Please save you

'

Ma olen Nepaalis magama läinud ja maganud ja ärganud igasuguste vaadetega – lumised mäetipud ja järv Pokharas, liivarand, tähistaevas, kärestikuline jõgi, kaljusein ja mägitee Kali Gandaki ääres, aga kaamelit tagahoovis ei olnud siiani veel olnud. Chitwani bungalow tagahoovis elavad paar kaamelit ja ees on tõeliselt troopiline lilleaed.

Buss väljus Pokharast 7.30, kella 9 paiku tehti hommikusöögi- ja tualetipeatus ning ca kella ühe paiku olime Chitwanis, olles taas läbinud kilomeetreid mägiteid. Bussipeatus oli keset põldu ning seal oli juba ootamas mitukümmend hotelliomanikku brošüüride ja jeepidega. Võtsime suhteliselt suvaliselt ning valik osutus täitsa heaks – oma väike troopika otse keskuses.

Several hours later... Hmh. Vannitoa aknal on kaks sisalikku, suurem sees, väiksem väljas. Elektriga on siin lood veel kehvemad kui Pokharas. Suur osa linnast veedab hetkel aega pimeduses või küünlavalgel. Mõnedel kohtadel on õnnestunud genekad taha saada, teistel põleb küünal leti peal. Ühtlasi nihkus hilisemaks meie õhtusöögiaeg, sest siin läks genekaga natuke aega. Internet on hetkel vaatamata rohketele küberkohvikutele haruldus.

Võtsime oma hotellist täispaketi kolmeks päevaks – ööbimine, söögid ja pargikülastused. Natuke aega tagasi viidi läbi sightseeing tour, näidati linna ja päikeseloojangut. Õhtusöögiks oli taldrikule pandud kartul, kartulikotlet, riis, praetud aedvili, kurk ja tomat :)

Have a good night, sir!

Öö oli mõnevõrra parem kui eelmine, aga hommikul valutasid ikka kõik kohad. Krishna, see meie giid, lubas, et tegemist on suurepärase asukohaga, kus juba hommikul kella seitsme paiku särab päike. Kuna riided on raftingust pidevalt märjad, siis oli sellise info üle ainult hea meel :) Hommikul ärkasime nii paksu uduga, et näha polnud ei jõge, ei metsa. Ajapikku tuli ikkagi ka päike välja :)

Tundub, et poepidajad ja puudetoojad ööbisid ka meie juures, sest tuli põles neil veel väga öösel ja hommikul olid nad kohal, kui me ärkasime. Poe asemel oli meie telgi kõrval 13 tühja rummipudelit :P

Poisid olid ka igatpidi abiks, tassides näiteks vett ja koristades.

Hommikusöögiks praeti meile kämpingus, vabas õhus, PANNKOOKE :) Kuigi, mis seal imestada, eile hommikuks oli praetud mitukümmend õhukest ühemunaomletti. Lisaks munad ja röstsai ja puder.

Jõel ootasid meid mõned „good-morning”-kärestikud ning peale seda 7 km täiesti vaikset vett, kus sai paadis päikest võtta, ujuda, kajakke proovida...

Lõunasöögi ajal olid nagu ikka, kohal ka kohalikud. Kus vähegi mõni asum piirkonnas oli, olid alati kohalikud (valdavalt lapsed) ootamas, kas süüa üle jääb, sest ülejäänud söögi said nad kaasa võtta. Viimases kohas käitus üks naisterahvas eriti nahhaalselt, valades kõik enda kilekotti ning algul ei andnud lastele midagi, hiljem siiski tõstis osadele natuke.

Esimene tund aega väga kitsal mägiteel oli tõeliselt jube. Osades kurvides ei keeranud buss väljagi ning pidi tagurdama. Mingis suuremas külas oli peatus, sealseid poode iseloomustas kuld ja kard ja kõik särav. Ühtlasi oli võimalus soodsa hinna eest soetada omale uued Bossi kingad.

Tundub, et meile sattus ainus juht, kes ei lase signaali. Sellega tekitas ka paar korda liiklusohtlikke olukordi. Tee peal olid pidevalt erinevad „teesulud”, kus koguti vabatahtlikke (?) annetusi erinevate ürituste tarvis. Kui ei maksnud, rahvas bussi eest ära ei tulnud. Ca 100 km ja 5 tundi ja Pokharas :)

Mõnus oli oma hotellis duši alla saada :) Peale seda shoping ja internet ja kokkusaamine raftinguseltskonnaga, et vaadata tehtud videot. Õhtuse väga hea curry kõrvale jõin esimese lassi kolme viimase päeva jooksul. Kuna sõime oma hommikusöögikohas, siis oli ananassilassi kindla peale mineks. Kui ma reedel nägin tee ääres prügihunnikus söövaid lehmi, siis mõtlesin küll oma lassiprojekti lõppenuks lugeda, aga samas jääks ma siis nälga ka, sest sama tee ääres olid ka toore liha letid :)

Hey, nobody told me, I was gonna get wet on this trip!

'

Öö oli pehmelt öeldes jube. Magasin arvatavasti telgis viibitud ca 11 tunni jooksul vast paar tundi. Kõva oli ka ja hommikuks polnud terves kehas ühtegi kohta, mis ei valutanud.

Hommikusöögi ajaks oli laud taas lookas ning kui päike jõe peale paistma hakkas, asusime jälle teele. Lõuna jõudis kiiremini kätte kui arvanud oleks. Pealelõunal olid veel mõned kärestikud, seejärel piiiiikalt riläksimist. Vahetult enne ööbimispaika tulid veel päeva parimad kärestikud :) Ahve nägime ka :P Hea, et me ööbimispaika planeeritust ca tund varem jõudsime, sai natukenegi veel paikese käes sooja.

Telkimiskohas olid pisikesed poisid juba ootamas ja lõid turu lahti – müüsid nii cocat, rummi, õlut kui suitsu. Mõni aeg hiljem liitus ka üks vanem meesterahvas ja nii nad seal istusid ja pidasid oma poodi. Me olime ammu magama läinud, aga kauplusetuli põles ikka. Neilt ostetud coca-cola oli tõenäoliselt kohaliku tehase toodang ning maitses täiesti kohutavalt. Jõime paar lonksu ning valasime ülejäänu minema.

Scared. Cold. Having fun.

Hommikul alustasime teed raftingu stardikohta. Etteruttavalt võib öelda, et ca 70 km sõitsime tunde... Ning aknast väljavaatamine ei olnud kindlasti mitte hea mõte. Bussid on kirjud, säravad, läikivad, viirukihoidjaga, signaalidega hästivarustatud. Ehk väga tuunitud :) Paraku puuduvad aga näiteks tagasivaatepeeglid, mis on ka mõistetav, sest esimesel kohtumisel mõne teise bussiga sõidetaks need maha. Seega seisab kitsama koha peal bussijuhi „vasem käsi” alati avatud uksel ning annab käega erinevas rütmis vastu bussi tagudes juhile teada, mida too tegema peab. Samuti on assistendil oma signaal, mida ta pidevalt kasutab. Juhi signaaliks on erinevad viisijupid, assistendi lüliti alt tuleb selline suhteliselt tavapärane signaal.

Stardikohas pakuti lõunat ning viidi läbi veel paar instruktsiooni. Ilma liialdamata võib öelda, et juba poole instruktsiooni peal oli mul väga paha olla ja kui sõit tagasi Pokharasse oleks natukenegi turvalisem tundunud kui ta tundus, siis oleksin vist tagasi sõitnud :)

Esimesed ca 100 meetrit (vaikse) vee peal olid ka tõeliselt hirmuäratavad, edasi oli valdavalt fun. Ootamatult vara (kaks tundi juba läbi?) keerati ninad kalda poole ning anti teada, et see ongi meie ööbimiskoht. Kuna raftisime valdavalt viludas ning korduvalt saime ülepea märjaks, siis olime kaldalejõudes suhteliselt läbi külmunud. Randumise hetkel oli meie kallas veel päikese käes ning paljajalu kuuma liiva peal oli nii mõnus kõndida :)

Näljasele seltskonnale valmistati telkide püstitamise ajal suur pesukausitäis popcorni ning kannutäis vett tee, kohvi ja šokolaadijoogi tarvis. Kämping kahe püstloodis mäe vahel üleval, ootasime popcormi kõrvale vastaskalda mäeküljele ka suurt ekraani tänaõhtuse filmiga, aga selle asemel sai hoopis supp valmis :)

It’s not scary at all... as long as you don’t fall out

Banaanilassi tavapärases hommikusöögikohas. Selgus, et banaanilassit olen ise ka teinud, kui mikserdan segi banaani ja keefiri. Muide, hommikusöögid kasvavad. Täna ei jõudnudki enam taldrikut tühjaks süüa. Suur osa ülejäänud päevast kulus shopingule. „Meie” tänaval on vähemalt 1000 poodi, kus tikitakse särke, müüakse ilusaid ehteid, imekenasid pašminasalle, jakivillaseid pleede, käsitöökotte, suveniire, thankasid.

Lõuna vanas heas järvevaatega restoranis, kus vaatamata üüratule ooteajale ei pidanud pettuma ei tomatisupis ega kanamomodes. Papaia lassi ei olnud suurem asi, aga seegi ei olnud restorani viga, sest papaia lihtsalt ei ole eriti tugeva maitsega. Shoping jätkus... Viisime ka särgid tikkimistöökodadesse, kätte saame pühapäeval. Õunalassi Moondance’s jäi jagama esikohta.

Õhtune kohtumine homse raftinguseltskonnaga lisas mõnevõrra kindlustunnet „It’s not scary at all”. Aga mitte kauaks „... as long as you don’t fall out”. Ma ei muretsegi selle pärast kui ma paadis sees olen :)

Shoping jätkus... Õhtusöögiga plaanisime ka kindla peale välja minna, aga ei läinud õnneks. Pärast pooletunnist ootamist küsiti Allanilt, kas ta tellitud kana asemel kalaga oleks nõus. Ning kui ta kana lõpuks lauda jõudis, selgus, et kartulid on otsas. Ananassilassi oli hea.

Kummaline on mõelda, et homme hommikul läheme raftingule ning tuleme korra veel vaid pühapäeva ööseks Pokharasse tagasi, et siit siis esmaspäeva varahommikul Chitwani poole sõitma hakata. See hipilinnake on kuidagi nii koduseks saanud... Ja mitte ühtegi suurepärast hommikusööki enam Bella Napolis...

Sink kaneeliga

Hommikupäikeses mäetipud kattusid paari minutiga nii paksu uduga, et näha polnud suurt midagi peale naabermaja. Järgmise ärkamise ajaks olid nad juba jälle selged. Hommikusöögi ajal otsustasin kindla peale välja minna ja tellisin ananassilassi. Ühtlasi võtsin hommikusöögi koos singiga. Kuna munapudru sisse soola ei panda, siis lootsin soolase singi ja mageda munapudru meeldivale kooslusele. Soolase singi asemel sain kaneelise singi :)

Motikaga võtsime täna suuna sinnapoole, kus ka trekkijaid liigub, seega oleme näinud suhteliselt tihedat valgete inimeste kontsentratsiooni.

Paar esimest tundi õnnestus sõita vaatega lumistele mäetippudele. Seejärel olid nad pilvedesse kadunud nagu ikka. Üldiselt olen ma hakanud pilvedesse väga eelarvamuslikult ja umbusklikult suhtuma – ma kahtlustan, et iga tihe pilv varjab endas ühte ilusat valget mäetippu :)

Motikaring oli ca 100 km täna ja viis läbi vahvate külade. Inimesi, loomi ja vaatamist oli rohkem kui eile. Kõva istme ja metalltoru kooslus mõjus seljale ja tagumikule nii, et edaspidi võtaks tugitooliga motika :)

Õhtusöök oli esimene toidukord siin ilma lassita, sest neil lihtsalt ei olnud seda. Kana momosid, Everesti ja Korkha õlut ka ei olnud. Toidud said valitud täiesti hea õnne peale ning osutusid vaid osaliselt maitsvaks. Kana ümber olnud karri oli superhea, ka ise aga kondiga. Naan oli krõbe ja mõnus. Loomavarras kuiv ja kahtlane. Kokkuvõttes sinna rohkem sööma ei lähe :)

Kohalikud tüdrukud ja noored naised on siin väga ilusad, selliste nukunägudega. Samuti on hästi armsad eranditult kõik siianinähtud tited. Täna sattusime nägema ka teistsugust koolivormi – triiksärk ja lips, tüdrukutel seal juures seelik ja poistel pikad püksid. Tüdrukutel käisid asja juurde ja punased patsipaelad või –kummid.

Wel come ja Break Fast

Kell 5.55 avanes hotelliaknast vaade lumistele mäetippudele. Oli väärt ärkamist ja vaatamist, sest loetud arv tunde hiljem avanes vaade pilvedele, mille sees tead olevat needsamad lumised tipud. Vaade on otse voodisse :)

Hommikusöök sisaldas ananassilassit, mis ületas ilmselgelt eileõhtuse mangolassi. Pärast hommikusööki renditud motikaga sõitsime mägedesse. Linnaliikluses kehtib lihtne reegel: tugevamal ja suuremal on eesõigus. Esimest liiklusmärki nägin alles mägedes, kus lauskurvilise tee iga ca paarikümne kurvi järel oli märk, mis hoiatab läheneva S-kurvi eest. Veel on viitasid, mis soovitavad „keep left” ja teavitavad „bridge ahead”. Maanteel on liiklusega natuke keerulisem olukord: mulje, et nepid plaanivad sujuvat üleminekut vasakpoolselt liikluselt parempoolsele, on kerge tekkima. Hetkel on nad keskjooneliikluse juures. Teiseks liiguvad teedel lehmad ning kohati läheb asi täitsa veiseromantikaks kätte, kus kaks veist keset maanteed liini ajavad. Linnas liiguvad nad kohusetundlike jalakäijatena kõnniteel või siis vähemalt sõidusuunas, kui nad sõiduteel satuvad olema.

Üldiselt olin mina ainus, kes motika tagaistmel kiivrit kandis. Ju on nepi tüdrukute lehvivate juustega pead oluliselt vastupidavamad kui nende meessoost motikajuhtide omad.

Kohalike naiste riietus – kirjud püksid, kirju pikk särkkleit ja samas toonis suur õhuke sall ning see, kuidas nad selle kostüümi isegi hagu tassides välja kannavad, tegi kadedaks :) Sama tüüpi olid ka tüdrukute koolivormid – mustad püksid, valge särk, must läbipaistev sall.

Tänavapildis tundub meeste eelistatuim kombinatsioon olevat triiksärk, teksad või viigipüksid ja tossud. Mõnikord seljakott ka.

Külades on tee ääres kraanid, kust kohalikud kanistritega vett veavad. Selgus, et seal ka pestakse ennast. Kuna vähemalt naised kõiki riideid otse üsna tiheda liiklusega maantee ääres ära võtta ei taha, siis pesevad nad ennast, kandes samal ajal oma sarilaadset riietust. Mehi ei ole pesemas veel näinud.

Ühte külla sisse sõites lõi vastu tugev tsitruse lõhn. Selgus, et lapsed teevad tee ääres värskelt pressitud mahla. Tee ääres vedeles mitmekümne kilo jagu apelsinikoori ning puidust atribuutika sai kõva vatti.

Ei mingit mägede rahu ja vaikust. Enne iga kurvi tuleb oma elu ja tervise eest hoolitsedes signaali anda. Sama teeb ka juht, kes läheneb kurvile teiselt poolt. Kui mingil põhjusel jäi signaal andmata, siis peale kurvi kohtudes signaalitatakse nägemisrõõmu tõttu ikkagi :)

Hommikul Pokharast ära sõites nägime viimast valget oma hotelli piirkonnas Lakesides. Muudesse piirkondadesse nad oma nina arvatavasti pista ei julge. Mägedes nägime kokku kolme valget.

Tagasi Pokharas ja hilisel lõunasöögil söödud minutehtust oluliselt maitsvama masala võikana kõrvale joodud erinevate puuviljade lassi osutus seniproovitutest kõige magusamaks. Kiire shopping ja aeglane õlu ja mangolassi (ei olnud suurem asi).

Iga õhtu kella 17-18 vahel läheb kogu linnas elekter ära ning teenindusasutused alustavad tööd generaatorite pealt. Tundub, et täna oli tegemist suurema energiakriisiga, sest päris mitu poodi jäigi pimedaks ning hotelli tagasi jõudes oli kottpime ka see. Genekas suutis varustada vaid hotelli restorani, mis oli ilmselgelt tulutoovam ära, kuna sinna alles oodati kliente, samal ajal kui hotelliklientidelt oli ju raha juba käes :) Plaanist, lugeda hotellis paar tundi ja seejärel minna õhtust sööma, ei tulnud midagi välja. Läksime sööma ja raamatut lugema kohe :) Apelsinilassi on hetkel mitte-eriti auväärsel viimasel kohal.

Eksootilistest toitudest pakutakse siin näiteks lassognet, lassagnet (väga levinud), saussageid, tiramesut ja maxican foodi.

Kuna kõrvalasuval poel läksid nüüd ka tuled põlema, siis on lootust, et ka meie hotellis on elekter tagasi :)

Hotellis oli elekter tagasi küll, aga vett tuli kauem oodata.

KOHAAAL :)

Päev vahetus endiselt Delhi lennujaamas transiittsooni Business Lounges. Hindude manana ja minu väsimus viisid selleni, et boarding passi sain kätte vahetult enne boarding time’i algust.

Yet Airways pakkus riidest salvrätte, niiskeid käterätte ja täiesti arvestatavat filmivalikut. Lisaks loomulikult eilne lemmik marsruudi-aja-kõrguse jmt näol.

Kathmandu lennujaam üllatas mõnevõrra oma askeetlikkusega. Viisavormistamine võttis ca tunni, misjärel tuli järelejooksvale pagasitöötajale kinnitada, et mul pole lindi pealt mingit pagasit oodata :)

Suundusin otsima Yeti Airlinesi kioskit, kust pidin kätte saama oma bronnitud pileti Kathmandu – Pokhara lennule. Terminali ees kinnitasid laigulised, et ilma piletita sisse ei pääse ning mul tuleb minna linna ja pilet osta. Kuna ma ei saanud aru, kuhu mul pileti järele minna tuleb, saatis üks laigulistest mind mõnisada meetrit, misjärel ta mind oma sõbrale „üle andis”. Selgus, et minna tuli ca 500-600 meetri kaugusel linnaservas olevasse turismibüroosse, kus mulle müüdi 12.45 lennule pilet (bron oli küll 14.00, aga keda see huvitas). Tagasi terminali minnes pani tüüp mind oma sõbra taksosse ja sõidutas tasuta kohale. Vautsherit pärispileti vastu vahetades muutus kellaaeg veelgi ning algse 14.00 lennu asemel sain juba 10.20 lennukisse. Ootesaal oli muuseas täis kõiksugu karvaseid ja sulelisi. 25 minutit kestnud lennul pakuti esimese käiguna kommi ja vatti, teisena pähkleid ja salvrätte ja kolmandana coca-colat.

Väike Pokhara lennujaam oli ilusti linna sisse istutatud ja möödaminnes ei pruugi tähelegi panna, et seal lennuväli on. Kindlasti on aga lennujaama olemasoluga kursis ümberkaudsed elanikud, kelle katused napilt kaasavõtmata jäid. Lennuraja alguses olevate puulatvade osas ma nii kindel poleks.

Hotell ja Allani võetud tuba said kiirelt tuvastatud kuid varajasele kellaajale vaatamata oli uksel juba tabalukk ees. Lähedalasuvas netipunktis sai MSNi jäetud teade, et laekusin planeeritust 3,5 tundi varem. Tagasi hotelli poole kõndides nägi Allan mind kohvikust, kus ta hommikust sõi :)

Hotelli ja duši alla ja siis ma üritasin seni magada kui Allan linnas käis ja mahla tõi. Eriti ei õnnestunud, kõrvalasuvale katusekambrile taoti parajasti värsket plekki peale.

Pokhara peaturistitänav näeb välja üsna hipilik, olles ääristatud kirjude poodide, restoranide ja netipunktidega.

Järveääres kohvikus toodi meile oasupp (kui ise oleks pidanud arvama, oleks pähklisupiks pidanud), kanamomod (mõnusa kanatäidisega pelmeenid) ja kanarullid (midagi tortillalaadset). Alustasin projekti „Lassi” mangolassiga, mis oli täitsa OK. Kuna ma tulin vaid käsipagasiga, siis oli vahepeal vajalik kiire shopping soetamaks suvepükse ja pikkade käistega särki. Kokteil Lonely Planetis soovitatud Amsterdami restoranis ja seejärel hotelli. Magama jäin arvatavasti poole kaheksa paiku :)

Tallinn – Helsinki – Delhi

Delhi lennukis oli minu soovitud koha hõivanud lokkis juustega india piiga ja mina istusin soome paari kõrval, kes paljundatud-prinditud materjali põhjal tundus Indiasse jäävat. Finnair pakkus meelelahutuseks ühe osa tööpäevaõhtusest komöödiaseriaalist, ühe osa Simpsoni multikast, Speed Race filmi ja Bollywoodi filmi. Seega kujunes meelelahutuslikumaks osaks telekas minu jaoks distantsi-kõrguse-kiiruse näit elokuvade vahel. Et neid lühikesi hetki mitte maha magada, tuli aeg-ajalt ka filmidel pilk peal hoida.

Delhis sujus kõik nagu õlitatult, noormeest, kes kirjutas transiit-check-ini tegemiseks käsitsi üles kõikide 25 ootava reisija nimed, tuli lahtiste ventilatsioonišahtide all oodata vaid veerand tundi. Tema transportis ka kogu grupi ooteruumi, kus tunde hiljem boarding passe jagati. Kui Allanit taheti Business Loungest paar nädalat tagasi iga kolme tunni järel välja ajada, siis mind veendi sinna jääma ja ennast comfortable tundma :)

एउटामात्र भाषा कहिल्यै पर्याप्त हुँदैन।*

Namaste, here I come :)

* One language is never enough (Nepali)

Allani tehtud pilt Annapurnalt
Oktoober 2008

Photoshop with care

Kui ma seda filmi poes vaatasin, arvasin ümbrise tõttu, et peategelane on pime... Sest ta vaatab läbi tumedate klaasidega prillide täiesti suvalises suunas. Filmi vaadates sain aru, et majanduslanguse tõttu on lihtsalt tulnud palgata säästukujundaja. Film ise oli ka muidugi täisjama. Võib-olla taheti muidugi ka, et ümbris ja sisu kokku sobiksid :)

Wash with love

Vähe sellest, et ühe mu pesu peal on kirjas "Wash with love", tuleb mu uut vesti pesta "in warm soapy water soon after each wearing". Hmh. Ma unustan asju ostes pidevalt hooldusjuhendit lugeda :)

Sattusin ükspäev bussis taas nägema säästureklaame, neid, mida juhi selja taga oleval ekraanil näidatakse. Näiteks pakub üks firma Dairy Fun duššigeele. Ning elustamisõpetuse juures tuleb teha sissepumisi. Ja sellist kvaliteeti pakutakse siis 2,9 vaajatale kuus.

Hispaanlased võitsid. Mida oligi arvata... Kui enne mängu oli linn hispaanlasi täis, siis nüüd saab tõenäoliselt väga täis olema :P

Robyn

Tallinn
09.10.2008

Gerli

Tallinn
09.10.2008

Seenele :)

Pühapäevane seenelkäik :) Rohkelt pohli ja mustikaid ning liivahüppeid :P

Kaberneeme
05.10.2008

Mary Poppins

Vääna
27.09.2008

Ja päike on pagendusest väljas...

Tabasalu
21.09.2008

Ja ühel päeval leiad end sügise sülest...

Tabasalu trepid on mulle alati meeldinud, esimesest trepist alates :) Maja on ära lammutatud, trepp eikuhugi on alles. Trepp natukene päikesele lähemale, natukene kõrgemale... Mõnus ja paksu sambla all.

Mulle meenus täna Tabasalus, kuidas ma varem sügist ei sallinud. Suvesoojus kaob, tänavad on vihmast porised ja kõige selle järel tuleb veel külm talv... Ja kuidas mõned aastad tagasi hakkasin kõike seda teistmoodi nägema. Peale rohelist suve ma täitsa ootasin kaskede kulda ja punaseid sahisevaid lehti tänaval ja kastanimunade korjamist :)

Kodune tunne oli Tabasalus :) Ja tuttav lõhn. Ja tuttavad rajad...

Tabasalu
21.09.2008

Jalutades läbi sügise

Sügise tiivalöökide vahelt oli üle pika aja taas päikest näha... Ja selle käes lõid särama esimesed kuldsed kased, punased vahtrad ja kollased kastanid. Päike piilus lehtede vahelt, peegeldus jõeveelt ja säras punastel piibelehemarjadel.

Keila-Joa
21.09.2008

Kaarel

Tallinn
12.09.2008

Princess Bride, Rooma ja raamatud

Pooleteisetunnise filmi ajal jõuab valmis kududa pool kampsunivarrukat :) Testitud. Kass jõuab selle ajaga alustada tahtejõu kasvatamist. Kuna ta lõngakera puutuda ei tohi, siis veetis ta selle aja lõngakera kõrval pikutades ja seda silmas pidades. Kui närvid täiesti üles hakkasid ütlema, siis näris vahepeal kilekotinurka :P

Enne Itaalia reisi oleks pidanud ära vaatama filmi "Roman Holiday" ning lugema läbi raamatu "Söö, palveta, armasta". Esimene on lihtsalt armas film, teine raamat, kus autor elab aasta aega nelja kuu kaupa esmalt Itaalias, Roomas, siis Indias ja lõpuks Indoneesias. Ma hakkan lugemisega just lõpetama Itaalia-osa ning tunnen, kuidas meie reisistiilid sarnanevad - lihtsalt olla, süüa ja juua kui oled maal, mis on muuhulgas tuntud oma köögi poolest, jalutada ringi ning tunda linna... Mitte joosta ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ning trügida teiste turistide keskel parema vaatekoha pärast. Mulle ei meeldinud Rooma. Eriti pärast seda, kui olime käinud väikestes Toskaana ja Umbria mägilinnades, kust avanesid uskumatud vaated ümbruskonnale. Kus aeg seisis. Kus unustasime ennast Orvieto Clasicoga pealelõunal restorani ning saime ühtlasi osa ka personalilõunast ning koka omavalmistatud veinist :P Ma mäletan, et nägin Orvietot mõnevõrra läbi Marlena de Blasi silmade, sest olin just lugenud tema Itaalia-triloogiat. Ma jumaldan seda väikest linna tema võimsa katedraali, väikeste tänavate, kangialuste, pärastlõunapäikese ja kitšide poodidega...

Audrey Hepburn Roomas oleks mind loodetavasti juba eelnevalt linna suhtes positiivsemalt meelestanud, kui seda tegi majutuse otsimine. Ilukirjandus, reisikirjad ja filmid on need, mis panevad enne reisi silmad särama ning tekitavad kohapeal äratundmisrõõmu, mitte sightseeing-list, kus näpuga järge ajada. Ma arvan, et kui ma veel peaksin Toskaanasse sattuma, siis näen viljapõldudel ratastega ringisõitvaid lapsi :)

Sügisene turg

Linna on küll talv jõudmas, aga turul on õnneks veel sügis. Peale mureli- ja kirsihooaega tuli turulkäimisele väike paus sisse. Sügis tähendab, et turg on täis seeni, kurke, tomateid, kartulit-porgandit-kaalikat, ploome, nektariine, virsikuid, magusaid viinamarju, kõrvitsaid ja lillkapsast. Üsna kiirelt liikusid mõtted kõrvitsapiruka ja -supi, aurutatud köögiviljade ja ploomikoogi juurde... Jõuaks ainult piisavalt tihti turule :)

Tartu,
07.09.2008

Robyn pidas sünnipäeva :)

Agali
06.09.2008

Saastemaksust

Seoses sellega, et valitsus tahab tõsta raamatute ja ajalehtede käibemaksu 5% pealt 18% peale, on osad tegelased hakanud seda saastemaksuks nimetama. Mitte küll päris nii nagu nemad silmas pidasid, aga minu meelest on neil osaliselt isegi õigus. Kes või mis sellest kaotaks kui pooled (eeldame, et viletsam pool) raamatud ja ajalehed ilmumata jääksid? Tarbija? Vaevalt. Kaupmees? Võimalik. Keskkond? Vastupidi. Milleks on vaja Nelli teatajat või blogide trükkimist? Kui "saastemaksu" tõttu jääks paar puud kasvama ja mõni ebavajalik raamat trükkimata, siis vähemalt minu silmis on see ennast õigustanud. Saastemaksu teema meenus mulle taas eile...

"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotseerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama.

Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...

Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :)

Aga kokkuvõtvalt ja pealkirjast lähtuvalt ütleksin, et ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...

Puhkuselt tulijad...

Tallinn
29.08.2008

Lorenzo ja Leandro

Täna esitleti meile Leandrot :)

Tallinn
31.08.2008

Kakskomaviis filmi ja raamat

Pühapäevase vihmase ilmaga sai ära vaadatud "Elu raudteel", "Love me tender" ja pool "Oliver Twisti".

"Elu raudteel" oli umbestäpselt nii liigutav nagu plaadiümbris lubas. Viimasel ajal hakkab aga ka "sisuga" Hollywoodi filmide puhul silma, et seal toimub kõik kuidagi väga kergelt (lahenduste leidmine, probleemidest ülesaamine, erimeelsuste lahendamine). Orvuks jäänud poiss kolib nagu muuseas vedurijuhi, kes ta enesetapjast emale otsa sõitis ja tolle naise juurde, lastekaitse näeb küll, et poiss on keelatud kohas, aga ei võta midagi ette, sest vedurijuht, tema naine ja laps on pealtnäha õnnelikud, politsei ei leia kadunud poissi, kuigi poissi ei varjata ega hoita nelja seina vahel kinni, peale ühte etteheidet kummaltki poolt (poiss ja vedurijuht) algab teineteisemõistmine... Selgus, et "Love me tenderit" olen ma siiski juba näinud. Kodusõjateemaline film, millesarnaseid on mitmeid. Ju ma seetõttu ei mäletanudki, et nähtud asi :) Oliver Twist jäi pooleli. Aga mulle ei meeldi tegelikult selliseid asju vaadata, kus kellelegi pidevalt ülekohut tehakse.

"Hea aasta" ja "Hea aasta" nagu ka "Toscana päikese all" ja "Toscana päikese all". Mõlemad filmid on raamatuga võrreldes ühest küljest tehtud tavalisele kinokülastajale võimalikult kergelt jälgitavaks (kui teda tõsiste teemade ja süvenemist nõudvate filmidega koormata, siis äkki ei tulegi enam kinno?), teisest küljest on tehtud mõnusa valguse ja suurepäraste maastikega visuaalselt ja gastronoomiliselt väga nauditavad filmid. Raamatutega suurt midagi ühist ei ole peale läbivate teemade: Vahemeremaad, suurepärane toit ja veel parem vein :) Mõlemal juhul vaatasin filmi enne ja lugesin raamatut hiljem. Filmid meeldisid rohkem. Visuaalne külg oli lihtsalt niivõrd hea.

Suvevihmane

Uskumatu, aga mulle meeldib tänane ilm :) Hoovihmad, päike, tuulevaikne ja soe... Äkki on kuskil vikerkaar ka? Sooja ilmaga paduvihma kätte jäämine tundus ühtäkki täiesti ahvatlev :)

Oma aia herned on mõnusad. Magusad, vihmamärjad ja päikesesoojad :)

Kui lugeda raamatut peale filmi või etenduse vaatamist, on lugedes pilt koguaeg "kõrval". Vastupidi on keerulisem, siis on lugedes tegelastest mingi ettekujutus tekkinud ja kui need ei sarnane filmitegelastele, häirib see teinekord natuke vaatamist :) Samuti ei teki kunagi filmi vaadates nii palju assotsiatsioone eelnevalt loetud raamatuga.

Suvine

Pärnu
16.08.2008

Pärnad tilkusid mett...

Ma olin unustanud kui hea on tegelikult Jääboiler.

... pärnad tilkusid mett / ilusad tüdrukud silmad täis tuld / paljajalu asfaldil / kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval / kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik ...

Pärnad tilkusid mett Viru Folgil :) Pühapäev oli täis suurepäraseid kontserte - Chalice, Kait Tamra, Pohjannaela, Jääboiler, Zetod ja VLÜ. Mõõõnus :)

Käsmu
10.08.2008

Katalaanid raekojale ära tegemas :)

Tallinn
02.08.2008

Folgigalerii :)

Viljandi
25.-26.07.2008

Are you experienced vol 2

Granaatõunasupp sai järgmisel hommikul läbi ning pikemat pausi tegemata alustasin järgmisega. Olin just Tripist kolm raamatut välja noppinud ja need soetanud (eBay, osta.ee ja raamatukogu). Kaks kolmest on läbi loetud :)

Michael Sutcliff "Are you experienced?"
Stiililt natuke Peter Moore'i "Tualetis mitte sittuda" sarnane. Raamat briti noortest, kes lähevad peale keskkooli erinevatesse maailma paikadesse ennast avastama. Peategelased Dave ja Liz, Dave'i parima sõbra pruut sõidavad Lizi soovil kolmeks kuuks Indiasse. Esimesed tülid ja lahkarvamused (Dave tahab Liziga seksida, Liza Dave'iga ei taha) tekivad neil juba Londonis. Aga kuna reisi ärajätmine tähendaks Dave'i jaoks allaandmist (India-reis on tõestamaks teistele, et ta saab sellega hakkama), siis reisi ära ei jäeta. Ning samuti ei kaota ta lootust Lizi voodissesaamiseks. Dave vihkab Indiat algusest peale ning loomulikult ei saagi siis midagi hästi minna. Pärast kuuajalist taimetoitlust (liha on soovitatav eurooplastel hügieeninõuete mittejärgimise tõttu mitte süüa) näeb Dave tänaval hamburgeribaari. Tellib omale lambaburgeri, friikad ja Campa Cola. Tänab kõiki taevaseid ja maiseid jõude, mis ta sellesse baari viisid, kus ta nüüd "päris toitu" süüa saab. Hamburgeriga poole peale jõudnud, "I started to think that I haven't seen any sheeps in India. What could it be in my hamburger? A dog?". Poolik hamburger jäi lauale ning vaevalt tänavale jõudnud, oksendas ta ka söödud poole välja. "A cannibal-dog" tuli seda lakkuma :) Pole vist vaja lisada, et terve järgmise nädala veetis ta suurem osa ajast oma hotellitoa tualetis. Sarnaseid situatsioone on raamat täis. Kerge, kiire, naljakas lugemine.

Peter Matthiessen "Lumeleopard"
Septembri lõpus 1973 alustasid kaks meest ekspeditsiooni Himaalajas. Alustades oma ekspeditsiooni Pokharast, läbi Annapurna mäestiku, oli nende lõppsiht Kristallklooster, mille ümbruses oli lootust näha lumeleopardi. Looma, keda oli sinnani näinud vaid loetud arv valgeid inimesi. Põimides oma reisikirja nii lugusid oma pere-elust, pöördumisest zen-budismi poole kui ka piirkonna ajalugu, tegi ta raamatust väga nauditava lugemise. Kuigi seda ei olnud kerge lugeda meeletu infokoguse tõttu, sai raamat ikka üsna kiirelt läbi. Alguses suuremalt jaolt rahulikud looduskirjeldused vahetas üks hetk välja põnevus - kas ta näeb oma lumeleopardi, kas ta auklikud saapad, telk ja magamiskott peavad vastu, kas šerpad ja kandjad peavad ekspeditsiooni lõpuni vastu? Lisaks oma kohati viletsast varustusest (auklike ja pigistavate saabastega läbisid nad päeval sügisese jõe ning vastu õhtut, samade saabastega lumes käies muutusid need jääklompideks jalgade ümber), kohati lihtsalt kõrgmäestikust tingitud probleemidele tuli neil pidevalt muretseda ka uute kandjate leidmise pärast, sest ühedki ei pidanud väga pikalt vastu. Uskumatu reis ja uskumatult hea reisikiri :)

Õlut ei müüda. Suitsud on otsas.

Väga rahul :) Natuke punane, natuke väsinud, pärimusmuusikasse kadunud :) Väga lahe oli.

Lehed kirjutavad täna, et folki väisas rekordarv purjus alaealisi. Aga noh, millest muust neil kirjutadagi. See on ju peale iga üritust kohustuslik artikkel. Ise ei pannud kahe päeva jooksul üldse eriti palju purjus rahvast tähele, alaealistest rääkimata.

Väga palju lapsi oli. Täiesti pisikesi ja natuke suuremaid. Üleüldse igat mõõtu :) Minu jaoks oli üllatus, kui rahulikult nad ennast kõik üleval pidasid. Ju siis ühest küljest ei pingutanud vanemad programmiga üle ja teisest mõjus soe ilm ja mõnus meeleolu.

Esimese õhtu Toy Vivo oli superhea. Keelpilli ja erinevate trummide suurepärane kooslus.

Teise päeva lemmikuks kujunes Svjata Vatra. Slaavi temperament on ikka laval lahe :) Zetosid sai pikisilmi oodatud, aga nende kontsert "venis" kuidagi nii pikaks, et lõpus lihtsalt enam ei suutnud kuulata.

Võrtsu ääres telgis magama jäädes saatis meid naaberseltskonna vene muusika. Kuskil kella kahe-kolme vahel keerati need kraanid kinni ja ca neljani oli rahulik. Siis pandi peale drumandtrance. Väga kole. Ja väga vali. Arvatavasti paluti mõnest telgist see neil väga viisakalt kinni keerata, sest üsna varsti oli taas vaikus. Mõneks tunniks. Siis tuli sama muusika, aga natuke vaiksemalt. Õnneks olid ka ülejärgmise telgi venelased üles ärganud ja nende Kino kõlas üle trääänsi. See hetk olin ma venelastele nende muusikavaliku eest tänulik :) Kella 8-9 vahel oli võimalus kaasa elada suuremat sorti tülile, mis peeti maha otse meie telgi kõrval. Aga varajased linnukesed nagu nad olid, pakkisid nad üsna kiirelt oma telgi kokku ja sõitsid minema :)

Hommikul Võrtsus ujumas käies arvasin, et vesi on soe. Järgmisel päeval Pärnus ujudes oli selge, et Võrtsu vesi oli väga külm :)

Folk oli lahe. Ilm oli super, seltskond mõnus, kontserdid head.

Varbaidpidi vees

Kakumäe
24.07.2008

Lihasööja loom

Oma pisikeste käppadega saab Chilli palju osavamalt kärbseid kätte kui mina ajalehega. Tal on muidugi rohkem mängus ka - vaheldus toidulauale, samal ajal kui mina tahan neist lihtsalt lahti saada :) Kaalul on tal ka rohkem - ükspäev juba kukkus kärbest taga ajades aknast alla...

Eestis võiks olla rohkem pisikesi poode. Sellest, et siin avatakse lõhnavate saiadega pagaripoed, värsket juustu müüvad juustupoed, pastapoed, kus on erinevat sorti pastat (kuiva ja värsket), oliive, kappareid jmt pastakastmesse sobivat ning väike veinivalik sinna juurde, ma isegi ei unista enam. Delicia, mis vastas ideaalselt viimasele kirjeldusele, pandi ka just kinni. Mõned pagaripoed meil on, aga seal pole isegi värskelt ahjust tulnud ciabattat, mida koju minnes kaasa osta. Pakutakse erinevaid kooke, magusaid saiakesi ja paari pirukat. Aga parem ikka kui mitte midagi :) Mõned tee- ja kohvipoed on ka. AGA. Need on kaubanduskeskustes. Mitte minu kodutänaval. Kus on meie jäätisekohvikud? Sellised, mida on igal teisel tänavanurgal Hispaanias, Saksamaal, Itaalias... Jah, meil on midagi ligilähedast - Spice Ice, Soprano, Balbiino letid. Aga kaubanduskeskustes. Da Vincil oli üks Narva maanteel, nüüd on selle asemel spagetteria. Supermarketite valik on alati üks ja sama ja täiesti ära tüütanud. Ja ainult karbi munade või värske piima pärast ei taha minna kaubanduskeskusse. Rääkimata rahvamassidest, kes seal kvaliteetaega veedavad. Mõned parema valikuga ökopoed ajavad osaliselt asja ära. Kui lisada sinna veel Saksa pagar ja Pagaripoisid Nunne tänaval (miks niigi vähestest pagaripoodidest kaks just kõrvuti peavad asuma?:), Piprapood, Vestmani äri ja mõned lähemad keldripoed ning Balti jaama turg, siis mõnda aega saaks isegi ilma supermarketita hakkama.

E-Bay on lolliks läinud. Teatasid mulle mõnda aega tagasi pidulikult meili teel, et ma olen nüüd kuldse tärni omanik. Mul sai siis kümme positiivset kommentaari just täis. Aga sellega nad ei piirdunud. Täna leidsin oma postkastist suure ümbriku, milles oli seesama kollane tärn külmkapimagnetina, kiri ja sertifikaat tähekese omandamise kinnituseks ning papp, et sertifikaat ära ei kortsuks. Kuna kiri lubas positiivsete kommentaaride kogunemisel jätkuvat tähesadu, siis ma pean nüüd uurima, kuhu tuleb linnuke teha, et rohkem sellist paberikraami Saksamaa poolt mulle teele ei pandaks.

Kõrgele ülesse, lennake taevasse

Aegviidu
18.07.2008

Are you experienced?

Filmidele vahelduseks raamatutest ka. Sest ma olen jälle lugema hakanud. Ja palju lugema. Ja seda igal pool - toas ja õues ja trollis ja bussis ja kohvikus ja terrassil...

Meeldejäävamat viimastest kuudest.

Kiran Desai "Kaotuse pärand"
Ma ei armasta eriti kuivi ajaloo- ja geograafiaraamatuid. Ma olen tänulik ilukirjanduse eest, mille tegevus baseerub reaalselt juhtunud sündmustel. "Kaotuse pärand" on suurepärane elamus, mis andis hea ülevaate India ja Nepaali vastuseisust ja India emigrantidest ning esitas selle läbi erinevatesse klassidesse kuuluvate tegelaste.


Esteban Martin, Andreu Carranza "Gaudi võti"
Nägin Apollo riiulil raamatut, mille peal olid la Sagrada Familia tornid ning kiri Gaudi. Raamatut lähemalt uurimata ja sisse pilkugi heitmata kõndisin sellega kassasse. Arvasin, et tegemist on Gaudi elulooga ning ülevaatega tema loomingust. Ma küll selliseid teosed eriti ei armasta (kipuvad väga kuivad olema), aga Gaudi on Gaudi :) Kodus raamatut lahti lüües selgus, et ma olin kõvasti mööda pannud. Tegemist oli pesueht ilukirjandusega. Palju arhitektuuri, natuke ulmet, keskmiselt põnevust. Hea raamat.

Marlena de Blasi:
"Tuhat päeva Toskaanas"
"Tuhat päeva Veneetsias"
"Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias"
Lugesin peale viimast Barcelona-reisi läbi Siiri kingitud "Tuhat päeva Toskaanas". Suurepäraseid retsepte täiendavad imelised maastikukirjeldused. Ja kõht on kogu lugemise aja tühi. Ja Itaalia-igatsus hinges.
Esimene neist raamatutest on tegelikult "Tuhat päeva Veneetsias", kus raamatu autor abiellub "ilusa veneetslasega". Lugesin seda järjekorras teisena, peale Toskaana-raamatut. Nii suurt muljet ei avaldanud. Ja retseptid ei olnud vist ka jutu sisse pandud vaid eraldi peatükkide lõpus.
Kolmas raamat osutus taas väga heaks. Söögiteema oli järjekordselt tugevalt esindatud. Ja kui maikuus panime paika Itaalia marsruuti, siis tundus ainuõige ka Orvietost läbi käia. Palazzo sai üle vaadatud :)

Frances Mayes "Toscaana päikese all"
Samanimeline film on selline armas easy-going film, kus on palju päikest, ilus loss ja hingematvad Toskaana maastikud. Sisuliselt filmil ja raamatul suurt ühist pole. Raamatus on taas suur rõhk toidul ja kokkamisel ning enda jagamisel kahe kodu vahel (San Francisco ja Cortona). Mõnus lugemine rohkete retseptidega.

Niccolo Ammaniti "Ma ei karda"
Ühel hommikul lugesin EPL-ist ülevaadet ja peale tööd läksin poodi ja ostsin raamatu ära. Hakkasin foori taga lugema, trollis jätkasin ja kodus oli samuti raske raamatut käest panna :) Peale raamatu läbilugemist tellisin filmi ka ära. Ühest ajaveebist lugesin, et ma pole ainus, kes raamatu ühe hingetõmbega läbi luges :)

Anna Gavalda "Koos, see on kõik"
Algul arvasin, et see on mingi mõttetu ja sisutühi bestseller... Aga siis ostsin lõpuks ikkagi ära ja lugesin läbi ja nautisin täiesti :)

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"
Esimest korda nägin selle raamatu nime taas mingis ajalehes, kus tutvustati uuemat kirjandusmaailmas. Kõlas äärmiselt ahvatlevalt. Nii ahvatlevalt, et järgmisel korral poes otsisin raamatu üles. Istusin tükk aega poes ja lugesin. Kuna raamat on üles ehitatud araabia köögile, aga mul oli silme ees vahemereköök, siis jätsin esialgu ostmata. Aga seoses mu köögihuvi laienemisega itta ja lõunasse, läksin nüüd lõpuks poodi ja ostsin ära. Eile alustasin lugemist ja hetkel lõpp paistab. Autor on väga osavalt sidunud araabia köögi, sõja/terrorismi/rassismi ja inimestevahelised suhted. Arvatavasti saan täna öösel raamatu läbi :)

"Jee, mul on peegelkaamera, nüüd ma võin teha kontserdil, mida tahan."

Minu lähemate kontserdikaaskuulajate hulgas oli ca 6-7 äsja peegelkaamera soetanud isikut. Üldiselt tundusid nad arvavat, et nimetatud kaamera annab neile teatavaid privileege. Esiteks võivad nad sellega ronida kuhu tahavad ja kelle ette tahavad. Teiseks võivad nad täiesti süüdimatult pildistada suurema osa ajast publikut, lastes neile pidevalt välku näkku. Mind täiesti siiralt huvitab, mida nad selliste piltidega teevad, kus on peal võõrastest inimestest koosnev rahvamass.

Siinkohal tervitaks seda tüdrukut, kes oma 300D KITiga meie ette kõrgemale servale ronis ning ennast sinna unustas. Tema pildistamisvõtted selle eest on unustamatud. Üks käsi hooletult fotokakotile toetumas, teises käes fotokas ning ise ennast muusika taktis kaasa nõksutades tegi 1/30 säriga pilti :)

Mõnevõrra üllatav oli näha, kuidas üks hetk oli ekraanidele suunatud (minu lähiümbrusest taas; teise ekraani ees toimuvat ei näinud) 4-5 digikompaktkaamerat ja telefoni ning kõik filmisid niigi udust ekraanipilti. Miks see parem on kui otse laval toimuvat filmida ja taas - mida selliste häguste klippidega peale hakatakse - on mõistatus.

Tegelikult on lihtsalt tüütu, kui kogu kontserdiaja, iga natukese aja tagant on kellegi kaamera jälle sinu poole suunatud.

Ja Chalice oli võrreldes Dagöga häbematult vähe laval. Muidu oli superkontsert. Muy bien :)

Väike meistrimees :)

Tartu
11.07.2008

Mmmmmaaasikane nädalavahetus

Hommikul ja õhtul, aiast ja metsast, niisama ja pannkoogiga :)

Tartu
12.07.2008

Tõde ja õigus ja armastus

Tõde ja õigust vaadates tundsin mitu korda erinevate naissoost tegelaste käitumises iseennast ära. Kuidagi kummaline, nagu iseennast vaataks kõrvalt... Ja oma vigu...

Teater. ARMASTUS. TEATER.

Tõde ja õigus. Indrek. Karin. Wargamäe. Päike ja emotsioonid. Armastus. Juust, vein ja maasikad. Päikeseloojang ja päikesetõus. Valged, udused ööd.

Inimestest, suhetest, väärtushinnangutest ja nende muutumisest, armastusest, tööst, ülekohtust, jumalast, usust, sõna mõjust...

Sellest, kuidas inimesed vaatavad jahedal suveööl teatrit päikeseloojangust päikesetõusuni.

Armastust on vaja. Mitte tõde ja õigust.

Vargamäe
05.07.2008

Filmijutt vol. mitu

Erinevates nimekirjades olevatest filmidest on sellised viimasel ajal ära vaadatud:

The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford - põnevusfilmina kerge pettumus, eluloofilmina hea. Pool tundi oleks vabalt võinud muidu lühemaks võtta...

No Country for Old Men - pidevat pinget ja põnevust ei olnud, aga üldiselt täitsa hea film. Lõpupoole tekkis huvi, et kas keegi "headest" ellu ka jääb.

Gone Baby Gone - väga hea ja ootamatu lõpuga lapseröövifilm.

Listivälised filmid:

Enchanted - mitte midagi erilist, Stardust oli kordades parem :)

Lions for Lambs - tegevus jooksis kolmes liinis - poliitika, sõda ja haridus. Viimane neist kolmest oli suurepärane.

The Butterfly Effect - enne vaatamahakkamist ei lootnudki ma sellelt eriti palju, aga filmi jooksul muutsin arvamust. Väga hea.

Les Choristes - ma mäletan, et sarnaseid tundeid tekitas minus ka La lengua de las mariposas. Kuigi tundus, et rasekestikasvatatavate poiste kooristamine käis ootamatult lihtsalt, siis kokkuvõttes väga armas ja liigutav film.

Lisandunud filmid:

Roman Holiday - idee Lonely Planetist. Tegelikult oleks tahtnud selle enne Itaalia-reisi ära vaadata.

The Princess Bride - idee Filmidest ja muusikast

Once Upon a Time in Mexico- idee Filmidest ja muusikast

Definetly, Maybe - idee Filmidest ja muusikast

Hommikune hümn

Hommikuse hümni järgi saab aru, kas peab kiiremini peatusse lippama või kiiremini oma võileiva ära sööma :)

Suvised ajalehed on nii tühjad, et kolme-nelja lehega ei saa isegi tops kohvi otsa... Sama käib suveterevisiooni kohta, mida pole isegi taustaks mõtet mängima panna.

Päikeseline suvehommik on mõnus, kui öösel vihma on sadanud. Värske :)

Tallinn,
29.06.2008