Pooleteisetunnise filmi ajal jõuab valmis kududa pool kampsunivarrukat :) Testitud. Kass jõuab selle ajaga alustada tahtejõu kasvatamist. Kuna ta lõngakera puutuda ei tohi, siis veetis ta selle aja lõngakera kõrval pikutades ja seda silmas pidades. Kui närvid täiesti üles hakkasid ütlema, siis näris vahepeal kilekotinurka :P
Enne Itaalia reisi oleks pidanud ära vaatama filmi "Roman Holiday" ning lugema läbi raamatu "Söö, palveta, armasta". Esimene on lihtsalt armas film, teine raamat, kus autor elab aasta aega nelja kuu kaupa esmalt Itaalias, Roomas, siis Indias ja lõpuks Indoneesias. Ma hakkan lugemisega just lõpetama Itaalia-osa ning tunnen, kuidas meie reisistiilid sarnanevad - lihtsalt olla, süüa ja juua kui oled maal, mis on muuhulgas tuntud oma köögi poolest, jalutada ringi ning tunda linna... Mitte joosta ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ning trügida teiste turistide keskel parema vaatekoha pärast. Mulle ei meeldinud Rooma. Eriti pärast seda, kui olime käinud väikestes Toskaana ja Umbria mägilinnades, kust avanesid uskumatud vaated ümbruskonnale. Kus aeg seisis. Kus unustasime ennast Orvieto Clasicoga pealelõunal restorani ning saime ühtlasi osa ka personalilõunast ning koka omavalmistatud veinist :P Ma mäletan, et nägin Orvietot mõnevõrra läbi Marlena de Blasi silmade, sest olin just lugenud tema Itaalia-triloogiat. Ma jumaldan seda väikest linna tema võimsa katedraali, väikeste tänavate, kangialuste, pärastlõunapäikese ja kitšide poodidega...
Audrey Hepburn Roomas oleks mind loodetavasti juba eelnevalt linna suhtes positiivsemalt meelestanud, kui seda tegi majutuse otsimine. Ilukirjandus, reisikirjad ja filmid on need, mis panevad enne reisi silmad särama ning tekitavad kohapeal äratundmisrõõmu, mitte sightseeing-list, kus näpuga järge ajada. Ma arvan, et kui ma veel peaksin Toskaanasse sattuma, siis näen viljapõldudel ratastega ringisõitvaid lapsi :)
Enne Itaalia reisi oleks pidanud ära vaatama filmi "Roman Holiday" ning lugema läbi raamatu "Söö, palveta, armasta". Esimene on lihtsalt armas film, teine raamat, kus autor elab aasta aega nelja kuu kaupa esmalt Itaalias, Roomas, siis Indias ja lõpuks Indoneesias. Ma hakkan lugemisega just lõpetama Itaalia-osa ning tunnen, kuidas meie reisistiilid sarnanevad - lihtsalt olla, süüa ja juua kui oled maal, mis on muuhulgas tuntud oma köögi poolest, jalutada ringi ning tunda linna... Mitte joosta ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ning trügida teiste turistide keskel parema vaatekoha pärast. Mulle ei meeldinud Rooma. Eriti pärast seda, kui olime käinud väikestes Toskaana ja Umbria mägilinnades, kust avanesid uskumatud vaated ümbruskonnale. Kus aeg seisis. Kus unustasime ennast Orvieto Clasicoga pealelõunal restorani ning saime ühtlasi osa ka personalilõunast ning koka omavalmistatud veinist :P Ma mäletan, et nägin Orvietot mõnevõrra läbi Marlena de Blasi silmade, sest olin just lugenud tema Itaalia-triloogiat. Ma jumaldan seda väikest linna tema võimsa katedraali, väikeste tänavate, kangialuste, pärastlõunapäikese ja kitšide poodidega...
Audrey Hepburn Roomas oleks mind loodetavasti juba eelnevalt linna suhtes positiivsemalt meelestanud, kui seda tegi majutuse otsimine. Ilukirjandus, reisikirjad ja filmid on need, mis panevad enne reisi silmad särama ning tekitavad kohapeal äratundmisrõõmu, mitte sightseeing-list, kus näpuga järge ajada. Ma arvan, et kui ma veel peaksin Toskaanasse sattuma, siis näen viljapõldudel ratastega ringisõitvaid lapsi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar