neljapäev, 7. veebruar 2013

When on the road...


Nagu ikka, kell 8 startima pidanud buss startis kell 8:45 ning Yogya bussijaamast alles kell 9:30, mis tähendab, et väljareklaamitud 8-tunnine sõit kestis 10,5 tundi. Katkiläinud rehvi vahetati tunnike, sest tagavararehvi muidugi kaasas polnud ning seega kõlgutas terve seltskondtund aega lihtsalt jalgu ning ootas uut rehvi.

Kõik reisijad (kohalikud) viidi otse koduukse ette, aga Pangandarani linnapiirile jõudes tehti peatus ja kujutati ette, et mina peaksin seal maha minema. Ning otseloomulikult oli seal juba üks taksojuht ootamas, et turist sobivasse (ja me ei räägi siin mitte turistile vaid taksojuhile sobivast) hotelli viia. Kuna ma olin üle küsinud, et tegemist on door-to-door teenusega, siis andsin bussiust lahtihoidvale juhile teada hotelli, kuhu ma saada soovin ning vaatamata nende katsetele pikemaid diskussioone antud teemal arendada, rohkem vestlusesse ei laskunud. Ja in no time olime selle peale hotelli ees.

Kuna ma olin öelnud esimese LP-st silmahakanud hotelli nime, siis bronni mul polnud ning kohapeal selgus ka, et populaarses hotellis vaba tuba pole. Kiirete ja valutute läbirääkimiste tulemusena selgus, et ühes kaheses toas vabaneb kohe voodi ning kolisin Tinaga ühte tuppa.

Peale tänast pole ma enam eriti valmis toitudega eksperimenteerima. Sain aru, et risk ei pruugi ennast alati õigustada ning mõistlikum oleks enne tellimist veenduda, mis mulle lauale tuuakse. Tellisin menüüst avokaadojää ning kujutasin omale ette midagi purustatud jää ja avokaado segu taolist. Aga sain sellise ... mmm ... toote: topsi põhja läksid avokaadotükid, punase tarretise kuubikud ja kaks kulbitäit suhkrusiirupit. Selle peale purustatud jää (ca 2/3 topsitäit) ning kõige peale kahte sorti magusat ja värvilist kastet ning mingi külmutatud, mulle tundmatu puuvilja tükke. Kõik kokku maitses rohkem kui kummaliselt ning oma paari aasta suhkru ning e-ainete „vajaduse“ sain sellega kindlalt kaetud.

Õhtul otsustati minna minu jaoks siiani kõige poshimasse restorani (kui KL-i lennujaama šokolaadicriossanti kohvik välja arvata), kuid ma pean tunnistama, et siinsele riisilembusele vahelduseks oli kerge tuunikalasalat täiesti omal kohal. Isegi kohv oli nagu „päris“ ning ilma lisanditeta puuviljasalat suussulav.

Kommentaare ei ole: