margele kaasa. Kui ma turul muide tualetti otsisin, siis meesterahvas, kes seda mulle näitas, vabandas turisti ees korduvalt tualeti mittepuhtuse pärast. Ma küll kinnitasin talle, et pole viga, aga ta vist päris veendunud selles siiski polnud. Olgem ausad, ma olen ka palju hullematesse vetsudesse sealkandis sattunud.

Õhtul jõime veel mereäärses baaris õlut ja jalutasime promenaadil.

Pannkoogid väikese porgandiga

Vabariigi aastapäeva puhul tõusis Marge kell pool seitse. Mille peale ärkasime ka meie.

Läksime Margega uuele ringile linnaga tutvuma. Nico suundus immigratsiooniametisse ja muid elutähtsaid toimetusi tegema. Hommikused siirupiga pannkoogid olid täiendavalt kaunistatud ka paari kurgi- ja porgandiviiluga. Mangoshake oli senini üks paremaid ning kohv serveeriti piima, mitte koorepulbriga. Söögikoha tualett oli tehnikaime. Loputuskastil oli nupp, mis ei töötanud ja kang, mis töötas. Prill-laual oli täiendavalt nupulaud surve reguleerimiseks. Peale Marge vetsuskäiku oli ka selge, mille surve :) Nupust keerates oli nimelt võimalik ennast korralikult märjaks kasta.

Jalutasime promenaadi mööda hiinlaste kirikuni ning sealt edasi agulisse. Enam-vähem igas majas tegutses kauplus ning miljoni dollari vaadet merele ääristasid halli liivaga rand ning prügimäed. Keset küla oli järjekordne "Reading center", mida väsinud meesterahvad kasutasid magamiseks.

Läksime tagasi kesklinna ning üritasime turismiinfost infot saada. Ei õnnestunud. Flegmaatikust infotöötaja tüdines meist ära ja hakkas greipi sööma.

Vaatasime üle kiriku ja käisime turul. Ostsime friteeritud banaane, et saada teada, et tegemist polegi friteeritud banaaniga. Magus ja nätske riisiplönn oli hoopis ära friteeritud.

Otsisime sobivat massaažisalongi. Leppisime ühes lõbumaja meenutavas, värviliste vilkuvate tuledega muidu pimedas salongis aja kokku.

Saime Nicoga kokku ja jõime promenaadil ühe õlle.

Massaaži saime Margega kõrvuti boksidesse. Minu massöör oli tänuväärselt vaikne, aga kippus siiski Marge omaga vahepeal juttu ajama. Kuna Marge oma oli erakordselt jutukas, siis nii nad seal Margega meie edasise reisiplaani läbi arutasidki.

Peale massaaži saime taas promenaadil kokku ning läksime õhtust sööma. Ühtlasi panime paika järgmise päeva plaani ja logistika.

Oh, there's the ferry

Hommikul kasutasime taas naabrite kööki ning tegime omale mune ja praesaiu. Ananassi, banaanide, mangomoosi ja kohvi juurde. Kuna Nico pidi oma ratta tagasi Siquijori viima, siis tema läks sealt ka otse praamiga üle Dumaguetesse. Meie Margega plaanisime Larenast minna. Möödasõitvad tricycle'id soovisid kõik eritasu ning meid Larena asemel Siquijori viia. Jäime endale kindlaks ning saime lõpuks siiski regular hinnaga sadamasse. Samas väitis ka see juht, et Larenast ei lähe pühapäeviti mingit praami Dumaguetesse ning tegi koheselt ka ettepaneku meid Siquijori viia. Me soovisime praami mitteväljumises siiski ise veenduda. Sadamasse jõudes oli seal loomulikult praam ootel. Ja juhi kommentaar oli "Oh, there's the ferry". Well...

Ostsime piletid, maksime terminalitasu ning valisime omale kohad. Ülemisel välitekil kuivatas laevapersonal nööril oma trussikuid.

Nico, kes oli enne meid kohale jõudnud, andis teada, et on prantsuse poes ennast hea juustu, vorsti, saiade, õlle ja jogurtiga varustanud ning ootab meid promenaadil. Mida ta ka tegi.

Leidsime hotelli, kahe kuningamõõdus voodiga ning peale asjade lahtipakkimist läksime Margega linna peale. Kõndisime mööda promenaadi agulini ning sattusime tagasiteel pargis koolilaste etlemispidu vaatama. Lauldi ja tantsiti. Kui sääskede kontsentratsioon liiga kõrgeks läks, suundusime hotelli, võtsime Nico kaasa ning läksime õhtust sööma. Seisime tavapärase probleemi ees - ükski koht ei tundunud isuäratav. Sattusime kokku kahe Šveitis tüdrukuga ning üheskoos suundusime korea restorani. Teise köögi restoranile kohaselt oli toit järjekordselt väga hea. Pärast tegime veel Why Notis õlled ning läksime tagasi hotelli.

Lazi days

Nico läks hommikul taas mägedesse. Leppisime kokku, et õhtul kohtume Larena terrassibaaris. Meie Margega läksime järgmiseks hommikuks süüa otsima. Ning lähedalasuva šveitslaste restorani menüüga tutvuma. Restoran oli ilus, kauni vaate, ahvatleva menüü ja toredate omanikega. Tagasiteel ostsime mune, saia ja järjekordse ananassi.

Seekord õnnestus ka massaaž kokku leppida. Massöör pidi kella neljaks cottage'isse tulema. Kui ma teda veerand viis otsima läksin, ajas ta retseptsioonis resorti töötajatega parajasti juttu. Massaaž oli suhteliselt keskpärane või natuke vähem ning lisaks oli vahepeal taevas pilve läinud ja tibutas. Kooskõlastasime Nicoga, et sööme Larena asemel hoopis Kalachuchis, šveitslaste restoranis õhtust. Sest kellelegi ei tundunud hea mõte pimedas ja vihmaga kolmekesi mootorrattaga öösel koju sõita. Tuledes resort oli imeline ning toit Filipiinide kohta üllatavalt hea.

Toidu osas tuleb vahemärkusena öelda, et liha mittesööval turistil on siin suhteliselt keeruline. Menüüs on küll kalu ja krevette, aga tihtipeale on need otsas. Köögiviljatoitude valik on kuidagi eriti kesine ning tihtipeale valmistatud külmutatud köögiviljadest. Samas, tõele au andes tuleb tunnistada, et ma oleksin ka lihasööjana hädas, sest ükski lihatoit pole eriti ahvatlev välja näinud.

Öösel vaatasime veel terrassil Dumaguete ja Negrose tulesid ning oma cottage'i ees ringilendavaid helendavaid putukaid. Ja tähistaevast.

Home sweet home

Algne plaan oli täna siit saarelt Negrosele minna. Aga otsustasime oma siinviibimist pikendada. Meile meeldib see saar :)

Paar päeva tagasi olime ostnud kotitäie mune ning täna hommikul laenasime naabrite kööki (meie omas pole pliiti) ja praadisime munad omale hommikuks ära. Lisaks tavapärane vaagnatäis erinevaid puuvilju ja kohv. Ja see kõik juba igapäevaseks saanud merevaate taustal.

Nico läks mootorrattaga mägedesse ja meie Margega otsustasime 7 kilomeetrit Larenasse jalutada, et oma liikumisvajadust rahuldada ja puuviljavaru täiendada.

Esimese peatuse tegime Claytoni mootorrattalaenutuse vastas Breakpointis. Tahtsime mangomahla, aga pakkuda oli vaid porgandikokteili. See maitses ... noh, nagu porgandikokteil. Ostsime mangosid ja ananassi ja tagasi läksime tricycle'iga.

Lõunaks võtsin kohalikust restoranist pizzat (loe: küpsetist tomati, tuunikala ja natukese juustuga) ning üritasin massaaži kokku leppida. Ei õnnestunud. Massöör tegevat ettevalmistusi poja sünnipäevaks.

Õhtul panime klubiriided (loe: puhtad riided) selga ja tegime õhtumeigi (loe: kasutasime ripsmetušši) ning läksime Larenasse. Breakpointis olevat live-bänd ja üleüldse tavapärane reedene kõva pidu.

Olime teised, kes kohale jõudsid. Tellisime süüa ja istusime lauda. Kuna neil olid kõik kalad ja krevetid otsas, siis võtsin köögiviljad võis ja friikartulid. Köögiviljad olid külmutatud segust ja kastmepulbrist ja eriti halvad. Marge võttis sealiha riisi ja köögiviljadega. Tema paketti kuulus veel soft drink, tapeediliimi meenutav kanasupp ja karamellikook. Kõik toodi lauda korraga ning ruumi kokkuhoiu mõttes oli kook paigutatud praetaldrikule riisi ja köögiviljade vahele.

Lavale tuli bänd. Selle peale tellisime omale kiirelt õlle. Eeskava ei tundunud paljutõotav ega ka kergelt üleelatav. Kuna bänd pakkus välja ka soovilugude soovimise võimaluse, siis tegime neile omapoolse listi. Neljast loost esitati meile vaid ühte - I kissed a Girl. Ühtlasi tõmmati meile, two lovely ladies, ka kõikide vahepeal laekunud kohalike meeste tähelepanu. Teise seti lõpuks jõudis ka Nico kohale, ladus meid rattale ning viis resorti. Otsustasime oma sealviibimist veel ühe öö võrra pikendada.

2 on da road

Terve ennelõuna vedelesime taas oma cottage'i juures rannas, käisime ujumas ja sõime mangosid. Pealelõunal sõitsime Nicoga saare läänekaldale ning käisime Coco Grove'i juures snorgeldamas. Võtsime omale rahulikult aega ja kui ära hakkasime sõitma, siis hakkas ka päike juba loojumiseelsesse staadiumisse jõudma.

Mägedes läks tee kaheks ning õiget suunda otsides soovitati meil hoopis ühte koske vaatama minna. Teel kose juurde peatasid kohalikud poisid meie ekipaaži ning mängisid Nicoga korvpalli. Mina tegin pilti :) Metsateel enne koske õnnestus Nicol taas järjekordse kitsega sõbraks saada. Oma suuri tundeid karjus kits meile veel mõnda aega järele. Kosk ise oli keset metsa ja turistidest sisse piiramata.

Kuna vahepeal oli pimedaks läinud, siis Siquijori jõudes pühkisime silmalennanud sitikad seal ära ja varustasime ennast banaanide, pähklite, oga-annoona (labana, soursop) ja õllega.

Mõni kilomeeter enne meie resorti asub Biergarden Checkpoint Charlie. Toidulaua rikastamiseks mõtlesime sealse menüüga tutvuda, et siis järgmisel õhtul soovi korral sinna sööma minna. Kõndisime läbi kottpimeda metsatee, aga söögikohta ei leidnud. Küsisime lõpuks ühest hoovist teed ja selgus, et tegemist ongi Checkpoint Charlie omaniku Axeliga. Ühtlasi andis ta ka teada, et vaatamata reklaamile suure tee ääres koht siiski avatud ei ole. Jäime juttu ajama ja lõpuks pani ta baaris ikka tuled põlema ning tegime ühed õlled.

On da road

Clayton saatis hommikul parandatud rolleri. Kuna Nico oli eelmisel päeval Siquijorist ühe mootorratta rentinud, siis nüüd oli meil kolme peale kaks sõiduvahendit ning võimalus minna saart avastama. Plaan oli, et me Margega sõidame vaheldumisi rolleriga. Aga kuna Marge keeras rolleri esimesse põõsasse külili, siis rohkem ta sellega edasi sõita ei soovinud. Seega jäi roller päevaks mulle. Mis mind otseselt just ei rõõmustanud, sest teatavasti meeldib mulle oluliselt rohkem kõrval/tagaistuja koht.

Sõitsime soovitatud randa. Suured kivirahnud, türkiissinine vesi ja valge liiv. Unustasime ennast sinna vedelema, ujuma ja raamatuid lugema.

Rannast sõitsime lõunasse, koskede juurde. Kosed voolasid mitmelt tasandilt türkiissinisesse laguuni. Kohalikud poisid uurisid, millises resortis me ööbime ning demosid vettehüppeid. Lisaks oli neil puu külge Tarzani köis riputatud, millega sai ennast vette lennutada. Mida Nico ka mitu korda tegi, katsetades erinevaid viise.

Kuna kell oli juba suhteliselt palju, siis sealt sõitsime otse üle mägede tagasi Larenasse.

Õhtul sõime lähedalasuvas Itaalia restoranis pizzat. Omanikul oli meid nii hea meel näha, et tõi omalt poolt meile veel kolm pokaali grappat.

Coconut island

Meie kõrvalcottage'is elab Sloveeniast pärit pere kahe väikese lapsega, kes kuidagi hommikust und hinnata ei oska. Seega oli ka meie esimene äratus nii kella viie ringis. Magasime siiski edasi kuni Marge tuli meid üles ajama.

Serveerisime endale terrassil kohvi, ananassi, banaane ja moosisaiu.

Clayton, kellega olime eelmisel päeval rollerirendi kokku leppinud, saatis kahe asemel ühe ratta. Kuna Nico hindas selle seisukorra mitterahuldavaks, saatsime selle Claytonile tagasi. Ja läksime tricycle'iga Siquijori. Tegime linna peal paar ringi, ostsime puuvilju ja mune ning sõitsime tagasi oma resorti.

Door to door delivery

Tellitud paat ootas meid hommikul rannas. Sõit Siquijori saarele võttis ca 2,5 tundi ning boonusena õnnestus tee peal näha delfiiniparve.

Lasime ennast Sandugani rannas maha panna ning rentisime sellesama cottage'i, mille juures randusime. Kahe magamistoa, elutoa, köögi ja suure terrassiga maja on otse rannas ning päikeseloojangu suunas. Terrassil on võrkkiik chillimiseks ja lugemiseks ja laud ning toolid mõnusateks hommikusöökideks. Kõik see türkiissinise mere taustal, palmid pea kohal.

Läksime 7km kaugusel asuvasse sadamalinna Larenasse ning varustasime ennast küpsete mangode, banaanide ja ananassiga. Vedelesime rannas, terrassil ja kristallselges helesinises vees. Sõime õhtust ja üritasime kaarte mängida.

Peanut Kisses

Eile õhtul leppisime tänaseks kokku saaretuuri, meie kolmekesi pluss veel üks paar. Ehk kokku viis turisti. Hommikul kokkulepitud kohta minnes selgus, et viiest inimesest oli asi kaugel. Üheksakohalisse bussi üritati mahutada 12 inimest. Kuna me kolmekesi olime hõivanud viimase, kolmekohalise rea ning polnud nõus enda vahele/peale/alla kedagi suruma, siis kolm jaapanlast jäidki maha.

Nägime igavesti armsaid tarsiere, kes on hetkel paraku juba ohustatud liik ning keda reservaatides säilitada üritatakse. Tegemist on ühe väikseima primaadiga maailmas. Suurte silmadega pihku mahtuva leemurilisega üritavad kohalikud muuhulgas ka turiste oma äridesse meelitada, pannes tarsieri vaateaknale puuri. Kuna aga kergelt purunevad tarsierid ei pea puuris pikalt vastu, tuleb aksessuaari nii korra kuus uuendada.

Järgmisena läksime šokolaadimägedesse. Kogum ümara kujuga mägesid on pool aastast rohelised, pool pruunid. Pruunist toonist ka nimetus šokolaadimäed. Detsembrikuine taifuun tegi palju kahju ka just Boholil ning šokolaadimägede kandis. Kui mäed ise olid korras, ainult osa treppi oli kadunud, siis vahetus ümbruses oli 5-6 kirikut täiesti purunenud.

Kõndisime ka üle bambuspõhjaga rippsildade, millele järgnes rida mõttetuid peatusi, neist pikim, ca poolteist tundi ujuvrestoran Loboci jõel. Kuna meie sinna ei läinud, tegime sel ajal aega parajaks kohalikus külasööklas ja pagariärides. Sõime koos San Migueliga ca 1,6 eurot maksnud lõuna ja jäime väga rahule. Valge kala kookoskastmes oli tõeliselt hea.

Peatusime veel paaris mõttetus kohas, mida vene paar alati vaatamas käis ning ülejäänud punt niisama ootas. Kuna lubatud puitkirikusse meid ei viidud, siis tehti selle asemel plaaniväline koopapeatus.

Õhtul pakkisime asjad, jalutasime San Migueliga rannas ning sõime Biergartenis. Neil oli magustoitu :)

Eile õhtul olime ühe paadimehega kokku leppinud, et ta viib meid homme hommikul Siquijorile. Puhtjuhuslikult kuulsin samal õhtul, kuidas üks paar oli samuti omale paadisõitu Siquijorile broneerimas ja tegin neile kohe ettepaneku koos sõita. Saime lõpuks paadi viiele sama hinnaga, mis muidu oleks kolmekesi maksnud :)

Parem mango peos

Ärkasime veerand seitse, et minna island hoppingule. Kuna broneerisime paadi suhteliselt hilja, siis kukkus ka hind üsna kiirelt. 1500 pealt langes hind 1100 peale ning saime ka snorgeldamismaskid hinna sisse. Et mitte täitsa nälga jääda, käisime enne merele minekut veel pagariletist läbi, kust ostsime mõned eriti kuivad kuklid kaasa. Õnneks olime varustatud ka eriti pehmete ja mahlaste mangodega.

Esimene peatus oli snorgeldamiseks. Vaatasime koralle ja kalu. Tegime oma paadimehe meelehärmiks veel ringkäigu saarel. Nico ja Marge leidsid omale kitsetallede näol rea uusi sõpru ja seikluskaaslasi.

Sõitsime edasi Virgin Islandile, vedelesime valgel liival ja sõime mangosid. Ka see rikkus paadimehe tuju pisut, sest ta lootis tasapisi juba tagasi koju saada.

Tagasiteel vist lainetas pisut, sest paadimees käskis meil päästevestid selga panna.

Õhtul sõime jälle Hidden Dream'is ja kõik oli jälle supermaitsev. Meiega liitusid veel prantslanna naaberbungalost ja Doris ning Maris.

Rohkem kui kuskil mujal oleme just Filipiinidel täheldanud kombinatsioone eakamast valgest, sealjuures mitte väga kaunist mehest ning noorest (ja võrdlemisi kenast) filipiini naisest...

Pick your pick-up line for Valentines Day

Kuked ärkavad siinkandis kella kahe paiku öösel ja enne lõunat uuesti silma looja ei lase. Vahepeal ajavad mõned koerad ka üles.

Sõime "tavapärases" kohas hommikust. Käisime rannas. Peale seda läksime Margega pikemale ringile mööda saart - tutvusime kohalike koerte, kitsega ja sigadega. Otsisime ilusaid valge liivaga randu.

Lõunaks sõime kolme peale ära eile ostetud arbuusi ning pidime peale seda oma terrassi üle pesema.

Magasime. Käisime jälle rannas. Jätkasime seal ka õlle ja snäkkidega päikeseloojangut vaadates sõbrapäeva tähistamist.

Õhtust süües pidasime ennast juba püsiklientideks. Särisevate krevettidega rehabiliteeris filipiini köök ennast minu silmis ja taldrikul mõnevõrra. "Medium spicy'st" tuleb ikka vähemalt ühe taseme võrra kõrgemale liikuda, sest muidu ei pane nad ju tšillit üldse sisse.

Peale õhtusööki tegime veel ühe ringi rannas.

Long way to the beach

Kõigepealt ärkasime lennukis. Siis ärkasime taksos. Ja siis veelkorra Cebu hotellis. Peale seda läksime üle tee hommikust sööma ja edasisi plaane arutama. Mõttega viletsast kohvist olin juba leppinud. Ka olin aru saanud, et gurmee-elamusi filipiini köök ei paku. Aga filipiinode ettekujutus puuviljasalatist võttis siiski sõnatuks. Pisikeses plastiktopsis oli supilusikatäis konservpuuvilju mingi rõõsa koorega. Tops oli mõne aja ka sügavkülmas veetnud ning seega oli koor jäätunud.

Ostsime laevapiletid, tarbisime lõunaks köögivilju, õlut  ja puuviljamahlu ning sõitsime paadiga Boholile. Enne kui me paati saime, tuli läbida terminal. Esimeses letis oli kolm hakkajat noort, kes kõik tegelesid meie piletite kontrollimise ja terminalimaksu kogumisega. Igal oli oma funktsioon selles olulises töös. Üks neist näiteks võttis meie käest raha ja ulatas selle teisele. Seejärel suunati meid pagasi äraandmise letti. Ja sealt tuli minna check-in'i. Alles pärast kõike seda sai ootesaali. Saalis mängis telekas, kust tulid reklaamid. Muuhulgas jagati filipiino meesterahvastele nõuandeid pick-up-line'ide osas. Lõppude lõpuks oli ju sõbrapäev ukse ees.

Laevas oli konditsioneer jäätumistemperauurile keeratud ning telekast tuli film Taken.

Boholile jõudes murdsime ennast kõige kallimate taksojuhtide rivist läbi, leppisime kokku omale sobivas hinnas ning sõitsime Panglaole, Alona randa. Tee peal tegime veel kiire puuviljaostupeatuse. Varustasime ennast mangode ja arbuusiga.

Bungalo võtsime parimasse võimalikku asukohta - paar minutit valge liivaga rannast, 3 minutit hilisemast lemmikrestoranist ja 5 minutit rannabaaridest. Õhtuks sõime kõike seda värsket, mida grillilt tuli ja sinna juurde ohtralt San Migueli.

Hotellitoas tekkisid meil mõningased lahkarvamused pöidlasuuruste prussakatega. See kerge ebameeldivus sai kompenseeritud kui avastasime, et ööune saame veeta minu initsiaalidega voodis, Burberry madratsil ja Calvin Kleini padjal. Marge hiljem küll arvas, et tegemist on Guessi voodiga, aga ma arvan, et hotellil on personaalne lähenemine oma külastajatele.