Seoses sellega, et valitsus tahab tõsta raamatute ja ajalehtede käibemaksu 5% pealt 18% peale, on osad tegelased hakanud seda saastemaksuks nimetama. Mitte küll päris nii nagu nemad silmas pidasid, aga minu meelest on neil osaliselt isegi õigus. Kes või mis sellest kaotaks kui pooled (eeldame, et viletsam pool) raamatud ja ajalehed ilmumata jääksid? Tarbija? Vaevalt. Kaupmees? Võimalik. Keskkond? Vastupidi. Milleks on vaja Nelli teatajat või blogide trükkimist? Kui "saastemaksu" tõttu jääks paar puud kasvama ja mõni ebavajalik raamat trükkimata, siis vähemalt minu silmis on see ennast õigustanud. Saastemaksu teema meenus mulle taas eile...
"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotseerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama.
Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...
Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :)
Aga kokkuvõtvalt ja pealkirjast lähtuvalt ütleksin, et ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...
"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotseerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama.
Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...
Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :)
Aga kokkuvõtvalt ja pealkirjast lähtuvalt ütleksin, et ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar