Hommikusöök sisaldas ananassilassit, mis ületas ilmselgelt eileõhtuse mangolassi. Pärast hommikusööki renditud motikaga sõitsime mägedesse. Linnaliikluses kehtib lihtne reegel: tugevamal ja suuremal on eesõigus. Esimest liiklusmärki nägin alles mägedes, kus lauskurvilise tee iga ca paarikümne kurvi järel oli märk, mis hoiatab läheneva S-kurvi eest. Veel on viitasid, mis soovitavad „keep left” ja teavitavad „bridge ahead”. Maanteel on liiklusega natuke keerulisem olukord: mulje, et nepid plaanivad sujuvat üleminekut vasakpoolselt liikluselt parempoolsele, on kerge tekkima. Hetkel on nad keskjooneliikluse juures. Teiseks liiguvad teedel lehmad ning kohati läheb asi täitsa veiseromantikaks kätte, kus kaks veist keset maanteed liini ajavad. Linnas liiguvad nad kohusetundlike jalakäijatena kõnniteel või siis vähemalt sõidusuunas, kui nad sõiduteel satuvad olema.
Üldiselt olin mina ainus, kes motika tagaistmel kiivrit kandis. Ju on nepi tüdrukute lehvivate juustega pead oluliselt vastupidavamad kui nende meessoost motikajuhtide omad.
Kohalike naiste riietus – kirjud püksid, kirju pikk särkkleit ja samas toonis suur õhuke sall ning see, kuidas nad selle kostüümi isegi hagu tassides välja kannavad, tegi kadedaks :) Sama tüüpi olid ka tüdrukute koolivormid – mustad püksid, valge särk, must läbipaistev sall.
Tänavapildis tundub meeste eelistatuim kombinatsioon olevat triiksärk, teksad või viigipüksid ja tossud. Mõnikord seljakott ka.
Külades on tee ääres kraanid, kust kohalikud kanistritega vett veavad. Selgus, et seal ka pestakse ennast. Kuna vähemalt naised kõiki riideid otse üsna tiheda liiklusega maantee ääres ära võtta ei taha, siis pesevad nad ennast, kandes samal ajal oma sarilaadset riietust. Mehi ei ole pesemas veel näinud.
Ühte külla sisse sõites lõi vastu tugev tsitruse lõhn. Selgus, et lapsed teevad tee ääres värskelt pressitud mahla. Tee ääres vedeles mitmekümne kilo jagu apelsinikoori ning puidust atribuutika sai kõva vatti.
Ei mingit mägede rahu ja vaikust. Enne iga kurvi tuleb oma elu ja tervise eest hoolitsedes signaali anda. Sama teeb ka juht, kes läheneb kurvile teiselt poolt. Kui mingil põhjusel jäi signaal andmata, siis peale kurvi kohtudes signaalitatakse nägemisrõõmu tõttu ikkagi :)
Hommikul Pokharast ära sõites nägime viimast valget oma hotelli piirkonnas Lakesides. Muudesse piirkondadesse nad oma nina arvatavasti pista ei julge. Mägedes nägime kokku kolme valget.
Tagasi Pokharas ja hilisel lõunasöögil söödud minutehtust oluliselt maitsvama masala võikana kõrvale joodud erinevate puuviljade lassi osutus seniproovitutest kõige magusamaks. Kiire shopping ja aeglane õlu ja mangolassi (ei olnud suurem asi).
Iga õhtu kella 17-18 vahel läheb kogu linnas elekter ära ning teenindusasutused alustavad tööd generaatorite pealt. Tundub, et täna oli tegemist suurema energiakriisiga, sest päris mitu poodi jäigi pimedaks ning hotelli tagasi jõudes oli kottpime ka see. Genekas suutis varustada vaid hotelli restorani, mis oli ilmselgelt tulutoovam ära, kuna sinna alles oodati kliente, samal ajal kui hotelliklientidelt oli ju raha juba käes :) Plaanist, lugeda hotellis paar tundi ja seejärel minna õhtust sööma, ei tulnud midagi välja. Läksime sööma ja raamatut lugema kohe :) Apelsinilassi on hetkel mitte-eriti auväärsel viimasel kohal.
Eksootilistest toitudest pakutakse siin näiteks lassognet, lassagnet (väga levinud), saussageid, tiramesut ja maxican foodi.
Kuna kõrvalasuval poel läksid nüüd ka tuled põlema, siis on lootust, et ka meie hotellis on elekter tagasi :)
Hotellis oli elekter tagasi küll, aga vett tuli kauem oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar