Go blue. Kino. Tunne oma kodulinna.

Plaanisime minna American Assassin filmi kinno vaatama. Kerisin filmikava natuke allapoole ja mainisin nii muuseas, et näe, Javier Bardemil ka uus film väljas. Mille peale Scott tutvustust luges ja treilerit vaatas ja heaks mõtteks pidas hoopis seda vaatama minna. Sest noh, Bardem on natuke nagu kvaliteedimärk ka või nii. Selgus, et täiesti allakäinud kvaliteedimärk. Poole filmi peal vaatasin uste kohal olevaid EXIT kirju ja ei suutnud aru saada, miks ma ikka veel saalis istun. Igal juhul avasime selle traumeeriva kogemuse peale õhtul mõned pudelid.

Paar päeva tagasi ilmus tagahoovi URO - tundmatu jooksev objekt. Minu meelest nägi välja nagu kobras, aga kohevama saba ja väiksemate hammastega. Kuna see kirjeldus mind tuvastamisel ei aidanud, siis täna õnnestus loomast ka pilt teha ning kuigi ma olin täiesti kindel, et selle pokufoto põhjal jääb ta endiselt tuvastamatuks, ütles Scott kohe, et see on ju woodchuck. Ümiseja. Nüüd on siis loomaaeda lisandunud ka ümiseja.

Fotod on sarjast "Tunne oma kodulinna". Tõmbasime nimelt eilse kuumaga ratastega kesklinna ning tegime seal paaritunnise jalutuskäigu. Ja kui on veel keegi, keda ma pole informeerida jõudnud, siis annan teada, et siin on kuumalaine. Paar nädalat tagasi oli nädalajagu nii külm, et istusin õhtuti terrassil fliisiga, kootud tekk jalgade ümber keritud ning sõrmed külmetasid veinipokaali hoides. Sellest nädalast alates on meil üle 30 kraadi sooja ning ilmaportaalid annavad teada, et tundub nagu 34 jmt. Kaks sammu uksest välja ja higi voolab.

Go blue. Kuidas nimetada asju?

Krt. Kook on kook. Eestis on täiesti aktsepteeritav nimetada magusat küpsetist koogiks. Eraldi on veel tordid, keeksid ja mõned spetsiifilised küpsetised (näiteks korp, aga ka selle kohta võib öelda kohupiimakook). Siin on igal asjal oma nimetus: cake (kook, kreemiga), pie (magusa täidisega pirukas, tehakse kindlasti pirukavormis ja on nii pealt kui alt kaetud taignaga), tarts (pisikesed täidisega koogikesed, tehakse spetsvormides) jne. Ma nimetaks vabalt neid kõiki kookideks. Tegin täna õunakooki krõbedal põhjal. Või noh, nii ma arvasin, et ma kooki tegin. Selgus, et ega ikka ei teinud küll. Pakkusin siis, et äkki on see half-pie (poolpirukas), aga selgus, et pirukas on raudselt pirukavormis. Jäime siis selle juurde, et küpsetasin "apple on dough" ehk õunad taignal. Ühtlasi on neil puudu selline oluline sõna nagu "tubli". Scott õpib eesti keelt ja ma tahan vahepeal kiita, aga neil pole tublit. Mis ma ütlen "good boy" või?

Eile mainitud kohupiima viis Scott poodi tagasi ja sai raha ka tagasi. Selline kaubandus siin riigis...

Täna jalutas tagahoovis meil Bambi steroidide peal üleskasvanud vanem vend. Keskmine ootas aia taga kuni vanem meil muru pügas. Ja üks koopaorav rippus ukse / sääsevõrgu küljes. Aga pani ajama niipea kui ma kätt liigutasin, et fotokas võtta.

Glo blue. Sõõrikuaugud.

Ostsin omale pidžaama. Võib julgelt väita, et esimese nimetatud eseme viimase 28 aasta jooksul. Igal juhul veedan selles nüüd suurema osa oma päevast - hommikul kella seitsmest mõnikord magamaminekuni. Ja hetkel on ilm jälle nii soe, et kui päeval on sellega palav terrassil lõunat süüa, siis õhtul just sobiv veini juua. Sobivad sussid olid juba olemas.

 

Ühtlasi jätkub "elu nagu Saksamaal" ehk lisaks mündikärudele ja tasulistele kilekottidele Aldis, tähistab kaubandus siin ka Oktoberfesti ning kodupoest on võimalik soetada weisswursti, hapukapsast, Haken-Pschorri õlut ja veel üht-teist. Ainus, mis silma pole hakanud, on dirndlid. Ja õnneks pole ka nahklühkarites ja kootud põlvikutes mehi liikvel. Võimalik ka, et ma liigun vales ringkonnas. Lisaks Oktoberfesti kraamile hakkasid nädala sooduspakkumiste bukletis silma muuhulgas "sõõrikuaugud".

 

Reedel olime linnas ja peale seda kui mina olin ära söönud salati ja Scott megavõiku, tegin ettepaneku astuda läbi tassikoogikohvikust. Scott teatas, et tema ei taha midagi. Jäi tänavale ootama ning kinnitas veel korra, et mitte midagi ei soovi. Et ma isegi ei kaaluks talle koogi ostmist. Ostsin siis neli tassikooki ning kui ma õhtul olin viimast alustamas, selgus, et ega Scott ikka ära poleks öelnud küll kui ma oleks küsinud kas ta ampsu soovib. No ma siis küsisin. Viga!

 

Laupäeval läksime Detroiti ning plaan oli ühes sealses dineris ka brunchi süüa. Panime autole parkimisaja kaks tundi ning kõndisime dinerisse. Meie nimed said tahvlile alla paremasse nurka, poole Michigani rahvaloenduse järele. Ooteaeg, et üldse ennast toolile saaks toetada, oli 35 minutit. Läksime vahepeal vaatamisväärsustega tutvuma. Ca 5 minutit peale 35 minuti möödumist saime lauda ning kuna olime juba ukse taga menüüga põhjalikult tutvunud, esitasime suhteliselt kiirelt ka tellimuse ära. Lauda jõudsid veed (siin on jäävesi alati tasuta ning tihtipeale tuuakse ka ilma küsimata) ja kohv. Mida ei jõudnud, oli toit. Seda ei jõudnud ka ca 30 minutit hiljem. Selgus, et vahele oli tulnud ca 20-pealine kamp, kellele siis hakati ka mune ja muud valmistama. Ilmselgelt oli selge, et me olime näljased, kell hakkas siiski peatselt 12le lähenema, mis ei jäänud märkamatuks ka ettekandjale, kes meile lauda majamimoosad (šampus + virsikumahl + värske apelsinimahl), šokolaadinööpidega küpsised ja laimitassikoogi tõi. Veerand tundi hiljem jõudsid ka toidud ning mina oma sidrunimarinaadis suitsulõhe, punasesõstrakobara, marineeritud hernekaunte, pehme pardimuna ja kõige muuga, mis seal oli, jäin väga rahule. Isegi kui kõht juba küpsiseid täis oli. Scotti vahvlid kanasalatiga, kausitäis friikaid ja praetud rohelised tomatid tundusid ka hästi kaubaks minevat. Praetomatid olid head, muide.

 

In no time, kaks ja pool tundi peale kohalejõudmist oli söödud ning võtsime suuna Belle Isle'ile, mille kohta ma olin lugenud, et seal on mahajäetud zoo. Minu pettumuseks selgus, et seal on kõigest nature zoo ehk taimeaed. Miks nimetab keegi parki zooks? Aga kuna meil olid rattad kaasas, siis tegime tunniajase ringi USA ja Kanada vahel asuval saarel ning läksime seejärel Packardi mahajäetud autotehasesse. Tehas oli ümbritsetud siltidega, mis soovitasid meiesugustel seal mitte trespassida ning juhuks, kui kiri piisavalt efektiivseks ei osutu, siis seisis seal ka turvafirma auto. Me siis ei hakanud sisse minema. Nägigi igav välja. Fisheri vana autotehas oli aga teisest mastist, ühtegi keelavat silti polnud ning lisaks oli isegi üks uks pärani. Või pigem - eest ära võetud. Ei pidanud üle aia ega aia alt ronima ega miskit. Ei mingit adrenaliini. Igal juhul olime seal juba kolm korrust läbi vaadanud kui mulle hakkas tunduma, et mingid hääled ja muusika on kahtlaselt lähedal. Scott kuulas ka ja ütles, et ah, õuest tuleb, näe, seal on asustatud majad. Ma arvasin, et tal on kuulmisega probleeme, aga las ta jääb, eksole. Viiendal korrusel, vaevalt trepikojast välja astunud kui paremat kätt oli terve seltskond. Astusime trepikotta tagasi ning pidasime paremaks viienda korruse vahele jätta. Liikusime kuuendale ja sealt katusele. Vaated linnale olid nii ja naa, aga vaated läbi "katuseakende" viiendale korrusele andsid teada, et seltskond, kes seal oli, lennutas drooni.

 

Käisime veel Fisheri teatri 19. korrusel linnavaateid vaatamas ning sealt läksime mahajäetud eramute rajooni. Roheliste puude ja päikeselise ilmaga ei näinud see teps mitte nii trööstitu välja kui jaanuaris sompus ilma ja raagus puudega. Aga ideele teha ka seal ratastega ring, pani Scott veto, küsides, et kas ma olen täiesti segane. Ma ise seda küll ei arva, aga pikema arutelu antud teemal jätsin teiseks korraks.

 

Eile viisin oma Schwinni esimest korda shoppama. Käisin Busch'is ja ostsin muuhulgas kohupiima (quark). Neil pole siin ikka õrna aimugi, misasi on kohupiim ja kuidas see peaks maitsema. Tagasihoidlikult öeldes oli see hullem kui Skyr ja Skyr on minu meelest väga ebameeldiv.

 

Tulles korra tagasi teema juurde "Elu nagu Saksamaal", siis suvel liitusin paari Ann Arbori ja ühe eestlaste grupiga Facebookis. Liitumine toimus kui õlitatult. Täna pidasin heaks mõtteks liituda ka mõne sakslaste kommuuniga. Peale "join" vajutamist tuli ette rida küsimusi praeguse asukoha, varasema elukoha Saksamaal ja veel nipet-näpet kohta. See tehtud, võeti gruppi vastu tingimusega, et pean seal veel küsimustele vastama. Lähen nüüd siis ja annan teada, mis aastal ma sündinud olen, kus ma Michiganis elan, mis on mu seos Saksamaaga ja võimalik, et veel üht-teist. Ma hetkel väga ei süvenenud.

Go blue. Go red.

Elame eramute piirkonnas. Kõige lähemad mitteeramud on teisel pool metsa asuv kool ja paari kilomeetri kaugusel asuvad toidupoed. Üks kirik-kool on ka lähikonnas. Muus osas pole ajaleheputkatki. Scottil on musta värvi jeep. Esimesel päeval kui ma meie maja ees punast kastiautot nägin, olin natuke üllatunud. Meil ei tundunud külalisi olevat. Ka teisel päeval ei paistnud külalisi, kuid auto parkis ikka meie akna all. Kolmandal päeval küsisin Scotilt, et miks meil see truck seal seisab. Selgus, et see on naabri oma. Ta varem parkis seda teise naabri maja ette, aga too palus seda mitte teha, sest tal käib tütar tihti külas ja tahab ka oma autot parkida. Nüüd siis pargib meie maja ette. Tal omal olevat ilusad lilled maja ees ja ta ei taha neid autoga varjata. Vabandust, kuidas palun? Siin on igal majal tänavalt alates sissesõidutee, enamustel tundub ka garaaž olevat (vt. kahte esimest pilti). Lisaks on krundi piires võimalik tänavale parkida vähemalt kaks autot. Ehk ilma naabreid häirimata oleks võimalik oma krundile ja selle äärde jäävale tänavale parkida neli! autot. Aga ilmselgelt, kui see lilli varjab, siis tuleb autot naabrite majade ees hoida... Needless to say, neli nädalat hiljem pargib see punane kastikas ikka meie maja ees (vt. kolmandat pilti, tehtud täna hommikul). Sest erinevalt nõukogude naisest, kes asja kohta konkreetselt arvamust avaldaks, on siin teine pool viisakas ameeriklane... Aga tsiteerides sedasama ameeriklast, siis "common sence is not so common anymore".

 

Üleeile käisime ratastega teisel pool ülikoolilinnakut asuvas parkmetsas. Selgus, et mu Schwinniga on täitsa nitševoo sõita, kui välja jätta asjaolu, et mäest üles pedaalides kippus ta ise kõige kergema käigu pealt kõige raskema peale vahetama. Ja kuna tegemist on uunikumiga, vabandust retroga, siis käikude vahetamiseks tuleb pedaalimine korra seisma jätta, käik vahetada ja siis edasi litsuda, siis pole ülesmäge minnes see just kuigi lihtne ettevõtmine.

Go blue. Bighouselive. Elu nagu Saksamaal.

Laupäeval oli siinsel, riigi suuruselt kolmandal staadionil kodumäng. Michigan vs Cincinnati. Staadionil oli üle 110.000 pealtvaataja ehk ca terve Ann Arbori (või Tartu) linnatäis. Needless to say, Michigan võitis. Ühtlasi oli ilus päikeseline ilm ning saime kauni maasikakarva jume. Isegi mu kõrvarõnga all oli valge laik selgelt näha kui need õhtul ära võtsin.

 

Eile käisime paaril garaažimüügil ning toidupoodides. Kokkuhoidlik ida-eurooplane otsustas, et on vaja hakata kokku hoidma ning võtsime oma nimekirjaga esmalt suuna Aldile. Nimelt selgus nädalajagu tagasi, et esiteks on Aldi kui Saksa kaubanduse lipulaev ka siia riiki jõudnud ning teiseks pole Scott seal kunagi ostlemas käinud. Kolmandaks sattus mulle hiljuti ette artikkel, kus loeti üles 23 kõige alahinnatumat toodet USA Aldides, millest juba teine mul silmad särama pani. Läksime poodi mõttega osta nimetatud snäkid ning teistpidi välja tulla. Kui kummalgi enam vaba kätt polnud, sest kõik oli kraami täis laotud, läksin ja tõin käru (sest ostukorvi seal loomulikult polnud, kes see ikka nii vähe ostab...). Muuhulgas ostsime iirist tumedas šokolaadis meresoolakristallidega (pool oli otsas veel enne kassassejõudmist), mandleid kakaos (ca kaks korda soodsamad kui need, mis meil parajasti köögikapis olid), paprikaid (müüdi kolmekaupa, hind 3 dollarit pakk; senine soodsaim leid oli Krogerist, 3 tk 5 dollarit), kaks pudelit silmapilgutava öökulli veini (roosa on väga magus, kahtlus on, et valge on veel magusam; vähemalt suhkruga pole nad selle 2,89 maksnud pudeli juures koonerdanud), juuste (väga hea), õunakastet ja veel üht-teist. Ja tüüpilise saksa poena ei olnud ka kilekotid tasuta.

 

Ann Arboris asuv Zingerman on kuulus. Vähemalt foodie'de hulgas. Lisaks külastas seda ka Simon Majumdar oma kuulsas raamatus "Minu maailma maitsed". Zingermanist saab nii võileibu, salateid, kooke kui hommikusööke ja võimalik, et veel midagi. Scotti lemmikud on võikud. Sõime neid ka jaanuaris ning juba siis võttis hind mind sõnatuks - üldjuhul maksis väike võiku ca 12 dollarit ja suur 14-15. Võimalik, et näiteks lihaga olid kallimad, aga sinna osakonda ma ei vaadanud. Igal juhul, vaatamata sellele, et need, mis me talvel sõime, superhead olid, ei muutnud see fakti, et nad ikkagi kallid olid. Seega tuli taas hea idee neid ise teha. Nagunii on grill meil koguaeg käigus. Zingermani lehel oli ilusti iga võiku koostis välja ka toodud. Sõime täna Rogeri suurt piknikku (grillitud spargel, marineeritud ja grillitud portobello seened, juust ja dijoni sinepikaste) ning Gaili & Scotti Viva Las Veganit (hummus, röstitud punane paprika, lehtkapsalehed ja grillitud suvikõrvitsaviilud). Et asi oleks ehedam, tõime isegi leiva otse Zingermanist. Võikud olid täielik success ning hind tuli nelja võiku kohta vähem kui Zingermanis ühe eest välja käia tuleks.

Go blue. Kaubandus.

Läksime eile ühte kaltsukasse. Kohalejõudes selgus, et tegemist on uue kauba eelse tühjendusmüügiga ning ostjatel on võimalik soetada nelja dollari eest suur paberkott ning see omale sobivat kraami täis laduda. Maksta tulebki vaid see neli dollarit koti eest. Ühtlasi seletas see ka tühjade riidepuude ridu stangedel. Ning seda, et leidsin vaid ühed sobivad püksid. Marssisin nendega leti äärde, kus oli juba rahvas ootel, kotitäied leti ääres. Leti taga kolm naisterahvast, kahel neist vanust julgelt pealt 80. Üks neist õpetas teisele parajasti kassaaparaadi kasutamist. Esimene, natuke noorem afroameeriklane, tundus olevat kommunikatsiooni peal, sest tema põhitegevus oli järjekorras olijatega suhelda. Samal ajal kaks eakamat naisterahvast tegutsesid kassaaparaadi ja arveraamatuga. Kui lõpuks tundus, et järjekord minu käes on, pakuti mulle esmalt selle 4-dollarilise koti soetamise võimalust. Ma tänasin, et pole vaja ning lükkasin oma teksaseid üle laua neile lähemale. "Aga ainult dollar juurde ja sa, mesi, saad ju terve kotitäie kraami!" "Aga... mul ei rohkem midagi vaja". Kassaaparaadini jõudes selgus, et lisaks on kogu kraam poole hinnaga, ehk sain oma 3-dollarilised teksad 1.59 eest. Kui ma ei teaks, et tegemist on poega, kus töötavad vaid vabatahtlikult, oleks ma arvanud, et tegemist on Filipiinide või kommunistliku lähenemisega, kus iga hinna eest kõikidele tööd üritatakse leida. Ka Filipiinidel oli poodides ja kaubamajades ühe ostja kohta 4-5 töötajat, kellest keegi ei teadnud kaubast ega klienditeenindusest rohkem kui kliendid ise.

 

Läksime ka Targetisse, kus teel mulle vajaliku kaubani jäi ette spordiosakond ning rabasin omale ühe 8 dollari pealt 6 peale allahinnatud joogipudeli kaasa. Kassas löödi selle eest ikkagi kaheksa läbi ning minu küsimuse peale, et see peaks ju kuus olema, soodukas oli, lippas, vabandust, jalutas üks naisterahvas asja uurima. Selgus, et oligi kogemata vale hind välja jäänud ning vähe sellest, et mulle vahe hüvitati, sain lisaks veel kolm dollarit ehk 6-dollarilise pudeli kolme eest. Väidetavalt olla siin seadus, et kui pood kasseerib rohkem kui hind väljas on, tuleb kliendile hüvitada hinnavahe 2,5-kordselt. Võrdle Eesti seadusega, mis ütleb, et kui saalis ja kassas hinnad erinevad, siis pole kliendil kohustust osta kallima hinnaga. Hea teada, et klienti ei sunnita soetama kaupa, millel on saalis väljas hind 59 eurot ning kassas selgub, et tegelikult on ikka 89... Ja hea, et see seadusega reguleeritud on.

Go blue. Elekter on loomaaias.

Esmaspäeva öösel murdus maja taga puu ära ja kukkus pehme maandumisega otse elektriliinidesse. Kui teisipäeval ärkasime, siis osades tubades sai veel tuld põlema panna, osades mitte. Samuti töötasid osad pistikupesad ning poole vinnaga ka pliit. Wifi oli olemas. Umbes pool 9 jõudsid töömehed kohale ning asusid kohe saagima ja oksi vedama. Kell 9:05 keerati kogu majas elekter välja. Aga hea, et sellistest asjadest ette hoiatatakse, onju? Kell 10:15 tuli voicemail, et juba 9:45 ehk pool tundi tagasi võime taas elektrivalgel küünlaid põletada. Kauem kui 10:26ni oodata ei tulnud.

 

Ootasin oma Amazoni pakki. Pidi täna tulema. Hoidsin koguaeg silma sissesõidu teel peal, et saaks kohe paki kätte kui kohale jõuab ja lahti harutada. Vaatasin siis mingi hetk Amazoni lehele, et kas nad on seda "täna enne kella kaheksat õhtul" täpsustanud ka ja selgus, et pakk on juba kohale toimetatud. Tegin ukse lahti ja tõepoolest, seal ta oligi. Igal juhul on mul nüüd pildilolevad sussid, millega saan ka jahedamatel sügisõhtutel terrassil veini juua. Lisaks ka kiiver, mis pidi täna linna peale saama, aga enne jõudis sadama hakata.

Go Blue. Rock'n'Road

Eile läksime randa. Kahte randa õigemini. Hommikul pakkisime cooleri toitu ja jooke täis ning võtsime suuna South Havenisse. Selle ca kahetunnise sõidu järel oli ilmselgelt vaja esimese asjana toituma hakata, seega korjasime soovitu coolerist kotti ning tegime rannal pikniku. Mingil arusaamatul põhjusel pidasime heaks mõtteks ka ujuma minna, aga poole kintsuni vette jõudes, kui lained juba nabani tõusid, oli selge, et sulamistemperatuuril vesi pole just päris see, mida me ootasime, ning kobisime oma siniste säärte väel välja tagasi.

 

Teel Grand Havenisse jäi teele Holland, kus tegime ka väiksemat sorti jalutuskäigu. Suhteliselt sooja ilma peale oli mul tekkinud isu jääkohvi järele ning astusime sisse külmutatud jogurti kohvikusse, kus oli uksel suur silt, et pakuvad kohapeal röstitud ubadest ka jääkohvi. Et nutikas ikka oma vigadest õpib, siis küsisin, et mis joogi ma jääkohvi nime all saan. Selgus, et topsitäie musta kohvi jääkuubikutega, kuhu võin ise piimapulbrit või igavesti säilivat kohvikoort sisse panna. Liikusime ilma kohvita edasi.

 

Kuna tegime mäkis tualetipeatuse, siis vaatasin üle ka sealse menüü ning otsustasin kohvijookide alt Frozen Frappe (caramel / mocha) võtta. Kassapidaja küsib, et mis tüüpi. Pakkusin, et M? Noh, seal oli S, M, L valikus ja ma suurt ei tahtnud. Selgus, et vale vastus. Kordas uuesti, et mis tüüpi. Arvasin siis huupi, et äkki ma peaksin karamelli ja moka vahel valima ning selgus, et bingo! Järgmiseks suurus. Ütlesin uuesti M (sest noh, mul ei tulnud meelde, kuidas see keskmine pikemalt on, middle ei tundunud õige), mille peale kassapidaja uuesti täpsustas. Lõpuks saime mõlemad aru, et ma mediumit soovin. Tellimus läks töösse. Peale meie saalis kliente polnud. Drive-in'is autosid paistis. Leti taga oli ametis vähemalt 5 töötajat. Kui mulle 5-minutilise ootamise järel tunduma hakkas, et tellimus on ära unustatud või mõnele läbisõitvale juhile antud, siis tuli tütarlaps, pani letile topsi ning hõikas, et 437 on valmis. Selgus, et 437 on just see, mida ma ootasin.

 

Grand Havenisse jõudes saime parkimiskoha otse randa, auto esiots peaaegu oli liivas omadega. Käisime ujumas (vesi nagu parimatel päevadel Pärnu rannas), võtsime päikest, sõime, vaatasime, kuidas üks mees tuulelohesid lennutas. Tal oli oma tamiili külge neid vähemalt kümmekond pandud ning kui ta umbes tund enne meie lahkumist neid kokku hakkas pakkima, siis meie lahkumise hetkeks oli ta omadega poole peale jõudnud. Ma imestan ta naise kannatlikkust, kes pakkimise ajal seisis ja neid lohesid sangapidi kinni hoidis. Tundide kaupa. Ma siiski loodan, et see polnud neil iganädalavahetusene meelelahutus.

 

Koduteel, kui päike oli omadega loojas, sõitsime Lansingu kandis ilutulestiku alt läbi. Ma olin väga liigutatud, selline vastuvõtt :)

Go Blue. Poeskäigud.

Mu hommikusöögid ja poeskäigud on saanud täiesti uue kvaliteedi. Esiteks avastasin, et kui läbi maja taga oleva metsa lühilõigata ning seejärel ka kooliterritoorium läbida, jõuan nüüdseks lähimasse toidupoodi (mis samas pole ka linna kalleim) ca 17 minutiga. Teekonna algus on dokumenteeritud postituse alguses olevas gifis. Lisaks avastasin poest ricotta (maitseb täiesti nagu ricotta, aga on vedelam kui mulle harjumuspärane) ning kohupiima (ei mahtunud laupäeval kotti, seega ootab proovimist). Enam ei pea mööda poode 2%-lise rasvasisaldusega jogurteid taga ajama! Elu on ricotta.

 

Tagaaeda tundub ennast üsna permanentselt juba mainitud skunk sisse seadnud olevat. Lisaks on liikvel ka koolibrid ja vähemalt üks koopaorav. Ilma Alvinita.

 

Kui Detroidi lennujaamast Ann Arbori suunas sõitma hakata, on üleval suur silt: "Prison area. Don't pick up hitchhikers." Ehk siis: tegemist on vanglapiirkonnaga, ära pöidlaküüdimehi peale korja.

 

Ostsin reedel omale ka jalgratta. Kuna tegemist 70ndate Schwinniga, siis vajab küll natuke putitamist, aga loodetavasti saab selle tehtud selleks ajaks kui Amazon kiivri kohale toimetab.

Go Blue. Grand Rapids.

Mul on täiesti kajastamata eelmise nädala pealelõunane väljasõit Michigani suuruselt teise linna, Grand Rapidsisse. Enne minekut arvas Scott, et tegemist on suuruselt kolmanda linnaga, mille peale ma tundsin huvi, et mis teisel kohal asub. Noh, mulle polnud just jäänud muljet, et siin osariigis üldse väga suuri linnu oleks ning ega ma varem (ajaarvamine siinkohal enne Scotti ja alates Scotist) peale Detroidi midagi ei teadnud ka. Scott küsis selle peale, et a mis esimene on. Ma olin natuke nagu üllatunud, sest ilmselgelt on esikohal ju see ainus linn, mida ma siin üldse teadsin. Scott kahtlustas, et see tühjaksjooksnud linn ei satu isegi esiviisikusse. Konsulteerisime google'iga ning Michigani linnade esiviisik on siin (noh, kui teil ka kellegagi aruteluks läheb):
Detroit (tuntud ka kui mootorilinn) 677,116 elanikku
Grand Rapids (tuntud ka kui mööblilinn) 195,097 elanikku
Warren 135,358 elanikku
Sterling Heights, osariigi turvalisim linn 132,052 elanikku
Ann Arbor, koduks riigi ühele parimale ülikoolile 117,070 elanikku

 

Ühesõnaga, läksime siis Grand Rapidsisse, sest Scottil oli seal appointment. Mina täägisin lihtsalt kaasa, et vahepeal metropoliga tutvuda. Peale esmast ajaloolise mäe ja kaunite puitmajade ülevaatamist tutvusin erinevate tumedanahalistega, kes "Hi Miss" hüüdega minu poole pöördusid ning kellest mitmed ka arvasid, et minu näol on tegemist kõndiva pangaautomaadiga, kust ilma kaardita, ainult küsimise peale pappi saab. Me siinkohal siiski kokkuleppele ei jõudnud.

 

Linn ise on kena (vaata pilte). Kuna Scottil läks planeeritust kauem aega, läksin vahepeal kohvikusse (coffee shop, mitte mingi suvaline deli onju). Seina peal cappuccinod jmt kõik ilusti kirjas. Kuna õues oli lihtsalt kuum, küsisin, kas neil jääkohvi on. Loomulikult, kas tahan, et ta mulle topsi koore jaoks ka ruumi jätaks? See pani küll paar häirekella helisema, aga mitte liiga kõvasti, et tellimusest loobuda. Aga jah, soovisin ka koore jaoks ruumi. Hetk hiljem oli mu ees topsitäis musta kohvi jääkuubikutega. Teenindaja viitas seina suunas, kus ühe laua peal olid suhkrupakid, kooretopsid ja piimapulber. Oh, well.

 

Enne kojutulekut käisime veel Itaalia restoranis, kus tööpäeva õhtule sobivalt oli õnnelik tund ning rida sööke ja jooke ainult viieka eest. Võtsime kaheksajalasalatit, lihapalle (Scott) ning käsitsitehtud pasta kooreses viinakastmes roheliste ubade, krabiliha ja röstitud kapparitega. Kui te pole kunagi röstitud kappareid söönud, siis soovitan. Ülihead. Pole seda tavapärast haput maitset, vaid kergelt soolakas. Ja krõmpsuvad. Igal juhul olime selle erakordselt hea kaheksajalasalati ära söönud kui Scott küsis, et kas ma pilti ei teinudki. No ei teinud jah, kiire oli. Sööma oli vaja hakata. Otsustasime siis, et ajaloo huvides tuleb salat ikkagi jäädvustada ning võtame teise portsu koju kaasa. Scott tellis uue salati, palus selle taldrikul lauda tuua, et ma pildi saaksin teha ning seejärel take away karpi pakkida.

Go blue. "Kuidas siis USAs elu on?"

Lojaalne lugeja, tunned ka ennast selle küsimuse esitajana ära?

Tavaline. Teistsugune. Harjumatu. Tallinnas oli mul kõik käe-jala juures, jalutuskäigu kaugusel. Siin on lähim toidupood 25-minutilise tempoka ja võrdlemisi igava teekonna kaugusel. Põnevaim asi, mis sinna teele jääb, on hekist tehtud sajajalgne (vaata ühte varasemat postitust, sealt näed pilti). Pirnipuu on ka. Plaanin ära maitsta. Aga alates tänasest on mul 70ndate Schwinn, millega ma kodu ja kaubanduse vahel kruiisima hakkan.

Avalikes tualettides on kabiini ukse ja seina vahel ca 2cm vahe. Meenuvad nõukaaegsed koolikäimlad, kus puudus igasugune privaatsus, sest kolme poti peale oli kümnendas keskkoolis kaks poolikut ust.

Scott vahest mainib, palju väljas sooja on. Või siis pole. Numbrid nagu 68, 73, 89 jmt ei ütle mulle endiselt midagi. Vähemalt on plussis, seda ma tean.

Hommikuti ennast kaaludes tundub kaal korralikult kõikuvat ning olles üks hommik 134 ja järgmisel 132, võiks arvata, et on põhjust šampus avada, kuid kaalulangus on tegelikult vaid ca 900 grammi.

Poes on "kilohinnad" naeltes, mis jätavad kokkuhoidlikule eurooplasele eksliku mulje nagu oleks hinnad soodsad. Ühtlasi häirivad mind mitme-tüki-hinnad. Näiteks maksid 4 sidrunit 5 dollarit. Tore, aga kui ma vaid kahte tahan? Mõne asja puhul piisaks jagamisest, mõne puhul on ükshaaval ostes hind kallim kui mitmekaupa. Selgus üldjuhul selgub kassas.

Poodides näidatud hinnad on ilma maksudeta. Kassas selgub, et juurdehindlus on ca 6 protsenti.

Taluturgudel ja poodides on üllatavalt palju mahetoitu saada. Kui nüüd mõni pizza ja pasta välja arvata, siis toidulaual on valdavalt värske (grillitud või röstitud või toores) köögivili olnud. Ja rohkelt juustu.

Lisaks temperatuurile, kaalu- ja pikkusühikutele tundub neile siin ületamatu probleem olevat ka kuupäevade arusaadavalt kirjutamine.

Tekikotid siin riigis veel revolutsiooni teinud pole. Endiselt kasutatakse kombinatsiooni linast ja tekist. Vastu hommikust on kombinatsioonist enamasti saanud üks kahest.

Amazonist tellides saatekat ei lisandu ja kraam on paari päevaga kohal.