Go Blue! Oravad.

Kuna nüüd oli ka top olemas, siis ei olnud enam mingit põhjust jooksmist edasi lükata. Kell 9 panin riidesse ning tegin ringi Ann Arboris. Veendusin, et oravaid on siin rohkem liikvel kui inimesi. Esimest korda siinviibitud aja jooksul oli ka lund sadama hakanud. Aga ilmselgelt, milleks minna jooksma eile, kui päike paistis kui saab minna ka täna, kui lund sajab.

Lõuna ajal käisime õlut degusteerimas ja glasuuritud brüsseli kapsaid söömas. Ühtlasi astusime sisse ka kirsikauplusse, kuna teatavasti on Michigan Ameerika kirsipeakond. Mul oli ju magnetit vaja. Müüja tundus pikemalt telefoni otsas olevat, mis meile sobis, sest maitsesime läbi kõik degusteerimiseks väljapandud moosid ja šokolaadi sees kirsid.

Astusime sisse ka mingisse Detroidi naha- ja kellakauplusse. Scott arvas, et kallid kellad neil seal, vaatas ühte 900-dollarilist. Kuna mina olin esimese kellana kätte võtnud 2.300-dollarilise, siis minu meelest see 900ne oli nagu poolmuidu saadud. Jäime müüjaga juttu ajama, selline noorem poiss. Kui kuulis, et ma Eestis, siis selgus, et ta on pool aastat mingi kunstikooli projekti raames Muhus elanud. Ja mõnda aega ka Portugalis ja Helsinkis.

Erinevalt New Yorgist õnnestus meil siin ennast pealelõunanäpist ka üles ajada ning õhtust sööma minna. Sõitsime naaberlinna ning sõime kõige maitsvamaid vähikevadrulle, toorest tuunikala, tortillasuppi ja praetud valget kala. Üks meist ka seakõhtu.

Go Blue! Rundschau Ann Arbor. Turist.

Kui juba uued jooksujalatsid ja retuusid olemas, siis ilmselgelt ei saa minusugune kõva sportlane niisama passima jääda. Lippasin veel korra T.J. Maxxist läbi ning ostsin ka topi, et saaks jooksma minna.

Õhtul oli külaskäik plaanis ning tegin kaasa neid, tavapäraselt väga suurepäraseid kaneelirulle toorjuustuglasuuriga. Esiteks oli mul probleem sellesama eilemainitud jahuga. Pärmitainas meenutas pigem muretainast. Ja siis toorjuustuga, mida ma või ja tuhksuhkruga lõpuks siidjaks glasuuriks ei saanudki. Rullide peale läks seega kodujuustu meenutav glasuur. Aga õnneks oli küllakutsuja teinud süüa suuremat sorti alevikule Ruandas ning selle aja peale kui kohviaeg käes, oli kõht nii täis, et see, kuidas üks kaneelirull maitseb, oli ka suhteliselt ükskõik. Iseenesest oli muidugi ettenägelik perenaine ka omalt poolt desserdi ette valmistanud (cannelloonid).

Pealelõunal sain sightseeing jalutuskäigu Ann Arbori ülikoolilinnakus ning kesklinnas. Väga armas :) Muuhulgas ka maailma suurimas maa-aluses raamatukogus. Pildilt on näha juuratudengite poolt kapsaksloetud raamat.

Go Blue! Suur.

Siin on kõik suur. Kõik. Kui ma paneksin Scotti külmkapi, pesumasina, kuivati ja pliidi oma magamistuppa, siis mahuks ma ise sinna veel ainult külg ees sisse minema. Voodi oleks eelnevalt juba välja võetud.

Ja kõik toiduained on teistmoodi. Munad ja suhkur vahustuvad kreemiks poole minutiga. Sama koguse jahuga nagu Eestis, tuleb koogitainas selline, et vooli sobiv kuju välja kui tahad, mitte ära vala vormi. Või noh, vähemalt ma süüdistan selles koostisosi, mitte ennast.

Aed on täis pakse oranži-hallikirjusid ja saledaid musti oravaid.

Tegime jälle poeringi ning plaanisime peale seda välja sööma minna. Aga kella viiesed ärkamised annavad tunda ning läksime koju magama.

Go Blue! Hi, how are you?

Lähed poodi, näed saalitöötajat: "Tere! Kuidas läheb"- "Oh, tänan küsimast, hästi ja endal?" - "Kah hästi, tänan." Jõuad kassasse, sama dialoog. Tahad küsida, kus riiulis on kikerherned, sellele eelneb sama dialoog. Ostad kinopiletit, sama. Ma vist tundun siin nagu mingi Beverly Hillbilly, sest ma unustan koguaeg küsida, et kuidas neil läheb. Sest noh, olgem ausad, ega see mulle korda ka ei lähe. Erinevalt neist, kes mulle nagu long lost sugulasele peale lendavad.

Peale lõunat tundus aeg olevat sobiv poekülastuseks. Scott viskas mind T.J. Maxxi, mis on lähisuguluses mu Müncheni lemmikpoe, T.K. Maxxiga. Plaan oli osta käekott, poest tulin välja ... Calvin Kleini jooksuretuuside ja Salomoni jooksujalatsitega.

Õhtul läksime kinno. Peale toidupoe hindu (näiteks liitrine jogurt ca 5 dollarit, purk kikerherneid 2.50, kõige soodsam toorjuust ligi 3 dollarit) olin juba valmis kinopiletisse väiksema varanduse investeerima, aga selgus, et see maksab "kõigest" 10.25. Täitsa soodukas tundus. Ja film oli kah hea.

New York, baby, New York. Go Blue!

Meil olid jällegi plaanid. Esiteks vara ärgata. Toimis. Ajavahe tõttu eurooplasel piece of cake. Hommikusöök. Veel ühekordset vahtplasti. Viisin Scottile kaneelirulli üles. Vahtplastist kausikeses.

Järgmine osa plaanist oli minna Guggenheimi muuseumi vaatama. Veel enne kui oma Times Square'ilt minema saime, olin ma sõnatu. Metroo, mis ette sõitis, ei olnudki Guantanamost ülejäänud vangide vedamise kong. Vagunid oli tavapäratult avarad ja puhtad. Ja see polnud veel kõik! Nagu Teleturus... Sest ka ülalinnas asuv metroopeatus jättis endiselt sõnatuks.

Meil oli vaja puuderdamisruume kasutada ning hea õnne peale astusime kohvikusse sisse. Kuna keegi otseselt teed ei tõkestanud, puuderdasime ninad ära ning kõndisime välja. Scott oli hämmastunud. Et kohvi ei pidanudki ostma. Eile oli meil kah sarnane vajadus, astusime Marriotti hotelli sisse ja küsisime, puhtalt hea õnne peale jälle, et kas võime tualetti kasutada. Selle peale suunati meid kuuendale korrusele. Scott oli ka siis hämmastunud. Ma nüüd ütlesin, et ma olin kah reedel Little Italys. Nimelt oli meil vaja üks kahekümnene lahti vahetada, sest me ei saanud muidu metroopileteid osta. Astusime ühte suvalisse kohvikusse sisse ja ma küsisin, et kas on võimalik üks kahekümnene kaheks kümneseks vahetada. Selgus, et pole. Ilma isegi kassaaparaati vaatamata. Ma olen siiani hämmastunud.

Aga Guggenheim üle vaadatud, kõndisime läbi Central Parki Hummus Place'i lõunat sööma. Napikas. Kui me jõudsime, olid kolm lauda hõivatud. Kui me toidud saabuma hakkasid, olid kõik lauad hõivatud. Aga hummus oli ülihea.

Peale seda tundus, et on veel aega ka Central Station üle vaadata ning tegime sealtkaudu kiire ringi. Kuigi tundub, et Scott oleks võinud vabalt ka tund aega hiljem lennujaama minema hakata, arvas ettevaatlik eurooplane, et nüüd on viimane aeg bussi istuda. Lennujaamas veendusin, et tõepoolest on olemas lennujaamasid, mis ei paku tasuta wifit. Küll aga pakkus United võimalust ülebronni tõttu minna järgmise lennuga ning saada 300 dollarit lennukrediiti. Ei tundunud ahvatlev ning lendasime nagu plaanis, Detroiti. Detroit oli veel udusem kui New York. Ann Arbor on ka udune, niiet peab mõni teine päev täpsemalt üle vaatama.

New York, baby, New York. Pool.

Sisenesime eile siis tunnelisse, mis kirjade kohaselt oli NY metroo. Kui see oleks ehitatud viimase 10 aasta jooksul, siis ma arvaks, et nad said inspiratsiooni 90ndate Narva maantee ühikatest ja Patarei vanglast. Aga väidetavalt olla see siiski vanem ning võrreldes 70ndatega nägevat praegu täitsa tiptop välja. Kes on käinud Patarei vanglas eksursioonil, on näinud ka vangikonge. Ning tunneks metroovangunisse sisendes kindlasti äratundmisrõõmu. Scott ei saanud täpselt aru, kuidas ma alati õige suuna metroo leidsin ja me õiges peatuses väljusime. Ega ma ise ka sellest eriti aru ei saa. Sest tulevikumuusika nagu elektroonilised tablood jmt pole NYC metroodesse veel jõudnud.

Kuna eile liikusime natuke plaanipäratult ringi, siis täna väljusime kindla sihiga silme ees. Vaadata Wall Streeti, pulli, leedi Libertyt, ületada Brooklyni sild, teha seejärel pealelõunanap ning minna siis tuledes linna pildistama ja Little Italysse sööma. Mõeldud, tehtud. Väljusime hotellist, selgus, et ülemine pool New Yorgist on udus ning võtsime suuna nagu plaanitud, Manhattani lõunatippu. Nägime pulli, läbi udu tõrvikuhoidjat, finantskeskust ning kulutasime pooltunni, et leida võimalus Brooklyni sillale saada. Sild oli väga äge ning Brooklynis sõime ka lõunat.

Peale karrisid tundus aeg pealelõunauinakuks sobiv olevat, aga mul eile õhtu värskelt meeles, siis otsustasin selle asemel hoopis Little Italy restoranide reviewsid lugeda. Valisin ühe välja, Scott helistas, et bron teha ning sai teada, et unusta ära, isegi walk in lauad on kinni ja bronnid on järjekorras. Kuna vahepeal oli kadunud pagas ka koera saba ületanud, tõime jääd ning panime Kozeli ja Musta Nunna külma. Ja jõime ära ka. Võtsime siiski suuna Benito One suunas, astusime sisse ning vastu kõiki ootusi suunati meid kohe akna alla kahesesse lauda. Me ei lasnud seda omale kaks korda öelda ning lasime veini lahti teha. Valisin ravioolide ja pasta vahel ning otsustasin pasta kasuks, sest ravioolisid tuuakse ju teadupärast vähe, aga ma olin näljane. Sellest pastakausitäiest, mis mu ette pandi, oleks ma nädal aega süüa saanud ja mõne väiksema Aafrika riigi ära toitnud. Vaatamata sellele, et ma kaks kolmandikku kausitäit tagasi saatsin, mainisin ma siiski nii möödaminnes Scottile, et ma ikka nii hea meelega prooviks ühe raviooli ka. Soov sai hetkega ettekandjale edastatud, kes lubas vaadata, kas saab mõnest tellitud portsust mulle ühe pihta panna ning tuli kolm minutit hiljem, alustassi peal üks raviool ja desserdikahvel :)

Tagasitulles metroo juurde, siis õhtul kojuminnes kõndisime trepil mööda noormehest, kes parajasti omale süstalt veeni lükkas.

New York, baby, New York. It's up to you, New York, New York.

Hommikusöök on päeva olulisim toidukord. Selle teadmisega võtsime oma 23. korruselt suuna alla ning siirdusime restorani. Lasin vahtplastist topsi kohvi täis, vaatasin kolme erinevat piima, millest kaks olid erineva lahjasusastmega ning kolmas - pool ja pool - siis vist koorega pooleks. Läks käiku. Edasi tulid munavalgeomletid köögiviljaga, Euroopa omletid (selgus, et Euroopas enam ei praeta, vaid kuivatatakse omlette ning pistetakse peekon vahele), Muffinid, röstsaiad, kaneelirullid ja võimalus omale masinas värske pannkook lasta küpsetada. Lisaks 4 sorti hommikuhelbeid, jogurtit ja keedumune. Paar vorsti kah. Ning banaani ja apelsine. Ning lisaks ei pea paranoilised turistid muretsema, et äkki on mõni nõu köögis kehvasti pestud, sest kogu seda gurmeed sai erinevatest vahtplastnõudest tarbida. Scotti sõnul oleme me lihtsalt nii odavas hotellis.

Peale kiiret käiku UniQlosse võtsime suuna Times Squarile. Sõna väljak nimetuses nagu vihjaks sellele, et tegemist kraad suurema platsiga, aga selgus, et lihtsalt natuke laiem tänavajupp. Ja uusaastakuul oli kah juba langend ja ära viidud. Liikusime Central Parki, tegime ringi ümber järve ja oravate ning läksime sööma. Kuna me istusime akna all, siis oli meil hea ülevaade sellest, kuidas maja ette sõitis biojookide auto ning hakkas rahvale pudeleid jagama. Täitsa võimalik, et mu devastation oli näost näha, sest Scott kõndis välja ning tõi mulle ka pudeli matet ingveri ja greibiga.

Vahepeal hakkas kergelt tibutama ning seega tõmbasime oma jalutuskäigule joone alla, võtsime metroo ning sõitsime Little Italysse ning Hiinalinna.

Tagasi hotellis tundus hea mõte väike nap teha ning seejärel kuhugi sööma siirduda. Mõeldud, tegemata. Sest, noh, kui oleks tulnud voodist üles tulla, siis see lihtsalt ei toiminud. Tellisime pizza (pizza 15 USD, toomine 13 USD, tip 7 USD) ning vaatasime filmi.

Pagas kuuldavasti olla omadega koera ületanud, aga see koera saba osutus siiski väljakutseks.

New York, baby, New York! Mustrid. Ja Rundschau München.

Plaan oli lennata poole öö ajal Kopenhaagenisse ja sealt kolm tundi hiljem New Yorgi suunas. Aga SAS tegi omad plaanid ja saatis SMSi, et "Gaili, me tahame su maailmapilti avardada ning võimaldame päeva Taani pealinnas, tule õhtul uuesti lennujaama." Või noh, see oli see mõte nende SMSi taga, mis lükkas 10:40 lennu algul 17:00 ja siis 17:10 peale. Paar meetrit eemal istus kolmene naistegrupp, kes kah, tundus, on NYCi minemas. Igal juhul ei tundunud lennu edasilükkamine neid suuremat häirivat. Nad olid rohkem mures, et kõik ikka kõrvuti istuda saaks. Või noh, kaks olid, kolmas vist oleks hea meelega eraldi istund.

Kopenhaageni lennujaamas sattusid nad taas minu lähedusse istuma ning kella 9 paiku kuulsin, kuidas nad hakkasid ennast tasapisi väravasse sättima. Tundus, et natuke oli ka jõutud napsu võtta vahepeal. Ajasin siis ennast püsti ja teavitasin kuldset triot, et lend on edasi lükatud. "Oi, mismõttes? Mis kellaks?" "Eee, kas te siis smsi ei saanud?" "Ah, tuli jah midagi enne, aga ma ei saanud üldse aru, mis kell viis seal oli, nii, et ma ei pööranud tähelepanu." Igal juhul, tütrekesed, veel nii ca 7-8 tundi siin lennujaamas, siis alles. Näitasin veel suuna kätte, kust toiduvouchereid tasuks küsida. "Ooo, tasuta toit!". Kui ma oma voucheriga tagasi liikusin, olid nemad tasuta napsuleti äärde toppama jäänud. Aga jätsid omale ka tasuta toidu suuna meelde.

Olin omale just toonud kohaliku gurmee a la CPH ning võtnud salatist kaks pennet, mis pisarad silma tõid (mitte rõõmust) kui SAS soovis minuga jälle suhelda ning saatis SMSi, et lend on nüüd üldse tühistatud. Võtsin salatikarbi näppu ning läksin uuesti assisteerimis- ja transfeerkeskusesse. In no time olid mul käes pardakaardid Münchenisse ning sealt New Yorki. Kiire pilk boarding aegadele tegi selgeks, et Müncheni lennujaamas tuleb maailma esisprintereid kahvatuma panna. Seda ma ka tegin, pistes lisaks käigupealt veel salati seest mozzarella ning tomatid nahka. Multitasking at its best. Tehku järele. Mis neist kolmest pruudist sai, ma ei teagi, aga CPH - MUC - EWR lennul neid polnud.

München on muide värske lumega kaetud.

Küsisin lennukis oma tavapärase kohvi sidruni ja suhkruga ning valmistusin sama tavapäraselt kinnituseks, et jah, kohv, jah, sidruniga. Ei, mitte tee. Kohv. Aga stjuuardess vaatas mulle hoopis kaastundlikult otsa ja küsis, et pea valutab, jah? Ning pakkus, et neil on tablette ka kui vaja. Lõpuks ometi keegi, kes mõistab!

Kogu selle hilinemise-tühistamise-reroutimise peale võtsin ette oma eelmiseaastase lennulisti. On time väljusid ja jõudsid kohale 24 lendu, hilinesid või tühistati 7 lendu. Tegelikult oli kokku 28 lendu, aga tühistatud lende on selles statistikas topelt kajastatud.

Maale sisenemise ainus küsimusi tekitanud teema oli lõhevõiku, mille ma Lufthansa lennult kotti panin, sest lennukis oli kõht liiga täis. Ikkagi kala riiki toomine. Touchdownist kuni hotelli jõudmiseni kulus vähem kui kaks tundi. Tervitused pagasile Kopenhaagenisse!

Kell. Pagulased. Eestlased. Trühvel. Järjekordne maika.

Vastu tulles lugeja soovile, kes liiga hilja blogist kella kohta luges ning seega kellaga samas ruumis viibides seda tähele ei pannud, nüüd pilt Kuulsast Kuldse Südamega Kellast.

Mul tekib vahest segadus, et kuhu riiki ma sattunud olen. Jah, keegi meist ei taha terroriste ja terrorirünnakuid. Aga iga põgenik ja moslem ei ole terrorist. Eesti kvoot, mis on omadega tõenäoliselt seal kuskil veerandi juures, on 500. Tõenäoliselt pole 90% eestlastest ühtegi põgenikku siin isegi kaugelt näinud. Aga kardetakse ja vihatakse ikka. Igaks juhuks. Või sellepärast, et parajasti pole millegi muu üle vinguda. President valiti ju ka selline igav ja skandaalitu. Igal juhul oli keegi naisterahvas Süüria põgenikele kogunud konteineritäie sooje (laste)riideid, mis tuleks nüüd Türki põgenikelaagrisse toimetada. Nimetatud saatmise kulu on ca 1000 eurot, mille naisterahvas ka Facebooki postitas, et see raha annetajate abiga kokku koguda. Ausalt, neid kommentaare, mis seal järgnesid, ei suutnud isegi minusugune uskuda. 80% käest sai ta lihtsalt sõimata, et esmalt tuleks vaadata, et Eestis lapsed näljas ja paljad poleks, kui hakata sõjapõgenike lastele jopesid saatma. Ja kuigi ükski neist sõimajatest ei tundunud heategevuses just kõvem käsi olevat, siis ikkagi. Ka keegi teine ei tohi ise valida, kuhu oma heategevus suunata. Süüria lapsi lihtsalt ei tohi aidata, sest ka Eestis on lapsed kehval järjel...

Käisime Trühvlis täna. Ma mäletasin nende suvemenüüst seda erakordselt head Nizza salatit kergelt grillitud tuunikalafileega, seest veel imeliselt roosa ja mahlane. Ja nüüd nende talvises menüüs seda polnud. Aga kuna tuunikala ikkagi oli, siis pakkus kokk-ettekandja (?) mulle välja, et teeb mulle värske salati tuunikalaga. Imehea!

Karu Talu šokolaadipoes olen ka juba korduvalt käinud. Kõike saab maitsta ja teenindus on nii tore :) Muide, juba kassaaparaadi pärast tasub minna. Lisaks on neil kogu valik vegan.

Ostsin omale järjekordse maika nagu pildilt näha...

Sweet Sunday

Pühapäev šokolaadikoogi ja jõhvikatäidisega beseerulli ning sõpradega.

Jahuvaba šokolaadikook

Ma olen seda kooki juba korduvalt teinud, aga kuna tegemist on nii hea ja mahlase koogiga, siis on see alati otsa saanud enne kui ma pildistamiseni jõuan. Ja pole pilti, pole retsepti. Nüüd on see viga parandatud.

Lisaks sellele, et kook on äärmiselt maitsev, on ta ka tervislik, sest ei sisalda ei jahu ega võid. Ainult natukene suhkrut ning tõenäoliselt võib ka selle mee või vahtrasiirupiga asendada. Jahu ja või asemel on kasutatud siin hoopis (musti) ube. Ubade ja hernestega koogid pole minu köögis mingi samas mingi uudis, väga maitsvad on ka see jahuvaba šokolaadikook ning see apelsini-kikerhernekook.

Kooki võib süüa kas niisama või mõrkja apelsinimoosiga või panna vahele ja peale vaarikatoormoosi ja kohupiimavahtu.

Vaja läheb:
240 g pestud ja nõrutatud musti ube (ma üldiselt neid musti taga ajada ei viitsi ning olen kasutanud kidney ube)
4 muna
100 g rafineerimata suhkrut (võib kasutada ka palmisuhkrut või muud magustajat)
40-45 g kakaod või 30g kakaod ja 50g tumedat sulatatud šokolaadi
soola
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut

Aseta kõik koostisained köögikombaini ja töötle kui segu on ühtlane ja tükivaba.
Küpseta 180 kraadises ahjus 25-30 minutit.

Koogiretsept magusatest fotodest ja kohupiimavahu idee Gerlilt.

Hindadest ja kliendideenindusest

Käisin täna üle pika aja Eestis täikal. Saksamaal ära harjunud, et mõne euro eest saab väga ägedaid riideid ning kui seal Desiguali kleidi eest 8 maksin, tundus see ülemaksmisena :) Samas sai sellest ka üks mu lemmikkleite, niiet ma röövellikku hinda lõpuks väga pahaks ei pannudki. Telliskivis oli täna ka üks Desiguali kleit. Lihtne, pikkade varrukatega. Vaatasin, et nii 10 euro eest võiks see ju olemas olla, hea kevad-sügisesel ajal kanda. Selgus, et hind 25. Pidasin paremaks, et müüja ise seda edasi kannab. Järgmises vahes vaatasin parajasti ühte jopet kui keegi küsis müüjalt käekoti hinda. 125 eurot. Ostuhuviline soovis täpsustada, et kas ta ikka kuulis õigesti. Jah, see on JU Michael Korsi originaal. Ma jope hinda ei hakanud küsimagi. Kas muidu on tõesti inimesi, kes panevad hommikul paar sajalist rahakotti, et TÄIKALE minna? Täikale, kus müüakse valdavalt kantud riideid, jalatseid ja aksessuaare?

Käisin Rimis, mis pole, erinevalt Prismast, minu kodupood. Noh, jäi tee peale ja mul oli ainult purki kikerherneid vaja. Selgus, et Rimis on tudish piip ning palju asju soodushinnaga. Ühtlasi täheldasin ka, et näiteks vähemalt kohupiim on Prismas tavahinnaga soodsam kui Rimis tudish piibu hinnaga.

Eile Prismas ei leidnud maisitärklist. Küll aga leidsin pikema otsimise peale ühe saalitöötaja. Küsisin, et kus neil tärklis on. "Ma ei tea." Hm. "Aga kust ma leian kellegi, kes teab?" "A ja ne znaaju".