Have a good night, sir!

Öö oli mõnevõrra parem kui eelmine, aga hommikul valutasid ikka kõik kohad. Krishna, see meie giid, lubas, et tegemist on suurepärase asukohaga, kus juba hommikul kella seitsme paiku särab päike. Kuna riided on raftingust pidevalt märjad, siis oli sellise info üle ainult hea meel :) Hommikul ärkasime nii paksu uduga, et näha polnud ei jõge, ei metsa. Ajapikku tuli ikkagi ka päike välja :)

Tundub, et poepidajad ja puudetoojad ööbisid ka meie juures, sest tuli põles neil veel väga öösel ja hommikul olid nad kohal, kui me ärkasime. Poe asemel oli meie telgi kõrval 13 tühja rummipudelit :P

Poisid olid ka igatpidi abiks, tassides näiteks vett ja koristades.

Hommikusöögiks praeti meile kämpingus, vabas õhus, PANNKOOKE :) Kuigi, mis seal imestada, eile hommikuks oli praetud mitukümmend õhukest ühemunaomletti. Lisaks munad ja röstsai ja puder.

Jõel ootasid meid mõned „good-morning”-kärestikud ning peale seda 7 km täiesti vaikset vett, kus sai paadis päikest võtta, ujuda, kajakke proovida...

Lõunasöögi ajal olid nagu ikka, kohal ka kohalikud. Kus vähegi mõni asum piirkonnas oli, olid alati kohalikud (valdavalt lapsed) ootamas, kas süüa üle jääb, sest ülejäänud söögi said nad kaasa võtta. Viimases kohas käitus üks naisterahvas eriti nahhaalselt, valades kõik enda kilekotti ning algul ei andnud lastele midagi, hiljem siiski tõstis osadele natuke.

Esimene tund aega väga kitsal mägiteel oli tõeliselt jube. Osades kurvides ei keeranud buss väljagi ning pidi tagurdama. Mingis suuremas külas oli peatus, sealseid poode iseloomustas kuld ja kard ja kõik särav. Ühtlasi oli võimalus soodsa hinna eest soetada omale uued Bossi kingad.

Tundub, et meile sattus ainus juht, kes ei lase signaali. Sellega tekitas ka paar korda liiklusohtlikke olukordi. Tee peal olid pidevalt erinevad „teesulud”, kus koguti vabatahtlikke (?) annetusi erinevate ürituste tarvis. Kui ei maksnud, rahvas bussi eest ära ei tulnud. Ca 100 km ja 5 tundi ja Pokharas :)

Mõnus oli oma hotellis duši alla saada :) Peale seda shoping ja internet ja kokkusaamine raftinguseltskonnaga, et vaadata tehtud videot. Õhtuse väga hea curry kõrvale jõin esimese lassi kolme viimase päeva jooksul. Kuna sõime oma hommikusöögikohas, siis oli ananassilassi kindla peale mineks. Kui ma reedel nägin tee ääres prügihunnikus söövaid lehmi, siis mõtlesin küll oma lassiprojekti lõppenuks lugeda, aga samas jääks ma siis nälga ka, sest sama tee ääres olid ka toore liha letid :)